Tootja: Numantian Games
Lavastaja: Makoto Baba
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 12. detsember 2017 (18. juuni 2019 konsoolidele)
Hind: 24,99€
Üks mängužanr, mida uuema aja konsoolidel end ühel hetkel taga igatsemas leidsin, oli strateegiamängud reaalajas. Siin seal leidus küll mõni variant, kuid ükski neist ei suutnud tekitada enam päris sellist tunnet nagu lapsepõlves hinge läinud “Command & Conquer”, “Dune 2000” või “Age of Empires”. Analoogsete toodete koht on ilmselgetel põhjustel arvutusmasinate, mitte konsoolide maailmas. Tänu mõnedele väiketootjatele, kes oma mängudega ka konsoolidele (enamasti kerge hilinemisega) laieneda üritavad, võib vahel siiski tekkida võimalus midagi huvitavat proovida.
Ülimalt lihtsakoeline ja minimaalne “They are Billions” annab mängijale võimaluse proovida ellujäämist postapokalüptilises, ebasurnutest kubisevas maailmas. Oma minimaalsuses puuduvad uhked kellad ja viled nagu mitmikmäng, narratiiv ja õppimisvõimalus ning isegi erinevad missioonid. Mängija visatakse lihtsalt tundmatus kohas vette ning sealt edasi ei kästa enam midagi, valida saab ainult ebasurnute arvu ja mitu päevade arvu, kaua keegi omaarust elus püsida kavatseb, peale seda läheb asjaks, mine mölla peremees.
Mängija ülesandeks on koguda erinevaid resursse nagu puit või õli, seejärel juhuslikult genereeritud kaardil looduslikke abivahendeid kasutades oma küla tasapisi suuremaks kasvatada. Erinevad ehitised vajavad töölisi, kelle jaoks on vaja majutust ja toitu, mis omakorda vajab töölisi ja energiat, mis omakorda vajab ruumi ja kaitset, mille jaoks on vaja erinevaid resursse, mida saab erinevatest ehitistest – umbes sellise valemi põhjal hakkab asi toimuma. Lihtsalt öeldes on tegemist ühe suure ja konflikte täis ringiga, kus alati on midagi puudu. Teatud arvu külaelanike täitumisel saab mängija valida uue linnapea, kes toob endaga kaasa mõne uue boonuse.
Samas, et püsida erksana, käivad zombihordid aeg-ajalt järjest kasvavate numbritega väravale koputamas, tehes endast kohaliku minibossi ja piirates vaba ja julget baasilaiendamist. Mäng kulmineerub viimase suure hordiga, kus avatakse kogu kaart ning peale lendavad kõik ebasurnud, ja lisaks veel mõned keda ennem veel kaardil polnud. Tava mängulaadi kõrval on olemas ka iganädalane väljakutse, mida saab ainult korra proovida ja kujutab endast mõne teise mängija skoori ületamist, muidu on kõik sama.
Olles ise moodsa maailma ja selle lihtsustatud mängudega harjunud, olin esialgu hämmingus, et pole mingisugust õpetust, missioone ega vaikset minekut. Nupud puldil toimisid juba kohati väga imelikult ning esimene mitteametlik hinnang ellujäämismängule oli “väga loll”. Pärast kerget arupidamist endaga ja mõnda uut katset leidsin et “They Are Billions” on tegelikult päris hea, tahab lihtsalt veidi sisse elamist ning asjade proovimist. Kuigi nupud on endiselt lollid ning kogu asi on üldse puldiga juhtimiseks väga ebamugav, suutis mäng ise tekitada minus selle vana hea tunde, mis tekitab tahtmise uuesti ja paremini proovida. Lollidest asjadest rääkides ei saa jätta mainimata debiilsusi selles mängus. Esiteks ebasurnud, kes hordidena külainimesi hirmutavad ja maju lõhuvad otsustavad ühel hetkel hakata vastuvoolu ujuma ning pigem hoiavad peale jooksvate zombide massi kinni, kui et jookseks kõik korraga peale. Teine osa debiilsusest oleks külamehed, kes hakkavad appi karjuma ka siis kui neil enam ohtu pole.
Esimeste mängude jooksul ei saanud ma isegi aru kust see põrsakisa tuleb, sest kogu küla oli väga rahulik, vaatamata sellele keegi lambist lõugab. Hiljem hakkasin nägema debiilikuid, kes olid (väidetavalt)automaatselt avanevate väravate juurde lukutaha jäänud ning nüüd karjusid sissesaamiseks appi. Tobedaks ja häirivaks aspektiks oli ka see, et sõdurid läksid kõikjale ringiga, ometi oli majade vahel kohustuslik ruum, mida peab jätma, et külamehed ise kõndida peaks saama. Vahel tuli ka ette läbi seina jooksmisi, kuid muus osas töötab mäng nii nagu peab. Eriti meeldib mulle võimalus aega seisma panna, annab võimaluse korraks mõtteid koguda. Plussina võib ka välja tuua varieeruvad ja erinevate omadustega ebasurnud, kes kipuvad elu oodatust kibedamaks tegema.
“They Are Billions” ei ole välimuselt midagi erilist, ehk veidi rohkem silutud kui vanad strateegiamängud, kuid ei midagi uhket. Resursside välimusest saab aru ning samamoodi tajub kus algab vesi ning lõpeb mägi, seega pole kõige hullem. Muusika poolest meenutab pigem Harry Potteri filme, kuid imelikul kombel see isegi sobib taustaks. Vahel on kuulda selles tühjas ja surnud maailmas ka hundiulgeid, kuid ainuke taustal figureeriv elusolend on vares, ju siis keskkond sundis uusi hääli õppima ja arenema.
Vaatamata oma lihtsusele on tegemist täiesti tarbimiskõlbuliku tootega, mõni asi tekitab küll küsimusi, kuid targem on pead nendega mitte vaevata ja ehitada lihtsalt sinna kuhu saab, sest enamik küsimusi on seotud majadega. Järjekordselt pean tunnistama, et antud kogemus on mind positiivselt üllatanud, lihtsuses peitub võlu. Edukat hordidega võitlemist ja elus püsimist. Muide isegi oma baasi hävingut on lõbus vaadata.
Hinne: 6/10
+ Mäng on lihtne.
+ Mäng on lõbus.
+ Võimalus peatada aega.
+ Mitut sorti ebasurnud.– Puudub õpetus.
– Puudub narratiiv või teistsugune mängulaadi.
– Erinevad pisemad vead, mis tekitavad küsimusi.
