“Necrobarista” oli meie jaoks esimene eelnevalt kokku lepitud kohtumine ning eelkõige tõmbas see Margust. Traileri ja pressiteate põhjal ise ei hakanud mingisuguseid eelarvamusi moodustama, sest enne Gamescomi olin uudiste ja mängude laviini all tuimaks muutunud. Läksin sinna tegelikult ideega natukene vaadata ja siis edasi liikuda, kuid kui Margus hakkas seda mängima, siis jäin huviga jälgima. Vaikselt rääkisin ja küsisin küsimusi ka tootja esindaja käest, et millega täpsemalt on siis tegu. Žanri ei osatud isegi kohe öelda, sest see on selline segu visuaalsest novellist ja lihtsalt animest. Kuna kõik on tehtud 3D mudelitega, siis siin olemas liikumine ning isegi teatud mehhanismid, mis sellega kaasas käivad, seega pole klassikaline valikute tegemine, lugemine ja ootamine.
Teema on muidugi tume, raske ja sünge – surm. Isegi mitte nii palju suremine, vaid kõik see mis tuleb peale seda. Leinamine ning leppimine. Tegevuse keskmes on histerite kohvik Melbourne’is, kus surnud inimesed saavad veel ühe öö, et veeta aega elavatage ja rahulikult kohvi juua. Dialoogidele ehitatud narratiiv segab palju dünaamilisi karakterid moodsa kultuuri ja küsitava eetikaga, tõstates küsimusi näiteks nekromaania kohta. Ja küsimus ei ole see, mida ootaks, et kas peaks seda tegema, vaid küsimuseks on – kas see on aus? Kogu seda seiklus saadab Kevin Penkini loodud soundtrack, mis on kindlasti kogu elamuse üks enim tõmbavaid aspekte.
Tugev müsteerium kogu teema kohta on alati taustal kui vägisi esile tungiv stiilirohke animatsioon haarab suurema osa tähelepanust. Mis iganes žanri austaja keegi meist ka ei oleks, siis surm on teema, millega puutume kokku igal juhul ning ei ole just palju videomänge, mis seda teemat suurepäraselt lahti oskaks harutada. “Necrobarista” on leidnud viisi, kuidas olla originaalne ajastul, kus originaalne on olla koopia peegelpildiks ning tegelikult juba sellepärast on seda vaja kiita. Hetkel kahjuks ei ole veel teada, et millal mäng ilmub, kuid lubati, et juba lähiajal.
