Arvustus: The Riftbreaker
Tootja: Exor Studios, Surefire Games
Lavastaja: –
Platvormid: PlayStation 4, Xbox One, PlayStation 5, Xbox Series X , Series S, Microsoft Windows
Ilmumisaeg: 14. oktoober 2021
Toetaja: Exor Studios

Kui ma 2019 E3 ajal erinevaid uusi ja “varsti ilmuvaid” tooteid uudistasin, siis “Riftbreaker” oli minu jaoks ilmselt üks suurimaid üllatusi. Tundmatu firma, tundmatu mäng ja intervjuu mis oli eelnevalt juba kellegi teise poolt kokku lepitud. Esimese hooga arvasin, et mind on ees ootamas mõni vanema PC mängu port koos ebamugava kasutajaliidesega konsoolidele. Minu üllatuseks oli tootja poolt pakutav demo suurepärane, mille juures jäi ainsaks negatiivseks asjaks sellel hetkel Xboxi pult, mängu ennast oli väga raske unustada. Peale E3 polnud aga kahjuks väga midagi kuulda, PC mängijatele küll mingisugused demod liikusid, kuid paistis nagu oleks tootja konsoolid täiesti ara unustanud või vähemalt esialgsed plaanid muutunud. Nagu hiljem selgus, siis konsoole ei unustatud ära, kõigile platvormidele lasti “Riftbreaker” välja samaaegselt ning Playstationi inimesed lihtsalt said selle tasuta demo alles päev enne täisversiooni müüki tulekut ära proovida.

Futuristlik “Riftbreaker” leiab aset pärast Maa peal olevate loodusvarade liigset ära kasutamist. Inimkond on hakanud otsima alternatiivseid eluks kõlbulikke planeete ning saadab stabiilselt ekspeditsioonidele selleks välja treenitud inimesi. Avastusi ei viida läbi loomulikult särgiväel, iga pioneer teeb seda viiemeetrise mehaanilise ülikonna abil, mis on võimeline raiuma, kaevama, võitlema ja ehitama, kogu maailm teab neid inimesi kui riftbreakereid. Meie loo peategelasteks on teadlane Ashley ning tema ustav viiemeetrine mehaaniline kaaslane Mr. Riggs, kes omavahel pidevalt dialooge peavad ning uue maailma, planeet Galatea 37 avastamise üle arutlevad. Teadlasena on Ashley pigem jäänud hoiakule, et uue maailma ökosüsteemi tuleks võimalikult vähe muuta ja häirida, samuti ei jää mainimata, et tegelikult on analoogse tegevuse käigus juba piisavalt eluks kõlbulikke planeete leitud ning nüüd jahivad Maa elanikud pigem kõiki neid puutumata jäänud maavarasid, mis uutel planeetidel lihtsalt noppimist ootavad. Reaalselt aga ei tee noor teadlane isegi teist nägu, kui ta hektarite kaupa kohalikke vihmametsasid maha raiub ja põlisliike õhku laseb või põlema pistab, pigem näitab üles entusiasmi, kui uusi ja suuremaid relvi ehitada saab.

“Riftbreaker” on strateegiamäng kerge ellujäämise kiiksuga, kus mängija ülesandeks on üle elada lõputud vastaste hordid ja looduskatastroofid, samal ajal baasi laiendades ning planeeti avastades. Mängija peab oma aega majandama kahe oleku vahel, millest üks on vaba ringi jooksmine, kus saab lihtalt mõõka vibutada või granaate loopida ning teine on samuti vaba liikumisega, aga ehitamise keskkond, mis lubab peaaegu kõikjale erinevaid ehitisi asetada. Kogu ettevõtmise eesmärgiks on valmis saada üks väga suur portaal, mis kauget planeeti Maaga ühendab, et oleks lihtsam värskelt omandatud loodusvarasid transportida. Teoorias tundub asi lihtne, kuid tegelikult on tee toimiva väravani üsna pikk, sest lisaks stabiilsele materjalide ja energia puudusele võivad mängijat ning tema uut kodu tabada näiteks maavärinad, tornaadod, laialdased rahehood või elektritormid, rääkimata kohalikest elanikest, kes stabiilselt tutvust teha üritavad ja baasi ründavad.

Põhilisi loodusvarasid saab oma esialgse baasi ümbrusest, varem või hiljem on aga vaja rännata veidi kaugemale, sama planeedi ohtlikumatesse tsoonidesse, milles on võimalik saada materjale, mida mujal ei leidu. Siin kohas tahaks ära mainida, et meeldiv näha, kuidas üks väike kaart või regioon ei esinda tervet planeeti, uusi alasid kuhu mängija ennast soovi korral transportida saab on päris palju. Lisaks visuaalsele erinevusele võivad uutes alades kaasneda teistsugused loodusnähtused või muud efektid, mis raskendavad ringi liikumist või üleüldse uue baasi loomist. Uue materjali jaoks on vajada väiksemaid satelliitbaase, kus elu käib edasi isegi siis, kui mängija hetkel kusagil mujal viibib ning tahes-tahtmata on vaja neid kõiki ka hallata. Väidetavalt on kõik alad juhuslikult genereeritud. Kui tõesti midagi veel mängust puudu oleks, siis ilmselt kehaväline kogemus, et veidi lihtsam asju näha ja ehitada oleks. Meeldiv on ka näha, et rännakul tee peale jäävaid objekte on võimalik skännida ning selle läbi uut tehnikat avastada, loomulikult saab seda ka asju lõhkudes, kuid skännides toimub asi veidi kiiremini.

“Riftbreaker” annab ka lisaks baasiehitusele võimaluse vabalt ringi jooksmiseks ja kaklemiseks, selle käigus saab ja enamasti ka peab mängija oma uut elukohta kaitsma, kuid annab ka võimaluse maailma avastada uusi potensiaalseid kaevandusi leida. Üldiselt käivad erinevad looduse imed ja suuremad vaenlaste poolsed ukse kraapimised kordamööda, kuid on erandeid. Näiteks teatud majade arendamine käivitab automaatselt veel suurema vaenlaste laine. Teisel juhul võivad Galatea 37 elanikud aga mängija baasi lahedusse oma pesad rajada ning teatud intervalli tagant hakkab sealt väiksemaid rünnakuid tulema. Need võivad omakorda kattuda jällegi mõne suurema laine või loodusõnnetusega. Vahel võib tulla hoiatus keskmisest suurema eluka eksisteerimise kohta, kus on soovituslik minna ja olukord ise ära lahendada, enne kui asi vastupidiseks läheb. Ashley ja Riggs on ainuke sõdur mängus, kõik muud olukorrad peab baas oma automaatsete kahuritega ära lahendama, loomulikult on need vaja enne ise ehitada. Siiski võimalus vabalt ringi joosta, rünnata ja ehitistelt tähelepanu endale juhtida on väga suur pluss. Lisaks on mängijal võimalik pidevalt uut tehnoloogiat arendada, uued relvad ja majad nii inimeste kui Galatea 37 tehnoloogia baasil, lisaks ka mõned uued oskused ja varustus Mr. Riggsi jaoks, et robot ikka paremini rünnakutele vastu peaks. Peale surma äratatakse mängija ilma probleemita ellu, eeldusel et baasi esimene maja veel püsti seisab.

Lisaks põhinarratiivile on saadaval ka Survival mode, kus mängija ülesanne on 90 minutit vastu pidada ning selle käigus üritada ehitada väravat Maale, minu arvates oli see mängulaad isegi parem, kõik käib teises tempos ja mõned aega viitvad ülesanded on vahelt ära jäetud.

Välimuselt on “Riftbreaker” väga ilus, tootja on vaeva näinud ja karakterimudeleid korralikult poleerinud. Kõik majad ja tornid näevad välja detailsed ning arengu käigus välimus muutub, planeedi põliselanikud muutuvad vastavalt keskkonnale ning iga liigi seas on erineva tasemega teistsuguseid vastaseid, niiöelda arenenud variante ja alfasid, lisaks muutuvad ka nende võimed, mõni õpib teleportima, teine liigub oluliselt kiiremini, kolmas kõnnib laava peal. Planeedi alad on välimuselt erinevad ja lisavad juurde looduskatastroofe. Mõnel juhul tekib ka juurde naturaalseid kindlusi, kuhu end oma baasiga parem peita on. Lisaks veel päeva ja öö vaheldumine, isegi kell on olemas. Pausimenüü on küll pigem disainitud arvutile, aga kuna sellel ajal kuhugi kiiret pole, saab mängija rahulikult oma asju ajada ja mõelda, samas reaalajas olev ehitamise keskkond on väga mugav ning just see mis konsoolile vaja. Muusika on mingisugune keskmine ulmefilmi taust, mis küll sobib kõikjale, aga samal ajal pole midagi erilist. Planeedi põlisasukad loomulikult kriiskavad nii nagu neist eeldaks. kui ehitusega on probleeme või vajab mingi asi mängija tähelepanu, siis annavad sellest kordamööda teada nii Mr. Riggs kui Ashley. Siin seal võib kuulda ka noorpaari mõnda narratiivipõhist dialoogi pidamas või lihtsalt vaidlemas, paar korda tehakse ka nalja.

Põhiline võitlus käib alguses elektri tootmise üle, sest tuul ja päike on küll odavad ja vähenõudlikud, kuid väga ebastabiilsed energiaallikad, päev ja öö, torm ja tuulevaikne ilm hoolitsevad selle eest et stabiilne olukord ei püsiks. Pideva energia kõikumise jaoks on mängu pandud energia laod, mis annavad mängijale mingisugusegi puhvri. Kui analoogne mäng “They Are Billions” vajas hädasti külamehi ja elumaju, siis nõuab “Riftbreaker” arenemiseks just maju, mis nõuavad jällegi kohutavas koguses elektrit, sellest ka suur võitlus. Hiljem on juba võimalik luua ehitisi, mis annavad välja kõrvalprodukte, mis on mingi järgmis(t)e ehitis(t)ega energiaks muudetav. Lisaks niigi raskele eelnimetatud lahingule on vaja ka kõikidele majadele elektrijuhtmeid vedada, eriti kui nad üksteisest liiga kaugele jäävad. Muidu poleks probleemi, aga iga suvaline põliselanik kipub neid võimaluse korral läbi närima. Meeldiv näha, et ka laskemoon läheb eraldi ressursina kirja ning võib kriitilisel hetkel lihtsalt otsa saada. Kui võitlus elektri osas läbi saab, on tavaliselt maavarad otsas, seega lõputu ring. Olgugi et algus on paljutõotav, muutub mingil hetkel “Riftbreaker” väga väsitavaks, just selle suure haldamisvajaduse teiste baaside, energia ja maavarade osas, korraga toimub liiga palju asju.

Kohe kui on mingi plaan kuskil asju muuta, tuleb keegi uksele koputama, raisates lihtsalt aega. Kaasa ei aita ka üldse see, et juba keskmise suurusega hordidega kaasnes märgatav Lag ning paar korda pakkis isegi PS5 ennast selle peale kokku, tahaks loota et asi saab varsti lahenduse. Siiski natuke kahju, et tootja esialgsed plaanid ei õnnestunud, esialgu räägiti E3 ajal sellest, kuidas “Riftbreaker” tuleks mitmikmänguga, on veidi rohkem Diablo laadne pannes rohkem rõhku varustusele ning lisab juhuslikke minimissioone teistel planeetidel. Ilmselt mõeldi alguses veidi suuremalt, sest Galatea 37 on kahjuks ainuke koht mida mängijal külastada õnnestub. Lihtsalt öeldes on “Riftbreaker” see, kui “They Are Billions” ja “Dragon Quest Builders 2” otsustavad lapse saada ning lõpptulemus positiivselt üllatab oodatust rohkem. Kui “They Are Billions” jäi meelde pisiasjadega, et üks ebasurnute rünnak võib igaveseks külameeste mälestusse jääda ja neid tulevikus tühjast kohast karjuma panna ning läbi avatud värava jalutamine on raketiteadus, siis on meeldiv tõdeda, et antud mängus neid probleeme ei eksisteeri. Lihtsalt saab ise minna ja asja korda ajada. Kasutajaliides on mugav . Kui kedagi hakkas huvitama, siis demo on endiselt kõigile saadaval, hea võimalus ise järgi proovida ja mõelda, kas asi tõesti on 30 raha väärt. Mina isiklikult jäin suures pildis rahule, lihtsalt kahju et selline mäng väga vaikselt müügile tuli.

Hinne: 8/10

+ Mäng on ilus.
+ Baasi ehitamine on väga detailne, palju meeldivaid pisiasju
+ Suurepärane võitlusmehaanika.

– Lääg juba keskmise suurusega hordide juures
– Vahepealsed narratiivi missioonid on halvasti üles ehitatud
– Väsitavalt pikk mäng