“Katamari” seeria sai alguse PlayStation 2 ajastul ning üsna pea sai sellest kultushitt. Mõni aasta tagasi ilmus uusversioon esimest mängust nimega “Katamari Damacy” ning nüüd on väljas ka selle järje “We Love Katamari”, uuendatud port. Kas tõesti on palli veeretamine ning selle külge erinevate esemete ja olendite kleepimine siis tõesti nii lõbus? Kui mitu mängu sellest tehtud õieti on?
Nagu vilksamisi mainitud, on Katamari mäng, milles mängija eesmärgiks on veeretada palli. See kõlab väga lihtsa ning mõttetu tegevusena, kuid erinevad tasemed on väga hea disainiga ning lisaks on need tavaliselt ka mingi krutskiga. Näiteks ühes tasemes on mängija sunnitud veeretama hoopistükkis üht sumomaadlejat, kes peab suureks kasvama, kogudes erinevaid toite. Ühes teises kohas peab veeretama põlevat Katamarit ning sütitama sellega lõkke, vältides samal ajal veelompe ning tule ära kustumist. Selliseid vimkasid on palju, mistõttu ei tundu mäng kunagi üksluine. Enda personaalne lemmik oli tase, milles pidin terve piparkoogimaja kokku veeretama. Kuigi tegemist polnud raske ülesandega, oli see-eest see väga rahulik ning armas. Lisaks on igas tasemes ka peidetud kingitused ning tegelased, mille ja kelle leidmisel saab rõivaid oma printsile. Igal tasemel on ka peale esimest korda mängimist ka teine põhiülesanne,mistõttu on uuesti mängitavus päris suur.
Iga selline väljakutse on tihedalt seotud ka narratiiviga. Kui esimeses mängus oli see kuidagi tagataustal ning käitus kui masin, mis oli seal selleks, et tasemeid ühendada, siis siin on tegemist päris looga. Nimelt heidab We Love Katamari narratiiv pilgu peategelase isa, Kuninga, ning tema mineviku peale. Tegemist on üllatavalt südamliku looga, mida illustreerivad üliarmsad pildid ning vaheklipid. Peategelaseks olev prints on justkui kõrvaltegelane, kes oma rännakul lukustab lahti oma isa tausta.
Katamari on üllatavalt raske- mängitavus võtab natuke harjumist, kuna puldil olevad analoogid on justkui käed- vasak on vasak ja parem on parem. Seetõttu tuleb näiteks paremale pööramiseks lükata vasakut kangi edasi ning paremat kangi tagasi. Selliseid trikke on seal veel, näiteks järsult edasi-tagasi mõlemat kangi väänates saab kerge tõuke oma kiirusesse. Mehhaaniliselt raske mäng aga tasub end kindlalt ära, kuna iga tase on uuesti mängitav ning oma Katamarit aina suuremaks ja suuremaks teha ning rekordeid purustada on paganama sõltuvust tekitav. Mängides tekib pidev arengutunne, sest iga taseme uuesti mängimisel ning optimaalsete radade leidmine on justkui sport, millega iga korda hasart kasvab.
Kui üksinda mängimine kisub igavaks või elukaaslane/sõber/laps vaatab pikisilmi pealt, siis mul on häid uudiseid- Katamaril on ka mitmikmängulaad! Kaks mängijat saavad sama ekraani taga omavahel võidu veeretada, kumb saab aja jooksul suurema palli. Tegu on väga lihtsa, kuid hasarti tekitava mängulaadiga, mida isegi minu õed nautisid. Lisaks sellele saab ka pea igat taset mängida koos, mistõttu on tegemist väga hea ajaga, mida õhtul diivanil oma kaaslasega nautida. Võrgus mängimise võimalus puudub, niisiis tuleb hankida endale teine pult ning partner. Või siis üksinda kahe puldiga mängida, ega mina ei saa öelda, kes mida tegema peab.
Lisaks sellele on teos üllatavalt rahulik. Kuigi ajalimiit ning kuninga pidev norimine on pidevalt kuklas, on mäng väga šarmantne. Värvilised alad, pungil erinevaid esemeid. Muusika, mis rahustab närve ning tekitab ülihea tunde. Katamari pole lihtsalt videomäng, vaid kogemus. Elamus isegi. Ega mängija ei pea seal palju tegema- lihtsalt palli veeretama. Seda palli suuremaks veeretades aga muutuvad asjad, mida veeretad, suuremaks ja suuremaks. Alustades väikestest kustukummidest, hiljem korjates inimesi ning isegi maju. Mängija tegelane ise aga ei kasva kordagi, ainult Katamari ise. Katamari mängud on justkui reliikvia ajast, mil videomänguarendajad julgesid teha huvitavaid ning kunstilisi projekte, selmet toksida välja uut suurt avatud maailmaga kogutavaid vidinaid täis 120-tunnist mängu, mis on 200GB suur ning mida peab lõputult parandama. Minu jaoks on Katamari nauding ning isegi siiani panen selle vahepeal lihtsalt tööle, et hea muusika taustal rahulikult oma pallikest veeretada. Justkui teraapia. Kui igapäevane argielu on stressirohke ning närve sööv, siis miks mitte “League of Legendsi” tööle panemisel ning seal enda viimsete närvide kaotamise asemel panna tööle “We Love Katamari” ning rahustada end?
Hinne: 8/10
+ Fantastiline muusika
+ Väga sõltuvust tekitav
+ Rahustav ning unikaalne elamus
+ Toimib veatult
– See paganama tulepallitase
– Väga samasugune nagu esimene osa
