“The Darkness II” on valminud Digital Extremesi ja 2k Gamesi koostöös 2012 aasta esimesel poolel. Mängu avaldamise kuupäeva lükati mitu korda edasi, kuid nüüdseks on see mäng juba igal fännil ka kodus olemas. Mängu lugu räägib Franchetti maffiaperekonna pealikust Jackie Estacadost, kes on küll sõnaliselt „vaevatud“ mustadest jõududest, kuid mängides tunduvad need „vaegused“ pigem supervõimetena. Seega on mängija ülesandeks juhtida supervõimetega mafiabossi. Olgugi, et idee iseenesest haaras mind koheselt tundus mäng alguses väga võõras. Raske oli mängu sisse sulanduda ning graafika tundus veider. Graafiline lahendus tundus rohkem nagu algupärane ning mängu sisu ajuvaba. Sellepärast jäi ka mäng pikemaks ajaks seisma. Mõni aeg hiljem andsin mängule uue võimaluse ning mäng osutus kardetust kordi paremaks.
Peategelasel Jackie Estacadol on pimedas liikudes lisaks oma kahele käele õlgadel kaks deemonit, mis praktiliselt on kasutatavad kolmanda ja neljanda käena. Ühesõnaga mängija saab võitluses liigutada nelja kätt. Alguses äärmiselt harjumatu, kuid sellega harjudes on lausa uskumatult kasulik kasutada dual wield sub – machinegun`e ning samal ajal ka teistelt vastastelt õlgadel asetsevate deemonitega päid otsast rebida. Nagu tavaliselt – kus on mõni suurem tugevus, on ka suurem nõrkus. Nii ka selle mängu puhul, Jackie Estacado kardab valgust. Igasuguse valgusvihu kätte sattudes kaotab mängija koheselt oma kaks deemonit ning suure osa oma võitlusvalmidusest. Seetõttu tuleb lisaks vastastele ka hoolega ümbruskonda jälgida ning võimaluse korral valgeid kohtasid vältida või siis ohtralt valgustite pirne puruks tulistada. Kes pimedat kardab võib varakult oma mängul ekraaniheleduse põhja keerata.
Lühidalt ka mängu käigust. Jackie kogub oma teel „dark essence“-it, tegemist on mänguvaluutaga, mida peategelane mahalastud vaenlaste, söödud südamete ning laipadele urineerimise eest teenib. Jah, lugesite õigesti – nimetatud mängus teenib krediiti laipadele urineerimisega. Tegemist ei olegi lastele mõeldud mänguga. Mäng sisaldab ka stseene inimeste pooleks rebimisest ning mitmetel erinevatel viisidel hukkamistest. Vaevaga teenitud „dark essence“ eest saab mängus osta uusi oskusi nii endale kui enda deemonitele. Sealhulgas saab lahti osta erinevaid hukkamistehnikaid ning loomulikult ei ole mängust puudu ka uued supervõimed, mida kergekäeliselt soetada saab. Samuti sööb peategelane tapetud vastaste südameid ning tervendab sellega iseennast. Tapetute südamed kisutakse neilt otse rinnust ning süüakse toorelt. Tegemist on üsnagi jõhkra mänguga, mis peaks jääma pigem täiskasvanutele mängida, sest lisaks jõhkrusele ja laipadele urineerimisele näeb mängus ka muud kohatut, näiteks surnutele näkku peeretamist.
Kokkuvõtvalt tekitas see mäng minus segaseid emotsioone, algselt igavana tundunud mäng muutus hiljem kütkestavaks ning mängu tume miljöö köitis mind tundideks ekraani taha. Mänguruumis liikudes jälgisin ka huviga ümbruskonda proovides märgata iga detaili, millega on mänguloojad proovinud sünget ja õudset keskkonda edasi anda ning jõudsin arusaamale, et mäng on tõepoolest huvitavalt üles ehitatud ning igasugustel sündsusetustel on oma osa Jackie Estacado loos. Lapsevanematel seda mängu oma lastele osta ei soovitaks, küll aga vanematele mänguhuvilistele võib teos osutuda suurepäraseks meelelahutuseks. Esialgse suutmatuse tõttu mind kaasa haarata annaksin mängule hindeks 6.5/10.
