Arvustus: “Adventure Time: Pirates of the Enchiridion” – keegi ei uskunud, et kliima soojenemine mingi päris asi on.

Tootja: Climax Studios, Outright Games
Lavastaja:
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 17. juuli 2018
Toetaja: –

Adventure Time on kindlasti enamusele lugejates tuttav just oma animatsiooni kaudu, sest tegemist siis ühe koledalt joonistatud (loe omapäraselt) Cartoon Networki sarjaga, mis leiab aset poolmaagilises maailmas ning sisaldab üsna palju rumalaid, kuid siiski lapsesõbralikke nalju. Peategelasteks on mõõgaga vehkiv ja nelja hambaga noormees Finn ning tema truu kaaslane ja parim sõber, kujumuutev koer Jake. Adventure Time sari on üks nendest animatsioonil põhinevatest mängudest mis on korduvalt üritanud erinevatel mängukonsoolidel oma kohta leida ning isegi negatiivsele tagasisidele vaatamata on pidevalt uuesti proovitud tagasi tulla. Erandiks ei ole ka see kord, Finn ning tema ustav paarimees Jake on jällegi uuel katsel, et natukenegi fännide ja ehk ka mõne muu mänguri tähelepanu saada.

“Adventure Time: Pirates of the Enchiridion” on kolmanda isiku vaates, narratiivipõhine avatud maailmaga rollimäng, mis on loodud “Adventure Time” nimelise animatsioonisarja ainetel. Mäng hõlmab endas siiski originaalset narratiivi, seega fännid ei pea muretsema, et nad seda kõike juba kusagil varem näinud on. Kogu lugu saab alguse sellest, et Finn ja Jake jäävad oma paadikujulises vahitornis magama, hommikul ärgates on aga kogu maa veega üle ujutatud. Nimelt on põhjas asuv Jääkuningriik sulama hakanud ning kõik ära uputanud. Loomulikult hakkavad just Finn ning Jake seda globaalset katastroofi lahkama ja peagi paisub asi oluliselt suuremaks, kui üks lihtne kavuhooneefekt. Kindlasti ei aita kaasa ka veemaailmasse tekkinud (banaani) piraadihordid, kes noormeestel pidevalt jalus on.

Enamus mööda vesist ja mööndustega avatud “Ooo” maailmas seiklemist käib mängu alguses leitud, kahuriga varustatud paadiga. Randuda saab ainult kindlates kohtades, seega päris suvalisetesse kohtadesse oma paugupilli jätta ei saa. Juhul kui mingil põhjusel mängija mõnele saarele ära eksima peaks, on võimalik vaadata nii maailma, kui ka vastava saare kaarti millel mängija parajasti on, et ümbritsevast veidi rohkem aimu saada. maismaal olles jooksevad kõik olemasolevad karakterid hanereas, ühe juhtiva karakteri taga. Loomulikult on võimalik juhtfiguuri asendada. Lisaks rivi ees jooksmisele saavad kõik karakterid ka hüpata ning enamus ka erinevaid objekte lüüa, vastaseid väljaspool kaklust siiski peksta ei saa, seega üllatusmoment jääb ära. Kiiremaks maismaal liikumiseks saab kasutada rollerit, loomulikult on võimalik sellega ka hüppeid sooritada või erinevaid esemeid lõhkuda. olgugi et seigeldav maailm on üsna väike, on erinevate asukohtade vahel edasi-tagasi jooksmist üsna palju, hea viis mängu pikemaks venitada. Vähemalt siiani pole veel näinud ühtegi vihjet kiirrändamise kohta. Lisaks on ka muid põhjuseid, et hiljem juba käidud kohtadesse naasda, olgu selleks siis tugevad vastased või uue karakteri võime.

Kuna “Adventure Time: Pirates of the Enchiridion” on ikkagi rollimäng, mis üritab sobituda vanemate Final Fantasy mängudega samasse auku, siis oleks loomulikult naiivne arvata, et kogu mäng ainult kahte karakterit kasutab. Narratiivi arenedes täiendatakse mängija vägesid mitme erineva karakteriga, igaüks neist mängib välja erinevalt, täites lahingus oma kindlat rolli. Lisaks on kõigil mingisugune eriline oskus, ilma milleta poleks võimalik edasi liikuda. Näiteks suure mütsiga vampiirihakatis, Marceline suudab muutuda nähtamatuks, samas kohalik asiaadiaktsendiga kõndiv mängukonsool BMO(jah te lugesite õieti, nende tiimis on kõndiv Game Boy) mahub väikestest avadest läbi käima ja on võimeline erinevaid masinaid opereerima. Peategelased Finn ja Jake võtavad aga aeg-ajalt osa narratiivipõhisest minimängust mille kaudu pressitakse mõnelt tähtsamalt, ette juhtunud karakterilt salajast infot välja – hea ja halb võmm. See, kas ohvrile on vaja keelt kõrva ajada või lihtsalt tema peale karjuda on siiski jäetud mängija otsustada ning tuleb lihtsalt õgel hetkel õiget nuppu vajutada, edasine selgub juba valikust. Enamuse tähtsama kohta ona ka mängusisesed õpetused täiesti olemas.

Lahingud on jäetud üsna lihtsaks. Sarnaselt vanematele Final Fantasy mängudele toimuvad erinevate karakterite käigud lahingus kindlas järjekorras, olenevalt nende kiirusest, oma käiguga võib lõputult aega viita, kiiret pole kuhugi. Mängija ülesandeks on lihtsalt menüüst vastav tegevus valida ning ongi kõik. Iga karakter saab rünnata või mõnda eset kasutada, muud võitluse sisesed tegevused nagu kaitsmine või põleva kitarriga peksmine olenevad juba karakterist endast. lisaks kõigele muule on ka vastavad erilöögid, mida pole võimalik järjest kasutada ning aktiveeruvad, kui mängija on ise piisavalt palju peksa andnud või saanud. Korraga saab lahingus kasutada nelja karakterit.

Olgugi et mööda “Ooo” maailmat seigeldes jääb ette hulganisti poode, pole võimalik neist karakteritele varustust osta, saadaval on ainult ühekordseks kasutamiseks, enamasti lahingu sisesed esemed. Ainuke viis oma tiimi tugevamaks muuta on raha. seda leiab vastaseid pekstes või erinevaid objekte lõhkudes, alati võib ka loota mõne aardekirstu leidmise peale. Kogus, mis mahus mingi karakteri atribuute tuunida saab määratakse aga ära tegelase leveliga, viimane tõuseb aga lahingust teenitud kogemuspunktide kaudu. Lihtsalt öeldes, raha on kasutu, kui karakteri level ei tõuse.

“Adventure Time: Pirates of the Enchiridion” ei näe üldse halb välja, vastupidi, ootasin midagi hullemat. Kogu mäng on täidetud kirgaste värvide ning viisakal tasemel animatsioonidega. mööda erinevaid linnu seigeldes on näha ka tavalisi külamehi, kes lihtsalt edasi-tagasi käivad ja lolli juttu välja ajavad, kuid siiski annavad oma panuse, et maailmat veidigi elusamaks muuta. ka vetel võib kohata mitteagressiivseid paate hulpimas. Loomulikult on kohti kus oleks saanud teha asju paremini, kuid arvestades üleüldist teose lihtsust, on asjaga hästi hakkama saadud. siiski on omajagu graafilisi vigu millest ei saa niisama mööda vaadata, nagu põlvini maa sees olemine või erinevad nähtamatud objektid, mis liikumist takistavad.

Ise sattusin kokku ka olukordadega, kus vampiirihakatis Marceline otsustaski jääda konsooli kinni panekuni nähtamatuks(loe läbipaistvaks) või ühel teatud saarel pidevalt läbi maapinna kukkusin. mööda vett narratiivi järgi seilates on taustaks üsna tihti mõni peategelaste lauluviis, täiesti suvalise sisuga laulujupp mis nagu oleks just kokku pandud. kõik see tümakas mis niisama seigeldes taustaks ei ole just midagi erilist seevastu lahingu muusika jääb kohe kindlasti meelde. Mitte just selle pärast et ta midagi head oleks, vastupidi, tegemist on üsna mitme toore, enamasti chiptune stiilis viisijupiga, mis pikemate võitluste korral tõesti häirima hakkab. Olgugi et lahingumuusika kipub pidevalt varieeruma, hakkab ta siiski liiga kiirelt ajudele.

Pean tunnistama, et “Adventure Time: Pirates of the Enchiridion” suutis mind positiivses mõttes üllatada, sest tegelikult olin valmistunud oluliselt hullemaks. Lahingud võivad venida üllatavalt pikaks, samas ei ole asjad ka väga lihtsad, vaenlaste löögid teevad kohati väga haiget. Pidevalt leidsin end ka rahapuuduses seega kunagi ei tekkinud liiga tugevat tunnet, pigem suutsin peale igat suuremat tuuningut end vastasega samale tasemele upitada, kui, siis natuke üle. Maailmakaart on piinlikult väike ning avastamisruumi on jäetud üsna vähe, kõrvalisi ülesandeid pole just palju ning ei anna ka mingit sisu juurde. Siiski vaadates kõiki neid erinevaid graafilisi lohakusvigu ja neid teisi, natuke suuremaid, on mul kogupildi osas segased tunded. Idee antud mängu taga on hea, kuid erinevaid elemente vaadates tekivad küsimused ning jääb mulje nagu tootjal oleks mõtted otsa saanud või huvi lihtsalt kadunud. Katkine kaart, kerge hilinemisega hüppamine, võimetus jälgida kõrvalmissioonide kulgu ning rohked laadimised võivad tuua soovimatut, negatiivset tähelepanu. Katkiseid osi ei parandanud isegi esimese päeva uuendus. kõigele vaatamata on tegemist täiesti mängimiskõlbuliku teosega, peab lihtsalt kannatust olema. Isiklikult eeldaksin näha midagi analoogset, kuid peaosalisteks võiksid olla Rick ja Morty ning sisu oluliselt rohkem. Hetkel on siiski lihtsatel multikatel põhinevatest mängudest South Park oma viimase ülitisega minu silmis kõigist teistest korralikult üle.

Adventure Time: Pirates of the Enchiridion - keegi ei uskunud, et kliima soojenemine mingi päris asi on.
Plussid
Suudab hoida parajat raskusastet.
Graafiliselt täiesti viisakas.
Mängu mehaanikast on lihtne aru saada.
Huvitav ka kõrvaltvaatajale.
Miinused
Vähe sisu.
Mäng on lühike.
Palju lohakusvigu ja tehnilist praaki.
5.9
Videogamers.eu
Vajalikud lingid:

Jäta kommentaar:

About Priit Kajandi

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar