“Marvel Spider-Man” on miski, mida on Sony promob äärmiselt tugevalt. Terve Los Angelese Downtown linnaosa on täis reklaame ning pole nurka E3 alas, kus ei oleks erinevaid ajalehti, kleepse ja mida iganes muud, mis kõik tuletavad meelde, et kui see hea mäng peaks olema. Esimene võimalus seda mängida oli koheselt peale Playstationi pressikonverentsi, kus oli mitu telki täis just seda sama mängu. Ilma ajalise piiranguta demo, kus sai mööda linna ringi liikuda, missioone teha ning vastastega võistelda, sain lõpuks teha lausa kolm korda ning järgnev ongi kokkuvõte sellest, et kuidas see tundus.
Insomniac Gamesi toodetud “Marvel Spider-Man” saab olema üks korralikumaid Ämblikmehe seikluseid, mida videomängurid on näinud, see on kindel. Mäng on lahtine ja hingab vabalt, olenemata liikumisest ja asukohast ning visuaalselt ei oskaks paremat tegelikult küsida. E3 mängitav demo algas suurema maja katusel, kus mängija peab kiirest selgeks saama ämblikuvõrgu kasutamise kiireks liikumiseks läbi linnatänavate. Kaamerat keerates on näha erinevaid punkte majade küljes, kuhu saab enda võrku lasta. R2 vajutamine saadab võrgu teele ning kuniks seda nuppu alla hoiab, Ämblikmees kiigub suure hooga sinna suunas kuhu mängija suunda hoiab. Nupu lahti lastes läheb loo kangelane vabalangusesse, kuid on piisavalt aega, et leida järgmine punkt, kust kinni võtta. Liikumise ajal suurt midagi teha ei saa peale tugeva edasitõuke, milleks on X nupp. Seda on vaja hiljem, et näiteks kiiremaid vaenlaseid kinni püüda ja kurve paremini võtta.
Siin ei pea muretsema sihtimise pärast, sest automaatne lock-on valib alati lähima variandi mängija eest. Sama süsteem toimib ka käsivõitluse ajal, seega põhimehhanismid on äärmiselt lihtsad. Sellest hoolimata on omajagu võimalusi, millest põhiline on kõrgtehnoloogiline superkangelase ülikond. L1 käivitab eraldi menüü võrgurelvade (erinevad võimalused võrku kasutada vaenlaste ründamiseks) valimiseks. Demos ei olnud neid palju – pomm, miin ja suurem pall tulistamiseks. Tavaline kolmnurga vajutamine tulistab võrku vastasele näkku, andes rohkem aega tema ründamiseks. Põhilised rünnakud on kõik ruuduga, kus peal hoidmine lööb kõrgele õhku, järjest vajutamine teeb erinevaid kombinatsioone. Lähim vastane on alati märgitud valgelt ning kui Ämblikmehe pea ümber hakkab midagi sädelema, siis tähendab, et keegi on koheselt ründamas. Selle jaoks on olemas kõige parempoolsem nupp ring, mis väldib rünnakut erinevatel viisidel.
Neid nuppe kombineerides tuleb tempokas ja aktiivne võitlus, mis on selle superkangelase mängudest seni parim. Hoides peal nuppu X käivitub fookus, mis tähendab, et Ämblikmehe jaoks kõik ümbritsev aeglustub. Alla nool on enda ravimine ning L1 ja R1 kombinatsioon kasutavad keskkonnas olevaid esemeid. Näiteks saad tagasi visata pomme või loopida kaste vastaste suunas. Siin tuli minu jaoks esimene probleem – siin tegelikult mitte midagi muud ei teegi. Liikusin ühest punktist teise ja kordasin sama asja, kus lihtsalt peksan lõputus koguses vastaseid. Vahepeal jooksen mööda seina ning kõrgemate majade katustel saab R3 vajutades leida erinevaid ülesandeid.
Mida siin veel teha saab? Suvalisel ajal toimuvad linnas erinevad kuriteod, mida võib takistada, kuid ei pea. Harry Osbourni jaoks saab korjata asju linnapealt, et lõpetada erinevaid uurimustöid. Need on põhimõtteliselt lihtsalt jooksupoisi kõrvalmissioonid. Tehes kõik asjad ära, mida demo lubab, tuleb minna pangas olevasse seiffi, kus kohtab bossi. Siin kordub täpselt sama asi, mis mujal. Vajutad koguaeg ruutu ja kui pea ümber on valge ring, siis korraks ringi ja teed nii kuni boss on hävitatud. Selline trend on veidi hirmutav, sest juba selle demoga suutis see igavaks muutuda. Visuaalselt võimas, vaba ja voolava liikumisega mäng pakub avatud linna, mida uurida ja puurida, kuid kardan hetkel, et üldine kogemus võib jääda kuivaks. Õnneks mingisugust lugu ei olnud, seega panen enda lootused, et puuduolevaks lüliks on hetkel üks korralik Ämblikmehe seiklus.
