Arvustus: “Valkyrie Elysium
Tootja: Soleil, Square Enix
Lavastaja: Takahiro Kondo
Platvormid: PlayStation 4, PlayStation 5, PC
Ilmumisaeg: 23. september 2022
Toetaja: Square Enix
Ma mõtlesin väga pikalt, mida kirjutada “Valkyrie Elysiumi” kohta. Kuna antud frantsiis on minu jaoks väga südamelähedane, lootsin ma, et äkki peale seda katastroofi mida oli “Valkyrie Anatomia”, saab frantsiis taaskord jalgele. Kahjuks ei suutnud “Valkyrie Elysium” seda teha. Kuidas ja miks see ebaõnnestus?
“Valkyrie Elysium” on uus sissekanne vanasse “Valkyrie Profile” frantsiisi, mille esimesed kaks mängu olid fantastilised ning unikaalsed Jaapani rollimängud. Mängud rääkisid Valküüridest, Skandinaavia mütoloogiast pärit naisjumalustest, kes saatsid surnud sõdalasi oma viimasele teekonnale Asgardi. Teosed olid täis tegelastepõhist narratiivi, draamat, pinget ning oma aja kohta ülimalt head võitlussüsteemi, mis segas kokku käigupõhise- ning reaalajas kaklemise. “Valkyrie Elysium” aga loputab kogu selle asja nii lahjaks, et kohati oli tunne, et tegemist on mingi muu seeria mänguga.
Alustame algusest. “Valkyrie Elysium” paneb mängija vastselt valküüriks saanud Nora rolli, kes otsekoheselt hakakb Odini käske täitma. Teose lugu on umbes kümme-viisteist tundi pikk, eriti kui natuke ringi avastada ning lillekesi korjata, et narratiivile juurde lisada. Teose põhilugu on üpriski kuiv, etteaimatav ning väga sisutu. Kahjuks ei aita kaasa ka tegelaste absoluutne puisus- kui vanades “Valkyrie Profile” mängudes oli iga tegelane oma looga, oma kiiksude ja oma tugevustega, siis siin on nad sama huvitavad kui värskelt kuivanud värv. Mite ükski kõrvaltegelane ei huvitanud mind ning sellele aitas kaasa ka ilmselge eelarveprobleem, kuna tegelastele endile suunatud kõrvallood olid kõik ilma ühegi häälnäitlemiseta ning mida enam- lõviosa nende narratiivist ning taustast on peidetud menüüdesse, kus mängija peab nende kohta lugema.
Mängitavuse koha pealt on teos… okei. “Valkyrie Elysium” on läinud tänapäevaseks ehk muutunud lihtsalt tavaliseks Hack-n-Slash tüüpi võitlusstiiliga teoseks. Kahjuks puuduvad sealgi fundamentaalelemendid, et see oleks nauditav. Esiteks on mängijal kokku umbers kümme erinevat relva. Nendest saab korraga mängija kasutada ainult kahte, ülejäänute jaoks peab keset võitlus minema kohmakasse menüüsse. Lisaks sellele ei saa relvi vahetada keset kombot, mistõttu on võitlusest puudu sujuvus. Sellele ei aita kaasa ka see, et iga löök peab olema tehtud algusest lõpuni- eemale põiklemise, blokeerimise või Soul Chainiga ei saa ühtegi animatsiooni katkestada. Soul Chain on lahe mehhaanika, mis laseb vastaste suunas köie, et siis nende poole minna. See leiab kasutust vähesel määral ka maailmu avastades.
Valküür aga ei võitle üksi ning eelnevalt mainitud kõrvaltegelased ehk Einherjarid leiavad oma koha ka lahinguväljal. Neid on kokku neli ning igaüks neist on oma elemendiga(sest nagu ikka, on vastased nõrgad mingi elemendi vastu nagu igas rollimängus eales). Neid välja kutsudes teevad nad paar rünnakut, immutavad mängija relva vastava elemendiga ning siis lähevad minema. See taaskord ei aita kaasa mängus juba eksisteerivale probleemile, kus tegelased ei tundu olulised. Neid ainult mõndade sekundite kaupa nähes, ilma et nad midagi ütleksid, ei tekita tunnet, et nad oleks kui karakterid, vaid pigem lihtsalt nupuvajutustest tingitud rünnakud.
Audiovisuaalselt on teos nii ja naa. Kuigi on hea meel kuulda uuesti Motoi Sakuraba võrratuid heliribasid, ei tundu nad antud teose jaoks kohased. Kuna tegemist on märulit täis hack-n-slash mänguga, on igat võitlust saatmas pigem mahedad ning malbed meloodiad, mis ei tekita mängijas ülivõimsa valküüri tunnet. Visuaalse poole pealt on maailm tühi, kõle ning laastatud, mis tekitab õige tunde- Ragnarok on ju juba toimunud. Millegipärast on aga tegelaste ümber tehtud must joon, peaaegu nagu koomiksilaadne reljeef, mis on väga… veider.
“Valkyrie Elysium” on hea katse teha vana ning armastatud seeria modernseks. Küll aga heidutavad seda mitmed probleemid, nagu mängu lühisus, sisutühjad kõrvalmissioonid, elutud tegelased ning väga üksluine võitlussüsteem. Ootan pigem peagi ilmuvat “Valkyrie Profile: Lenneth” porti, sest see oli tõeline elamus. Square Enix oleks võinud lihtsalt sellest teosest teha uusversiooni. Ootan ka aega, millal “valkyrie Profile 2: Silmeria” jõuab kaasaegsetele mängumasinatele kuid seniks võib öelda, et antud frantsiis on taaskord pikal, pikal puhkusel.
Hinne: 6/10
+ Visuaalselt kena
+ Muusika on fantastiline(kontekstuaalselt)
+ Võitlussüsteem on toimiv
– Elutud tegelased
– Kõrvalmissioonid on tühised
– Võtab liiga vähe riske, et seeriat värskendada
– Etteaimatav ning igav narratiiv
