Supermassive Games on videomängu stuudio, kes suurem osa eksisteerimisest on teinud koostööd Sony Playstationiga. Nad tulid kaardile LittleBigPlanet mängudega, kuid suurem tähelepanu saabus õuduslooga “Until Dawn” (2015). Sellest punktist edasi muutus Supermassive Games õudusmängude tootjaks, sest kohe tuli järgi “Until Dawn: Rush of Blood” ja eellugu “The Inpatient”, mis on mõlemad veel ka PSVR (Playstation Virtual Reality) mängud. Viimased neli aastat on stuudio teinud tööd ainult mängijatele hirmsate lugude jutustamisega. Nende resümees on terve neljaosaline The Dark Pictures antoloogia ja “The Quarry” nimeline pöörane lugu verisest suvelaagrist. Kõiki neid mänge ühendab sarnane ülesehitus ja interaktiivne valikute tegemine, kus on reaalsed (verised) tagajärjed. Teemad on muutuvad, kuid mängija eesmärk on alati sama – kõik karakterid elusalt loo lõpuni viia.
“Devil in Me” on värskelt ilmunud Bandai Namco ja Supermassive Games koostöös valminud The Dark Pictures antoloogia neljas mäng. See on ühtlasi ka esimese hooaja viimane, kus eelmised lood on “Man of Medan” (2019), “Little Hope” (2020) ja “House of Ashes” (2021). Iga mäng kestab umbes 6 tundi, kuid need on disainitud uuesti mängimise ideega. Kui esimene mängukord ei olnud edukas ehk mitte kõik karakterid ei elanud sündmuseid üle, siis tuleb minna tagasi valitud peatükki ning teha uusi valikuid. Otsida värskeid vihjed või lihtsalt proovida mõnda uut ust või ruumi. Mänguliselt on need neli esimest lugu siiski erinevad, sest mida episood edasi, sest paremaks ja kaasavamaks need muutusid. “Devil in Me” on selle antoloogia parim teos. Esimest korda julgen öelda, et Supermassive Games on saavutanud taseme, millega nad maailma ära võlusid “Until Dawn” juures.
Kuulus sarimõrvar H. H. Holmes on tagasi?
“The Dark Pictures Anthology: The Devil in Me” on lugu 1893. aastal Chicago linnas tegutsenud sarimõrvarist H. H. Holmes. Päriselt eksisteerinud mees ehitas võltshotelli, mis oli täis lõkse ning sedasi tappis teadmata arv inimesi. Mängu narratiivi keskmes on dokumentaalfilmi meeskond, kes teeb seriaali erinevatest tuntud sarimõrvaritest. Neil on viimane episood teha ning selle peategelane on ei keegi muu kui H. H. Holmes. Meeskonna moodustab lavastaja Charlie Lonnit (Paul Kaye), reporter Kate Wilder (Jessie Buckley), operaator Mark Nestor (Fehinti Balogun), valgusttehnik Jamie Tiergan (Gloria Obianyo) ja helitehnik Erin Keenan (Nikki Patel). Ühel päeval saab Charlie kõne ekstsentrilise Mr. Du’Meti käest, kes pakub talle ligipääsu oma haruldase kollektsiooni juurde. Miljonär nimelt omab H. H. Holmesi ja tema ohvrite esemeid ning on ehitanud mõrvahotelli koopia. Kõik see asub kaugel eemal üksikul saarel ning kui filmitiim sinna kohale jõuab, tundub kogu see asi kahtlane ning kaua ei pea ootama kui õudus algab.
Esimene suur eelis eelmiste mängudega on õnnestunud teemavalik. “Man of Medan” oli kummituslaev keset ookeani, kus kõik sündmused olid tegelikult hallutsinatsioon. “Little Hope” ehk väikene õuduste küla, toimus kõik ühe skisofreeniku peas. “House of Ashes” oli sügaval koopas, kus elasid vampiirilaadsed olendid. Kuna esimesed kaks osa selles seerias ei olnud päriselt, siis mul kadus põnevus ära ja mängimine muutus selliseks võidu arvamiseks. Mis siis tegelikult siin on? Jälle mingi gaas, mis hallukaid tekitab? Või keegi on hullumajas ja kujutab ette? Kolmas osa murdis selle valemi ja julgelt läks üleloomulikuks, kuid suures plaanis on siiski märul-põnevik kui õudus, paar ehmatust kõrvale jätta. “Devil in Me” on lõpuks see puhas õudukas, klassikaline pimedas kompamine, täis ehmatust ja ebamugavust. Reaalne mõrvar ja reaalne oht ning läbimõeldud narratiiv suuremate vigade vältimiseks. Julgelt saan öelda, et see on seni parim The Dark Pictures episood, kuid mitte veel nii hea kui “Until Dawn”. Natukene on veel minna.
Lõpuks saame huvitavad karakterid
“Man of Medan” ja “Little Hope” mõlemad kannatasid äärmiselt kuivade tegelaste käes. Sündmustel polnud tegelikku kaalu ning kuna tegelased ei olnud inimlikud oma otsustes ja käitumises, siis üldine atmosfäär oli ükskõiksus. Võlts üleloomulikkus võttis ära põhjuse olla hirmul. Selliselt muidugi midagi meeldejäävat ei saa luua. Kolmas osa “House of Ashes” oli mitu sammu õiges suunas – hea narratiiv ja seda toetamas mitu huvitavat karakterit, lihtsalt õuduse osa vajus unustusse. Esimest korda tekkis lootus, et sellest antoloogiast võib asja saada ning “Devil in Me” oli ootamist väärt. Supermassive Games on leidnud tasakaalu mängitavuse ja loo jutustamise vahel. Enam ei pea muretsema, et vaataks nagu filmi (TellTale mängud) või jooksed tuimalt ringi paari ruumi vahel, ilma, et midagi tegelikult teha saaks. Nüüd oleme liikunud veidi ajas tagasi, esimeste Silent Hilli, Alone in the Dark ja Resident Evili mängude, selle õudusmängude kuldajastu varamu juurde. Ja see on hea võrdlus. Alati.
Kate Wilderi rollis on Jessie Buckley, kelle jaoks on viimased aastad olnud tõeline tähelend. Ta astus ülesse õudusfilmis “Men” ja hetkel on ka PÖFFi filmivalikus looga “Naised räägivad”. Tema Kate on nagu päris inimene – kompleksid, hirmud ja mured. Elu stress ja suhete kahetsused. Lavastaja Charlie on suitsudest sõltuvuses ning suure surve all – nii stuudio poolt kui majanduslikult. Operaator Mark on endiselt Kate’i armunud ja tegelikult kahetsust täis, et lasi unistuste töö minema naise pärast, kes teda tagasi ei armasta. Jamie peidab endas ebakindlust ning tundeid helitehniku Erini suunas. Erin samal ajal kardab kõike ja peidab nii tervislikke kui vaimseid probleeme. Kõik viis inimest, keda mängija ühel või teisel momendil kontrollib, on usutavad isiksused, keda juhivad reaalselt tajutavad motiivid. Ja selliselt mäng toimib – õudus ja narratiiv käsikäes.
Igal tegelasel on unikaalne ese, mis aitab mõrvahotellis toime tulla
Varasemalt pole Supermassive Games oma tegelastele erilist vabadust andnud. Põhiline rõhk kulus animatsioonidele ja erinevatele võimalustele, mida mängija saab loo käigus lahti lukustada. “Devil in Me” lisab seni suurima vabaduse ringi liikuda ja sellele aitab kaasa asjade kandmine ning kasutamine. Iga tegelane omab midagi unikaalset. Näiteks helitehnik Erin saab kuulata läbi seinte, valgustehnik Jamie kannab vattmeetrit, lavastaja Charlie kannab visiitkaarti sahtlite avamiseks, Kate kannab rahustavat õnnekivi ja Markil on fotoaparaat. Osadel tegelastel on taskulamp, teine peab läbi saama fotoka punase tule ja välguga või hoopis ainult välgumihkliga. Lisaks saab osa asju anda ka teistele. Selline ülesehitus teeb igast tegelasest olulise karakteri ja loob uue dünaamika terve meeskonna vahel, mida varem siin seerias ei olnud.
Mänguliselt on juures redelitel ronimine, tasakaalu hoidmised, kastide liigutamised ning enam ei anna iga element keskkonnas teada, et on kasutatav. Rohkem otsima ja oma pead kasutama. Samuti on olemas peidetud taimer, et kui liiga kaua kusagil kinni olla, siis midagi halba juhtub. Näiteks tuleb mõrvar või mõni teine tegelane satub halba situatsiooni, sest sõpra polnud juures abiks. Endiselt on alles QTE (quick time events), mis sunnivad enda fookust hoidma, sest need ilmuvad ootamatult. Peab kiiresti valmis olema, et nuppu vajutada või jällegi – midagi halba juhtub. Peab kindlasti mainima, et mängus on tõeline pimedus. Vahel täiesti kottpime ja peab puldi vibratsiooni abiga ruumis ringi liikuma, kuulama lähedalt. Ja siis kuuled mõrvari samme. Päris efektiivne viis, kuidas hirmu tekitada.
Seeria kõige verisemad surmad – ja neid on palju
Me ei saa rääkida The Dark Pictures antoloogiast ilma surmadeta, sest neid tuleb siin ette ja kindlasti palju. Lõpuks muidugi leiab iga mängija viisi, kuidas kõik tegelased elus hoida, kuid enne seda on lõbus katsetada, et “mis siis juhtuks, kui…”. “Devil in Me” näitab palju brutaalseid ja eriti veriseid viise suremiseks ning mõni jätab templi mällu igaveseks. Üks krõpsuv hääl on hetkel peas ühest konkreetsest momendist ja see pole tore mälestus, kuid selline see žanr juba on. Õuduse põhiline komponent on sarnane klassikalisele “Resident Evil 2-le”, kus politseijaoskonnas liikus ringi suur tapamasin Mr. X. Siin loos on jaoskonna asemel vana hotell ja Mr. X asemel H. H. Holmesi maskiga sarimõrvar. Ehmatused on ka olemas, kuid käituvad kui tähelepanu hajutamine tegelikust õudusest. Minu jaoks üks parimaid momente on loo hilisemas pooles kui Jamie liigub läbi hotelli aia ning satub mannekeenide keskele. Rohkem ei ütle – proovige oma käega, soovitavalt öösel ja pimedas.
“Devil in Me” on The Dark Pictures antoloogia neljas episood, esimese hooaja viimane. Hetkel on öeldud, et kokku tuleb kaheksa ja järgmine on teise hooaja esimene nimega “Directive 8020”, mille tegevus liigub kosmosesse. Samuti on tulemas PSVR2 mäng “The Dark Pictures: Switchback VR”, mis on sarnane “Until Dawn: Rush of Blood” mängule esimese PSVR peal. Igal juhul saan öelda, et esimene hooaeg sai tugeva lõpu, nõrgemast algusest hoolimata ning selle üle on mul ainult hea meel. “Until Dawn” oli massiivne hitt ning tänaseni fännid on oodanud midagi sarnast, kuid pole veel õnnestunud, siis “Devil in Me” on lähedal – väga. Nüüd jääb üle ainult oodata järgmist episoodi järgmise aasta lõpus.
Hinne: 8,5/10
Ilmus ka Õhtulehes
