Tootja: Capcom
Lavastaja: Kazunori Kadoi, Yasuhiro Anpo
Platvorm: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilumise kuupäev: 25. jaanuar 2019
Toetaja: Capcom
“Resident Evil 2” ilmus esmakordselt 21. jaanuaril 1998, ehk siis nüüd natukene rohkem kui 21 aastat tagasi ning tollal siiski alles beebisamme tegev frantsiis alles otsis endale suunda. Selle mängu sündimine on päris põnev lugu, seega soovitan selle kohta uurida, kuid mitte sellest ei ole täna see ülevaade, vaid hoopis 25. jaanuaril ilmuv “Resident Evil 2” uuendatud versioon, mida võib julgelt nimetada aasta 2019 üheks oodatuimaks mänguks. Juba fakt, et mängu lühikest demo mängis üle kahe miljoni mängija viitab kuivõrd oodatud tootega on tegemist. Tunnistan ka siin ise, et üle pika aja olin taaskord elevil ning muidugi pühendasin iga võimaliku momendi ka selle mängimisele. Ilma pika jututa – nautisin iga hetke ning kahe käega julgen soovitada kõikidele.
“Resident Evil 2” on mängitav kahes osas – Leon S. Kennedy ja Claire Redfield. Tänaseks kultuslikud nimed mitte enam ainult videomängude maailmas, vaid ka suurel kinolinal alustavad enda teekond eraldi, kuid kohtuvad väikeses bensiinijaamas. Seal seisavad silmitsi esmakordselt elavate surnutega ning põgenevad koos Racoon City poole, kus Leon peab alustama tööd kui politseinik ning kust Claire proovib leida enda venda Chrisi, kes on osa politsei eriüksusest. Õnnetuse tagajärel satuvad Leon ja Claire üksteisest eraldi, kust edaspidi nende lood aeg-ajalt kohtuvad. Minu lugu algas läbi Leoni ja kestis ilusad kaheksa tundi. Teine ring oli Claire ja sellised orienteeruvad kuus tundi, seega kokku on siin mängu kusagil viieteistkümne tunni juurde, mis on kiirem kui vanemad versioonid.
Tegemist on õudus-märul-pusle žanri kuuluva teosega, mida mängitakse kolmandas isiksus. Resurssid on piiratud ning kogu politseijaoskond on takistusi täis. Isegi uste avamine on tihti ülesanne ning selline vaikne avastamine on koge selle meelelahutuse tuum. Visuaalselt võimsaks muudetud seiklus on õudsem kui seda mäletan, sest detailsem heli ning fakt, et enam ei ole tarvis neid aeglaseid uste avamise jaoks tehtud animatsioone, loovad täiesti uue kogemuse. Olen varasemalt “Resident Evil 2” mitu korda teinud, kuid see versioon on tuttav ja uus samal ajal. Asju on muudetud täpselt nii palju, et olla värske kõikide jaoks – isegi suurtele fännidele.
Kuna tegemist on üheksakümnendatel tehtud videomänguga, siis siin tasub oodata väljakutset ja mitte ainult ühte sorti. Pimedad ruumid ainult taskulambi ja ühe noaga on hirmus, eriti kui on kuulda kellegi samme ja kägisemisest. Pusled on rasked ning nende lahendamine võtab aega ja muidugi olenevalt raskusastmest võivad osad bossid olla ikka ülemõistuse tüütud. Asjade kandmisel on limiit, salvestamine on piiratud ning igasugused resurssid on alati otsakorral, seega kogu mäng on valikute tegemine. Narratiiv on muidugi on selle frantsiisi üks oluline osa ning siin on korralik lugu jutustada. Lugu ei ole ainult dialoog või vaheklipid, vaid see keskkond, kus karakterid on. Igasugused dokumendid, märkmed ja kõik muu selline loob ühe selge pildi ning raske seda mitte nautida.
Võtmete korjamine, kaartide leidmine ja zombidega võitlemine on tavaline tegevus läbi kolme erineva asukoha – politseijaoskond (endine muuseum), kanalisatsioon ja salajane labor. Mängu menüüd on kerged ning korralikult ümberdisainitud. Minimalistlikumad ning intuitiivsemad. Hea meel on näha, et sellised asjad on kaasajastatud. Asukohtade kaardid on selged ning informatioon nende peal uuendab ennast automaatselt. Samuti toa värv muutub siniseks kui sealt enam mitte midagi avastada ei ole, olles indikaatoriks, et kõik on leitud, mida leida saab. Mängus tagasi on ka müstiline suur mees, kes otsib peategelasi läbi politseijaoskonna, olles täiesti peatamatu ning pean tunnistama, et see muusika ja need rasked aeglased sammud tegid olemise kohati päris ebamugavaks. Muidugi mina nautisin seda suurelt ekraanilt, kõrvaklappidega, pimedas toas ja öösel. Ainult nii nagu seda tegema peab.
Leoni ja Claire osa ei erine olulisel määral asukohtade poolest, kuid igas muus aspektis küll. Mõlemal on selgelt isiklik narratiiv, mille algus ja lõpp on samad, kuid teekond täiesti erinev. Nende varustus on unikaalne ning mõlemal on veel üks mängitav kõrvaltegelane ka, seega tegevust jagub. Isiklik lemmik on asukohtade avastamine. Alati on kusagil midagi veel leida ning auhind nende asjade lahendamisel on tavaliselt päris suur. Lahendused on seotud kõrvaliste esemetega, suvaliste tekstide ja piltidega kusagil ruumi seinal või pliiatsi kriipsul kusagil dokumendis – kõik on oluline ning vaikselt lapata dokumente, otsida seintelt infot või lihtsalt ringi joosta on kõvasti lõbusam kui võiks arvata.
Uues versioonis on võimalik kostüüme vahetada, vaadata boonuseks erinevaid pilte ja lisamaterjale ning peale tõelise lõpu saavutamist (Leoni ja Claire’i osa lõpetamisel) tuleb veel üks mängurežiim, mis kindlasti pakub midagi neile, kes otsivad tõelist väljakutset ellu jääda ja kiiresti liikuda. Ütlen ausalt, et võin täiesti vabalt seda algusest peale veel mitu korda teha, sest kui kogu süsteem on selge ning asjade asukohad teada, võtab mäng alla nelja tunni aega. Eesmärgiks olekski lahendada erinevad ülesanded või avada teatud kapid/uksed, mida varem ei saanud või hoopis läbida terve lugu ilma salvestamata, ilma ennast ravimata või nii edasi. Igal juhul esimene kord kummagi karakteriga on meeletult mõnus ning tuletab meelde, et miks Resident Evil nii paljudele mänguritele meeldima hakkas.
Hinne. 9/10
+ Uuendatud selliselt, et millegi kurta ei saa.
+ Audiovisuaalne kogemus.
+ Nostalgia ei ole ainukene müügipunkt.
+ Tabab ideaalselt märgi iga endale seatud eesmärgiga.
+ Narratiiv on aegunud hästi ning sobib ka täna.– Osad loogikavead jäid mängu sisse.
– Teisel ringil peab endiselt lahendama ja avama samu asju.
