Tootja: Visual Concepts, 2K Sports
Lavastaja: –
Platvormid: PS4, XB1, PC, PS3, X360, Switch,
Ilmumisaeg: 19. september 2017
Toetaja: Gamestar.ee

Igal aastal ilmuvad mängud üldiselt teevad minimaalseid uuendusi võrreldes eelmise mänguga, kus arendaja lisab juurde mõned üksikud uued lisafunktsioonid, et jätta seeriast värskem mulje ning veenda fänne, et tegemist on endiselt millegi olulisega. NBA 2K seeria on hetkel enda žanris vankumatu liider juba mõned aastad ning “NBA 2K18” on pigem turvaline valik, kus tuumik ja mängukogemus jääb suuresti muutumata. “NBA 2K16” oli oluline hetk seeriale kui lisandus korralik ja kaasahaarav üksikmängija karjäärirežiim MyCareer, siis 2K17 pigem parendas olemasolevaid funktsioone, tuues juurde põhimõtteliselt mitte midagi. 2K18 taaskord lihvib erinevaid mängurežiime parema ja mugavama kogemuse suunas ning pakub ka mõned huvitavad lisad, mis pakub vundameti seeria tuleviku jaoks, kuid tekitab tugevaid küsimusi praeguse mängu kavatsuse suhtes.

Alustan kohe kõige suuremast uuendusest – “The Neighborhood“. Tegemist on sotsiaalse keskkonnaga, mis kombineerib endasse suurelt vihatud mikrotehingud, MyCareer, MyPark ja Pro-Am mängurežiimid. Interaktiivne keskkond on värskenduseks standardiks muutunud menüüdele, kus nüüd tuleb ühes kohast teise enda loodud palluriga lihtsalt sörkida. See on huvitav viis kuidas huvi tekitada, sest visuaalselt nähes teisi mängijaid erinevates kohtades tekitab ka endas soovi minna ja oma käega proovida. Samuti on siin olemas spordisaal, mis on enamasti täidetud teiste mängijatega. See on lõbus ja tüütu samal ajal, andes juurde realismi oodata enda korda, et siis koos teistega treenida. Probleemiks on muidugi suur number kivistunud nägudega mitte mängijatest karakterid, kes ühesuguselt lihtsalt seisavad või lõputult kordavad sama liigutust. Väljaspool neid põhifunktsioone on The Neighborhood suhteliselt kuiv, kus üksluine visuaalne taust vaheldub erinevate minimängudega.

Positiivne asi, mida The Neighborhood lisab on MyPark ja Pro-Am režiimide kergem kättesaadavus. Nüüd on kõik tulemused ja mängija märk (badge) kõikidele nähtav, andes rohkem motivatsiooni teha erinevaid asju. Varasemalt oli probleemiks leida vastaseid ning üsna kiirelt kadus igasugune mõte neil ära, olles nagu Team Battle “Mortal Kombat X” mängus – hea idee, kuid mitte piisavalt hästi lahendatud, et olla väärtuslik lisa. 2K18 juures on mängijad seal palju, kuid muidugi on koheselt uus mure – oskuste suur vahe. MyPark on avatud kõikidele ning kui seal platsi ääres enda korda ootab, siis seltskonnaga liituvad igasugused erineva tasemega pallurid, sest mingisugust sorteerimist ei toimu.

The Neighborhood on täidetud ka erinevate poodidega, kus müüakse esemeid, mis mingisugusel põhjusel maksavad kordades rohkem kui mängija igakuine palgatšekk. “NBA 2K18” kasutab Virtual Currency (VC) kui mängusisene valuuta. Ringi liikumine muutub seal väga kiiresti tüütuks ning pikad vahemaad väsitavad ära, mis tundub olevat tahtlik disain, et inimesed soetaksid endale rula. See muidugi maksab palju raha, mille saamiseks tuleb kümneid tunde mängida või kasutada rohkeid võimalusi reaalset raha kulutada. Rula ja teised “boonused” on saadaval läbi mängu metasüsteemi The Road to 99. Põhimõtteliselt on tegemist motivatsioonisüsteemiga, kus autasustatakse neid, kes kulutavad suurel hulgal tunde ($,€), et enda pallurit arendada.

“NBA 2K18” suurim ja kõige halvem lisa ongi eelnevalt mainitud VC motivatsioonisüsteem, mis enda nahhaalsusega tapab igasuguse mängutunnetuse ja varjutab muidu suhteliselt maitseka ning sujuva kogemuse. Minul on tavaline versioon mängust ning kuna ei kavatse raha kulutada mikrotehingutega, siis väga kiiresti sain aru, et mängusisene valuuta on koguaeg otsas. 2K18 rahalised tasud on erakordselt madalad läbi kõikide mängurežiimide, kus ühe mänguga teenib keskmisel kusagil 500 VC kanti. See summa ei muutu suuremaks ka raskema tasemega palli põrgatades nagu eelmistes NBA 2K mängudes. Erinevate sponsorlustega saab seda summat tõsta kusagil 650 VC peale, kuid Pro-Am ja tänavakorvpall annavad veelgi vähem. Mida see 500 VC tähendab? Noh, kõige tavalisemad ja mõttetumad lisad maksavad kusagil 1000-2500 VC ning enda karakteri 90 tasemeni tegemine maksab kusagil 350 ooo VC. Selline süsteem on otsene definitsioon vihatud videomängude funktsioonile – pay-to-win!

Madalad autasud tekitavad tunde, et igasugune progress on puudu ning üsna kiiresti hävitab isu seda mängu nautida. Kuna VC kunagi ei ole, siis poodide küastamine tekitab ainult masendust. Jutt on muidugi teine nendel mängijatel, kes soetasid 90€ maksva Legend Edition ja 150€ maksvat Legend Gold Edition, mis sisaldasid vastavalt 100 000 VC ja 250 000 VC, samal ajal kui eeltellimisena sain 5000 VC enda talupoja tavaversiooniga. Kahju on sellisest lisast mängus, mis on uuendanud mängijate stiili läbi lisatud hübriid arhetüüpide. Tulemuseks on fookuse kaldumine rahalistele tehingutele, mis annavad selged eelised neile, kes maksavad. Terve mäng iga mängurežiimiga on meeldetuletus, kus enda nõrga karakteriga peab vaatama vaheklippe, mida vahele jätta ei saa, kui vähe VC Sul tegelikult on.

Karjääri tegemiseks tehtud MyCareer peegeldab The Neighborhood atmosfääri, kus rõhk on pandud vabamale liikumisele. See on nüüd vähem piiravam, andes koheselt rohkem valikuid nagu treenimine, harjutused, lepingute sõlmimine, agendi poolt antud ülesanded ja muud taolised. Saab valida ka meeskondi, kellega liituda, kuid see ei oma erilist tähendust, kuna see vaba valik ei ole sõltuv mängija oskustest, vaid see lihtsalt on salapäraselt igal juhul olemas. See on sammukene tagasi, sest eelnevalt pidi enda oskuseid tõestama ja keskenduma, et saada parimatesse võistkondadesse, siis nüüd on täiesti ükskõik – peaasi, et aeg lihtsalt tiksub.

Karjääri peategelane on DJ, kes võttis korvpallist pausi muusikaga tegelemiseks. Tulles tagasi korvpalli juurde, saab poiss koheselt enda soovitud meeskonda ning muidugi ka kohe platsile. Esimene kord NBA 2K seerias kui peategelane ei ole kuidagi inspireeriv. Siin on põhjuseks laisk jutustamine ning pealispindsed nõrgad naljad, mida oli iga natukese aja tagant. Mäng isegi ei vaevu tutvustama DJ iseloomu, hobisid, sõpru ja muud olulist, et teda tundma õppida. Teised karakterid tunduvad suvalised täited, et DJ saaks kellegagi dialoogi pidada. Tulemuseks on piinlikud momendid üksteise järel, mis on kohati uskumatult halvad. Oskamatule kirjutamisele on kaaslaseks kurb häälnäitlejate töö, mis on samuti ootamatu tulemus AAA mängu puhul, kus produktsioonieelarve on miljonites eurodes. See kõik teeb vaheklipid enne ja pärast mänge talumatuks. Kas juba mainisin, et neid ei saa vahele jätta?

Visuaalselt on mäng taaskord natukene parem kui eelkäijad. Mängukogemus, kus reaalselt palli rõngast läbi visata saab, on samuti lihvitud veelgi sujuvamaks. Iga mängija tundub täiesti erinev – stiil, liikumine ja tehnilised oskused on paigas. Suuremad mängijad tõesti tunduvad raskemad ning animatsioonid trikkide ja visete juures hakkavad jõudma reaalsusele päris lähedale. Mängijate kokkupuuted platsil on dünaamised ning tehnilisi vigu ei juhtunud mitte kordagi. Füüsikaseadused on korrektsed, pall käitub nagu seda ootaks ning isegi mängijate erinev mass on suur faktor. AI muudatused teevad nüüd raskemad vastastega lollitamise. AI oskab oodata erinevaid situatsioone ning teostab keerulisi mänguplaane veatult. See on suurepärane lisa, sest kui näiteks MyCareer alguses enda nõrga karakteriga midagi teha proovid, siis teised profipallurid lihtsalt võtavad palli ära, blokeerivad kõik viskad ning panevad palli sisse nagu tahavad. Täpselt nagu ootaks ka reaalses elus, mitte nagu eelmistes mängudes, kus palluri tase määras väga vähe ja AI suhtus alati nagu võrdsesse. Selline halastamatu mängustiil jätab mulje, et keegi teine osavam inimene on vastasmängija – nagu see olema peakski.

Mis veel juures on – MyTeam (kaartide kollektsioneerimine) on saanud uuendusi ja uut sisu, andes mingil määral välja eraldiseisva mängu mõõtmed. Nüüd saab valida treenerit vastavalt soovitud stiilile, mis muudab ka meeskonna üldtaseme skoori. Ehk õige treener teeb meeskonna paremaks. See motiveerib looma paremaid ja unikaalsemaid kaardipakke. Järgmine uus lisa on Super Max – see sisaldab võistlushooaega, kus mängitakse teise mängija suvalise koosseisu vastu. Kolmas suurem lisa on Pack and Playoffs, kus mängija teeb viis pimedat valikut, et seejärel läbi interneti teistega mängida. Paraku minu versioon on Xbox One oma, seega iga kui viimane tegevus online avarustes oli piinarikas. Peale selle, et mängijate arv on väikene (taaskord ja igakord), need üksikud momendid, mida kannatasin ära oodata, olid venivad ja täis ühenduse probleeme.

2K18 tutvustab ka uut võimalust nimega MyGM, mis põhimõtteliselt lubab enda meeskonda majandada. Telgitaguseid näitav mängurežiim on jutustatud suuresti läbi veidra karakterianimatsiooni, kus lugu ise on veelgi nõrgem kui MyCareer oma. Pikemalt pole siin eriti midagi rääkida, sest selgelt on tegemist katsetusjärgus oleva ideega, mis omab potentsiaali, kuid praegusel kujul ei ole peaaegu isegi mitte mängitav.

Proovin asja lõpetada positiivse noodiga – soundtrack on endiselt tipptasemel ning kommentaarid mängude ajal keerulisemad ja iseloomurikkamad kui kunagi varem. Meeldib ka muusikaline montaaž parimatest momentidest, mida saab vaadata peale mängu. Samuti tahan kiita tegija julgust neid lisasid inimestele tutvustada ning mängukogemuse edasiviimise eest. Paraku ei saa eirata ajuvabasid vigasid ning pay-to-win süsteem ei ole andestatav. Fännidele kindlasti soovitan, kelle ainukene soov on koos sõpradega mängida, kuid väljaspool seda ei näe põhjust NBA 2K17 pealt üle tulla.

Hinne: 4/10

+ Palju uusi mängurežiime ja parendusi.
+ The Neighborhood ideeliselt on hea.
+ Mänuplatsi presentatsioon ja reaalsus on uuel tasemel.
+ MyTeam liigub edasi mitu sammu.
+ Visuaalselt seni tugevaim.
+ MyCareer on vabamaks lastud kui kunagi varem.
+ Voolavam liikumine ja mängijate haldamine.
+ Saab luua stiilidest hübriid arhetüüpe.
+ AI on kordades parem kui varem.
+ Algajatele suunatud kogemus.

– Mikrotehingud teevad sellest mängust pay-to-win.
– Mikrotehingud.
– Pay-to-win.
– Pay-to-win.
– MyCareer lugu on olematu ning DJ karakter on hingetu.
– MyGM on tekstipõhine kogemus.
– The Neighborhood on mikrotehingute kärg.
– VC süsteem ja sellega kaasnev lõputu progressitu grind.
– Online kogemus on kohutav.
– Peale surutud aeglasem tempo, et frustreerida mitte maksvaid mängijaid.