“Far Cry New Dawn” – järg tehtud selliselt nagu seda tegema peaks.

Tootja: Ubisoft Montreal, Ubisoft
Lavastaja: Jean-Sebastien Decant, Patrik Methe
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 15. veebruar 2019
Toetaja: Gamestar

Far Cry New Dawn” esimesed treilerid ja klipid ei tekitanud elevust, vaid pigem muutsid ettevaatlikuks. Olugui, et “Far Cry 5” on suurepärane mäng, siis ei tundnud kordagi, et see oleks vajanud järge. Sellest hoolimata see tuli ja pean tunnistama, et nautisin selle mängimist väga. Raske oli mängukorda pooleli jätta ning seniks kuni pult oli käes ja ilus pilt silme ees, ei ole põhjust kurta. Ainukene probleem oli mängu juurde naasime, sest kippusin kiirelt unustama neid nüansse, mis tegid mängimisest sedavõrd nauditava kogemuse. “Far Cry New Dawn” oskab tekitada elevust ning peita korduvat mänguviisi, mis tähendab, et kogu lugu ja missioonid veerevad mööda päris kiiresti. Kordagi ei olnud tunne, et igav oleks või enam ei viitsi edasi mängida – kuniks pult on käes, mäng on puhas nauding. 

Mängu tegevus on otsene jätk “Far Cry 5” sündmustele ning tegevuse tuumik on samuti Hope County nimelises kohas. Maastik on endiselt ilusalt metsik, kuid enam ei ole kõik rohelise metsa ja sinise taeva taustal, vaid nüüd on düstoopiline hullumeelsus koos erksate värvidega, mida maantee gäng (Highway Men) igale poole endast maha jätab. Tegemist on tuumasõja järgse maastikuga, mis on täis ka sellest kahjustada saanud loomi ning eelmisest mängust tuntud kohtasid, mis ei ole enam päris endised. See annab mõnusa tunde neile, kes nautisid eelmist episoodi ning palju avastamisrõõmu mulla alla kattunud hoonetest. 

Far Cry New Dawn” ei ole ainult visuaalselt võimasam, vaid selle frantsiisi jaoks värske düstoopiline teema annab põhjuse ka jala ringi liikuda. Eelmises mängus oli enamus liikumisest masinaga, sest mida tühjas metsas ikka teha, siis siin on hoonetest asjade otsimine äärmiselt oluline. Jahtimine võtab suurema rolli, kalapüük on vajalikum, seega eelmise mängu vead nagu oleks parandatud. Kõige selle taga on lihtne põhjus – mängu protganist on ekspert, kes oskab asju ehitada. Selle jaoks on vaja palju erinevaid materjale, mida siis ka igalt poolt korjama peab. Korraks paar sammu tagasi võtta ning vaadata mängija tegevuse põhilist olekut, siis siin on peidus klassikaline tegevuste ja numbrite suurendamine, et mingit järgmist klassi suurendada. Siin räägin nüüd mängu põhibaasist nimega Prosperity.

Baasi arendamine käib läbi etanooli ning seda saab maanteemeeste asukohti rünnates. Etanooliga saab seejärel erinevaid aspekte baasi juures paremaks muuta, mis annab jällegi võimaluse teha paremaid missioone, ehitada paremaid masinaid vms. Mängu vastased on tehtud päris tugevaks, mis tähendab, et paremaid relvi on vaja pidevalt ning päris kiiresti. Igal missioonil on raskusaste ka märgitud ning päris kiiresti leiab ennast situatsioonist, kus lihtsalt ei saa enam jagu. Siin tulevad appi partnerid, kelleks võivad olla loomad või inimesed ning oskused, mida saab lahtilukustada erinevaid ülesandeid täites – nagu varandusi otsides. Tegevust on siin mängus küllaga.

Raskusastme märkmiseks on asjadele antud neli erinevat värvi – hall, sinine, punane (või lilla) ja kollane. Päris kiiresti on need selged ninb juba kaugelt oskab iga mängija öelda, et kas saab ülesandega hakkama või mitte. See on väga oodatud lisa ning aitab tegevust hoida sujuvana. Selline ülesaehitus tekitab sõltuvust enda karakterit kiiresti paremaks teha, sest iga järgmine aste on päris selgelt eelmisest parem. Kahjuks saavad kõik asjad tehtud üpris kiiresti ning peale seda ei ole tegelikult enam vaja mitte midagi kusagilt korjata. Selleks ajaks kui narratiiv on läbi ei ole kasutamata materjali kuhugile panna.

Narratiiv ise ei ole midagi erilist ning loo põhilised antagonistid ei ole võrreldavad eelmiste lugude tegelastega. Lõpuks on kogu asi siiski tervik ning kui mõlemad lood selles saagas on tehtud, siis pettuma ka ei peaks. Mäng on lühikene ning tundub olevat tehtud selliselt, et mängijad saaksid ühe pikema nädalavahetuse enda jaoks teha ning luban, et see tuleb hea nädalavahetus sellisel juhul. Kahjuks siin ei ole midagi, mis jääks meelde või midagi, millest tahaksin teiste mänguritega pikemalt rääkida. See tuli ja läks ning oli vägagi tore, kuniks kestis. Kõige häirivamaks elemendiks jäi Ubisofti otsustamatus mängu tooni suhtes – kord on koomiline, siis jällegi tõsine. Saan luua naise, kellel on suur habe, samal ajal pean ühiskonda ehitama. Siis saan trikidada metsloomadega, teha absurdseid asju ja järgmiseks on tõsine dialoog, millel ei ole tegelikult tähendust. Siit jäi selgelt midagi vajaka. Üks asi veel – Streamer Mode. Pole sellist asja varem näinud ning kiidan kahe käega takka. Enne mängima asumist saab peale panna Streamer Mode, mis eemaldab kõik litsentseeritud muusika. See tähendab, et wi Twitch ega Youtube võta mitte midagi maha. 

Hinne: 8/10

+ Viusaalselt väga võimas, värvikirev ja originaalne.
+ Annab põhjuse keskkonda avastada ning rohkem jalgi liikuda.
+ Eelmise mängu asukohad on tehtud huvitavaks ning midagi ei ole raistatud.
+ Streamer Mode.
+ Hea ja mugava kestvusega.

– Narratiiv on vähetähenduslik-
– Mäng ei suuda otsustada, kas on koomiline või mitte.
– Liiga resurssirikas. Kiirelt saavad kõik asjad kogutud ja valmis.

Jäta kommentaar:
Raiko Puust

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kolme lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar