Tootja: Slightly Mad Studios, Bandai Namco Entertainment
Lavastaja: –
Platvormid: PC, PS4, XB1
Ilmumisaeg:  22. september 2017
Toetaja: Bandai Namco Entertainment

Minu virtuaalne autosõidukarjäär on käinud üles alla – on olnud perioode kus muud ei mängigi, millele järgneb ajastu, kus need kõvakettal lihtsalt ruumi võtavad. Viimati sai tõsisemalt mängitud “Forza Horizon 3″ , mis peaks eristuma “Project Cars 2″ eelkõige žanri tõttu, sest liigitub simulaatori kategooriasse.  Esimese Project Cars’iga jäi kokkupuude väga väikseks – sai see mõned korrad tööle pandud, vaadatud millega on tegemist, aga pikalt mängima ei jäänud. “Project Cars 2″ on saanud  boosti päris mitmes erinevas valdkonnas.  Märgatav edasiminek on tehtud nii visuaalses suunas kui ka autode juhitavuses. Mängus on korralik üksikmängijale suunatud karjäärirežiim ja väga hästi tehtud dünaamilised ilma/aastaaja effektid, mis koos päeva-öö vahetusega sõitmise meeldejäävalt nauditavaks teevad.

Huvitav fakt on see, et teiste suurte seeriate kõrval (Forza, Grand Tourismo, WRC) on tänase seisuga tegemist automänguga,  kus on kõige enam erinevaid radasid – 63 asukohta, kus on 146 erineva variatsiooniga rada, nende hulgas ka mitmeid tuntuid klassikuid (näiteks vanakooli Monza ja Spa ringrajad). Autosid on väljalaskepäeval valikus ligi 190, kuid tõenäoliselt ajaga see number ainult suureneb.

Mängu alguses antakse peategelasele valida, kuidas soovid oma karjääri motospordi maailmas alustada, valides endale nime ja riigilipu, mida edaspidi poodiumil lehvitada (jah, sini-must-valge saab ka valida).  Sarnaselt päriselule, alustab võidusõitja karjääri madalama tasemega sarjades sõites ja töötab ennast ülesse “unistuste autode” poole. Karjääriredel on üsna robustselt jagatud kuute astmesse, kust kõigepealt tuleb valida autoklass ja sealt edasi  võistlussari, mida on mängus kokku lausa 29 erinevat. Esimesed neli astet on mängija jaoks koheselt avatud,  seega viimasesse kahte lukustatud astmesse ei ole asja enne kui mängija ennda oskuseid tõestanud ja näidanud on. Võistlussarjad, nimetagem neid seekord selliselt, on üldiselt sari erinevatest sõitudest, kus siis viimasega antakse võitjale karikas.  Peale olulise valiku tegemist kuvatakse ekraanile ilusti esimese hooaja leping ja sõit võibki alata!

Positiivse noodina toon välja, et peaaegu igas sarjas on jäetud sõitjale valida, et kas minna lühemat või pikemat teed, sõites ainult pooled või kõik osavõistlused. Mõned kestvussõidud on siiski jäetud ka neile, kes muidu eelistaks lühemaid sarju, nii et igal pool seda valikut teha ei ole võimalik. Simulaatorile kohaselt on olemas ka sõidud, kus on treening, kvalifikatsioon ja alles siis võidusõit. Seega ühe sarja edukale läbimisele võib kulutada enamuse õhtut, ajades taga seda poodiumi kõige kõrgemat astet.

Karjääriredelil ülespoole ronides avanevad mängijale veel kaks põnevat valikut, mis igapäevastesse sõitudesse veidi vaheldust toovad – “Manufacturer Drives” ja “Invitationial Drives“. Esimene annab võimaluse olla tehasesõitja erinevatel testimistel paljude mängus olevate autotootjate juures. Teine aga annab võimaluse sõita erinevate ajastute masinatega kõikvõimalikel radadel.

Aega napib ja karjääriredelil turnimine huvi ei paku, siis “Project Cars 2″ sisaldab ka “Quick Play” mängurežiimi.  Soovitan proovida kindlasti erinevaid seadistusi, sest äikesetormis Abu Dhabis sõitmine või mõni tuntum rada lume katte all on totaalselt erinev kogemus tavalisest asfaltisõidust.  Lisaks eelnevatele võimalustele on olemas ka korralik mitmikmängija tugi, mis konsoolidel on kuni 16 sõitjat korraga. Pluss poole pealt neile, kes üksikmängija osas ei saa või ei viitsi autosid ja radasid lahti mängida, siis mitmikmängija poolel on need kõik koheselt saadaval. Positiivse noodina on sisse ehitatud “server browser” ja on välja jäetud tänasel päeval populaarne “matchmaking” süsteem.

Juhitavus

“Project Cars 2” pakub tõelist väljakutset autosimulatsiooni austajale, sest mängus olev õppimiskõverik  on ootamatult suur. Esimeses tuhinas kõik abid välja lülitades,  leiab ka varasemalt autosimulaatoreid käega katsunud mängur ennast tõenäoliselt liivaribasid kündmas. Seda mängu on huvitav nautida rooli ja pedaaliga (näiteks varasemalt räägitud CSL Elite komplekt), kuid kahjuks pidin seekord leppima tavalise puldiga. Algus oli raske, sest esimene kart tundus olevat täiesti alajuhitav, kuna iga väike pööre mis iganes suunas valel kiirusel ja juba leidsin ennast risti teepervel. Peale mitmeid katsetusi ja auto purunemise võimaluse eemaldamist seadetes hakkas lõpuks sõit ka välja tulema. Kokku saab selle võtta vanarahva tarkuseteraga: “Harjutamine teeb meistriks.”

Graafika, tehniline pool ja heli.

Visuaalselt on “Project Cars 2″ elusuuruses maal, kus on panustatud reaalsustunde tekitamisele.  Autod on detailideni viimistletud ja radade taustad on looduslikult kaunid ja asjakohased, lisades mängule vajalikku loomulikust. Suurt lisaväärtust ja realismi lisavad ilmastiku efektid, mis näevad fantastiliselt head välja. Mängus kasutatav LiveTrack 3.0  on arendatud rajaefektide loomiseks ning annab kogemusele täiesti teised mõõtmed – ükski sõit vihmas või erinevas ajas, ei sarnane eelmisele, isegi kui see on samal rajal. Mida see maakeeli tähendab? Lihtsustades võiks öelda, et see on dünaamiline oma elu elav keskkond, kus sõiduomadused muutuvad temperatuurist, niiskusest ja ka näiteks raja kuluvusastmest. Lisaks tuleb arvesse võtta, et raja pidavus muutub vastavalt läbitud ringide arvule, sest mida rohkem on rehvidest kummi asfaldile jäänud, seda paremaks pidavus muutub. Vihma- ja märjaefektid näevad mängus välja tõeliselt reaalsed, kus loigud tekivad rajal erinevatesse kohtadesse ja vastavalt tuleb sõites ka trajektoor valida. Ühel ringil läbi kurvi minnes võib loik olla ideaaltrajektooril, aga päike ja teised sõitjad on järgmise paari ringiga selle juba väiksemaks sõitnud või üldse ära kaotanud.  Paduvihmas sõites on auto juhitavus hoopis midagi muud kui kuival rajal ja ülioluliseks muutub hea raja tundmine, pidurdusmaaga arvestamine ja ka teekatte olukorra jälgimine.

Plussiks märgin ka “racing engineer”  tegelase, kellega sõitude vahepeal saab valikute kaudu arutada, milliseid seadeid oleks vaja autol muuta. Kogu see informatsioon võetakse mängija sõidustiili hindamisel arvesse ja seejärel üritatakse auto juhitavus sellele stiilile ka sobitada.

Heli kohta ütlen ühe sõna – võimas (helilooja on Stephen Baysted – GT Legends ja Project CARS)! Suurepäraselt on tabatud mängus olevad mootori tektiatud helid, aga mis tõelist reaalsust lisab on pisidetailid nagu salongis kostuvad erinevad hääled, kriuksud, kojameeste kuiva klaasi hõõrumise heli, mis muutub märgades oludes vastavalt reaalse maailma ootustele. Rehvide alt suure hooga lendlev kruus teeb endale unikaalset häält, samuti kui liivalt uuesti asfaldile liikuda. Need on pisikesed detailid, mis jäävad kohe kõrva kui klapid peas sõitu sisse elada proovib. Veidi häiris, et mängus puudub valik raadiot kuulata, sest suurel kiirusel mitmeid ringe sõites oleks see vägagi teretulnud võimalus.

Võttes arvesse mängus olevat graafikat, siis väikese miinusena saaks välja tuua pisemad kaadrisageduse kukkumised kui rajal on palju autosid korraga ja keskkond on keskmisest nõudlikuma visuaaliga. Aga need tõesti on piseivead ja üldist pilti ei häiri. Teise graafilise veana jäi häirima, et mängimist õpetava osa tekst on ekraani allääres ja mugavalt diivanil istudes on seda raske lugeda.

Slightly Mad Studios on lubanud Xbox One X’i tuge, millest võiks eeldada, et graafilised pisivead uuel konsoolil ära kaovad. Eks seda näitab aeg, kas ja kui palju XOX seda muudab. Omas žanris on tegemist esiletõusva mänguga, kus rõhku on pandud paljudele pisidetailidele ja kindlasti on tegemist Xboxi suure eksklusiivse “Forza 7” tõsise konkurendiga. Kas ja kui palju hakatakse mängule lisapakettide näol sisu juurde müüma näitab aeg, aga juba praegu saab tõeline simulaatorihuviline suuremas koguses tunde täiesti vabalt kätte. Pühapäeva sõitjatele soovitaks pigem rohkem meelelahutusliku Forza Horizon sarja.

Hinne:  8/10

+ Detailirohke ja silmatorkava graafikaga kiirusesimulaator konsoolidele.
+ Mängusisene heli on suurepärane.
+ Korralik karjäär on automängudes üsna haruldane (ootame Gran Turismo Sporti).
+ On parandatud palju puudujääke eelmisest mängust.
+ Mängu AI on üsna hea, kui seadetes sättida endale õige tase, siis võistlusmomenti jätkub kuni finishijoone viimaste sentimeetriteni.
+ CSL Elite komplektiga tundub reaalne (võimalusi on äärmiselt palju).

– Veidi liiga suur õppimiskõver.
– Sõites võiks olla raadio kuulamise võimalus, kas ametlik soundtrack või siis enda muusika.
– Kergelt hüplik kaadrisagedus (Xbox One versioon) kui ekraanil on palju autosid ja rada on vähe nõudlikum.