Tootja: Nihon Falcom, Xseed Games, NIS America
Lavastaja:Takayuki Kusano, Toshihiro Kondo
Platvormid: Playstation 4, PC, Playstation 3, Playstation Vita
Ilmumisaeg: 07. juuni 2019 (PS4 EU), 25. september 2014 (PS Vita), 14. veebruar 2018 (PC), 26. aprill 2018 (PS4)
Toetaja: Xseed Games
Nihon Falcomi legendaarne “The Legend of Heroes” seeria on paljude Jaapani rollimänguentusiastide seas kõrgema staatusega. Selle nimistu ühe alaharu, “Trails of Cold Steeli” teine osa on lõpp esimesele suurele loole selles nelikus. Kuidas uuendab “Trails of Cold Steel II” oma esimeses osas üles ehitatud lugu ning mänguvalemit?
Nagu ütlesin oma esimese osa arvustuses, siis Cold Steeli näol on tegemist narratiivikeskse mänguga. Kui eelmine sissekanne ehitas rohkem üles tegelasi ja seadis üles teist osa, siis siin saab selle töö vilju selgelt maitsta. Tegelasete areng on silmaga nähtav ja detailne ning lugu sele kõige taustal on fenomenaalne, kui välja arvata üks väike asi – mäng ei tea, millal see lõppema peaks. Peale viimast peatükki on veel kaks, noh, “viimasemat” lugu, mis on veidikene veidrad, arvestades kuidas “finale” lõppeb. Ei oskagi head põhjust selleks leida.
Esimese osa lõpus algas suur kodusõda, millesse on segatud peategelane Rean Schwarzer ning tema klassikaaslased Thorsi sõjaväekoolist. Kuna nende kool võeti üle, on nende klass lõhenenud ning Rean peab leidma oma sõbrad ning nendega oma riiki, kooli ning perekondi kaitsma hakkama. Teose esimene akt meenutab väga Mass Effect teist peatükki, kus mängija kohtub vanade tuttavate ning mõnede uute nägudega. See, mis edasi juhtub, on aga vapustavalt kirjutatud lugu, mis teeb nii mõnegi inimese ootamatult 1emotsionaalseks.
Tegelasi on palju ning lisaks oma klassikaaslastele liituvad seekord ka mõned tuttavad näod Reaniga ka võitlemises ning suhete loomise aspektis. Näiteks kapten Claire on lõpuks ometi tiimiliige ning tal on isegi oma pooleldi romantiline suhtevõimalus (päris musi ei tee, mis on nõme). Tegelastega on võimalik iga peatüki vahel aega veeta, suurendades nende sidet peategelasega ning saades rohkem nende kohta teada. Lisaks romantilisele poolele on tegemist ka võitluses kasuliku elemendiga, sest omavahelise lingi suurenemisel avaneb rohkem võimeid mõlema tegelase jaoks.
Võitlussüsteem on umbes samasugune nagu oma eelkäijas – käigupõhine molliandmine, kus saab kasutada relvi, võimeid ja Artsi-nimelisi kristalle. Areenil on neli tegelast, kes saavad kahekaupa omavahel teha Lingi, millega kasutada sõprussidemetel põhinevaid võimeid. Uue asjana on sisse toodud Overdrive, kus kaks omavahel lingitud tegelast saavad kolm korda järjest käiguõiguse. Muidu kehtib võitlussüsteemi puhul üks lause – “Miks muuta seda, mis toimib?”
Kuna “Trails of Cold Steel II” leiab aset samas riigis, kus esimene mäng, on alad peaaegu et täpselt samasugused. Sellegipoolest on aga suur osa teosest veedetud uutes koobastes ja linnades, mistõttu ei teki igavust ega seda tunnet, et “vau, nad kasutavad häbitult oma esimese osa materjali”. Muusika on aga peaaegu et täiesti uus. Erinevate linnade taustal käivad just seda kohta iseloomustavad viisid, mis loovad väga hea õhkkonna. Visuaalselt on aga tegemist täiesti okei PlayStation 3 ajastu mänguga, ehk ei tasu oodata fotorealismi. Erinevate tegelaste joonistatud portreed on aga fantastilised ning detailsed.
The Legend of Heroes: Trails of Cold Steel II on ülimalt hea järg väga tugevale esimesele sissekandele. Tegemist on mänguga mis on täidetud hea loo, tegelaste ning muusikaga ja mida enam on vaja, et luua üks fantastiline teos? Ootan huviga sügisel esimest korda läänes ilmuvat Trails of Cold Steel IIIe.
Hinne: 9/10
+(Enamasti) Hästi kirjutatud lugu
+ Elutruud ning naturaalselt kirjutatud tegelased
+ Kõrvu paitav heliriba
+ Veatu ehk ilma bugide ja glitchideta mäng
+ Hoiab oma seeria lippu kõrgel ning pole lihtsalt rahakrabamiseks tehtud järg
+ Kasutab kavalalt ära uuesti külastatud alasid-Loo viimased kaks peatükki tunduvad sisse surutuna
