Tootja: Ganbarion, Bandai Namco
Lavastaja: Makoto Baba
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 15. märts 2019
Toetaja: Bandai Namco
Bandai Namco ja animemängud on kooslus, millest pääsu ei ole. Järjekordselt on välja tuldud uue, seekord siis One Piece sarja mänguga, mis loodud kuulsa samanimelise animatsiooni ja manga ainetel. Antud teosega tähistatakse hetkel veel edasi kestva manga kahekümnendat juubelit. Nagu juba tavaks on saanud, suhtusin ka sellesse mängu skeptiliselt, surusin hambad kokku ning ootasin midagi halba, sest kogemus näitab, et liiga palju oodata ei maksa.
Videomängude maailmas alustas One Piece väljaspool Jaapanit pigem imeliku hübriidina Smashist ja kaklusmängudest, hädine narratiivi laadne toode oli võetud animatsioonist ja põhirõhk oligi lihtsalt omavahel või tehisintellekti vastu madistamisel. Nintendo konsoolidel üritati samas erinevaid formaate katsetada, enamus neist kuningate keeles siiski ei ilmunud ning jäid kaugele keelebarjääri ja piiri taha. Praegune, vaatluse all olev toode on aga algusaegadega võrreldes täiesti teine maailm, “One Piece World Seeker” on avatud maailmaga täiesti arvestatav, kergete rollimängu elementidega seiklusmäng. Kirsiks tordil on originaalnarratiiv.
Loo peategelane, ühel-päeval-piraadikuningas, Luffy, murrab oma animatsioonist tuttava pätikambaga sisse mereväe lendavasse kindlusesse. Kõik selleks, et varastada seal peituv müstiline varandus. Tegemist on loomulikult lõksuga, mida tajutakse liiga hilja. Põgenemise käigus pudenevad piraadihakatised üle kindluse ääre ja leiavad end taas maa pealt, saarelt mis on asustatud kahe vastasleeri poolt – Inimesed kes on valitsuse ja mereväe poolt ning vastu. Pinged kahe leeri vahel kasvavad ning loomulikult kistakse ka meie mereröövlikamp üsna pea mitte nii lihtsasse sündmustekeerisesse.
Originaalnarratiiv on ainult positiivne, ei pea muretsema, et tegemist oleks mingi vana ja leierdatud poolkõva moodustisega, mida kusagil varem juba paremal kujul näinud oleks. Narratiivist aru saamiseks ei pea olema multikat nänud, kuid siiski tuleks kasuks. Nimelt ei seletata mitte kusagil uutele inimestele midagi karakterite taustast, mis võimed ja nõrkused neil on rääkimata äratundmisrõõmust kui tehakse mõni viide multika põhinarratiivile. Isegi sellised mõisted nagu devil fruit või sea prism stone on vaja uutel inimestel enda jaoks eelnevalt selgeks teha. Häda pärast aitab ka teadmine, et valitsus ja merevägi on pahad ning piraatlus on hea.
Mängija kontrollib kogu seikluse jooksul ühte karakterit, Monkey D. Luffy, õlgkübara mereröövlite kapten, jah kõlab tõesti ohtlikult. Noormees sõi väiksena ühte puuvilja, mis muutis ta keha kummiks, sellest ajast peale on ta olnud võimeline venima. Nii võitlusstiilis kui ka muus liikumises on seda väga hästi näha. Lisaks rusikate täis puhumisele lubavad kummivõimed end “raketina” ringi lennutada või lihtsalt ämblikmehe kombel majade vahel kiigutada.
Maailm on viisaka suurusega ning täidetud mitmete erinevas stiilis linnade ja küladega, iga teise nurga taga peitub mõni aardekirst või mõni muu moodustis mida üles korjata, siin-seal on ka mõni külamees pakkumas kõrvalist ülesannet. Tänu kummivõimetele toimub liikumine ja vahemaade läbimine väga kiiresti, vaenlaste peksmise ja kõrvaliste ülesannetega on ka võimalik teenida oskuspunkte, millega uusi vigureid õppida või olemasolevaid tuunida, näiteks panna rakett veel kaugemale lendama. Laisemate mängurite jaoks on täiesti olemas ka kiirrändamine. Minikaart aitab päris korralikult orienteerumise ja asjade leidmise osas kaasa. Iga uue mehaanikakillu kohta käib ka kerge õpetuse osa, seega kõiki põhiasju on võimalik järgi proovida. Luffy artibuute on võimalik erinevate varustusejuppidega veel tuunida, mängija saab neid ka ise teha. Täiesti olemas on ka söögi tegemine. Õpetuste ajal kipub abitekst liiga kiiresti silme eest ära jooksma, kuid õnneks saab seda hiljem menüüst veidi normaalsemal kujul uuesti lugeda.
Kaklemine teiste piraatide ja mereväe sõduritega toimub loomulikult reaalajas ning vastavalt vajadusele saab mängija ka oma võitlusstiili kergemaks või raskemaks vahetada. Kergemana võib Luffy näiteks löökide eest hõlpsalt kõrvale põigata ja keskendub löökidega üksikutele vaenlastele, raskemana on jällegi võimalik lööke blokkida ja lihtsam suuremaid gruppe ära taguda. Võideldes täitub ajutine meeter, mis omakorda lubab teha multikast tuttavaid animatsiooniga superlööke. Võitlusstiilide vahetamine ei toimi piisavalt sujuvalt, et seda combo sees teha saaks. Loomulikult ei puudu ka bossid, kellel on omad, samalaadsed vigurid varuks. Õnneks saab asju ka rahumeelsemalt lahendada, hiilimisspetsialist Luffy on võimeline end tünnide alla peitma ning siis vaiksemalt ja vähem nähtavalt edasi liikuma. Täiesti olemas on ka seljatagant lähenemine ja väiksemate vaenlaste ühe löögiga maha võtmine ehk siis teisisõnu üllatusrünnakud. Lock on süsteem tundub natuke tobe, see on küll olemas, kuid mitte päris nii lihtsal kujul kui mujal, samalaadsete mängudega.
Välimuselt on “One Piece World Seeker” väga ilus, olen isegi üllatunud. Mäng on värviline, ruumi on palju, linnad on erinevad ning aeg ajalt võib näha ka mõnda suvalist jorssi kellega rääkida saab. Laadimist võib kohata mängu sisenedes või surres, muul juhul on mäng laadimisest vaba ja kõik käib väga sujuvalt. Vaheklipid on detailsed ja kvaliteetsed, originaalnäitlejad teevad tegelastele hääli, lihtsalt natuke tobe et dialoogides seda tehtud pole, iga vestluse juures kraaksatab mõni tegelane korraks midagi jaapani keeles ja see on kõik. Muusika on hea, loodud sama tüübi poolt, kes ka multikale muusikat toodab – Kohei Tanaka. Sarnasust on kuulda. Soovi korral on mängijal isegi võimalik päris oma playlist seiklemise ajaks kokku panna.
Pean ausalt tunnistama, et olen positiivselt üllatunud, sest ma ootasin midagi palju hullemat. “One Piece World Seeker” on suurepärane seiklusmäng, viisaka võitlussüsteemi ja koheselt avatud maailmaga. Natuke pettunud olen ma selles osas, et mängida saabki ainult Luffyga. Kõigil tiimikaaslastel on mingid omas oskused, mida kuidagi kasutusse panna saanud oleks. Nami on võimeline ilma muutma, Frankyl on isiklik hiigelrobot, Usopp on snaiper ning lisaks sellele võimeline sõitma allveelaevaga, Brook saab inimeste kehasid üle võtta. Need on ainult mõned näited tiimikaaslaste võimetest mida tegelikult oleks saanud ja võinud antud mängu juures ära kasutada, tekitada vajadus mängida mitme karakteriga, et narratiivi edendada. Praegusel juhul on meie kasutada ainult “kerge” vaimse hälbega Luffy, kes oskab ainult pea ees võitlusesse joosta ja kriiskava häälega molli anda – seega asi muutub kiiresti üksluiseks. Kõik teised tegelased patsutavad talle veel õlale ning kiidavad ainult takka “Tee seda ühte asja, mida sa oskad”. Olgugi et “One Piece World Seeker” on siiani parim One Piece mäng, millega ma kokku puutunud olen, oleks tal olnud potensiaali veel kõvasti rohkemaks. Jääb ainult loota, et Bandai Namco järgmist samalaadset võimalust käest ei lase.
PS! Olen üllatunud et seekord ei üritatud mingisugust omavahel kaklust sisse pookida nagu tavaliselt One Piece mängudega tavaks on ehk võib seda tulevikus mõne lisana oodata.
Hinne: 8/10
+ Originaalne narratiiv.
+ Mäng on ilus.
+ Mäng on lõbus.
+ Ootamatult pikk narratiiv.
+ Avatud maailm ja palju tegevust.– Märklaua lukustamine võiks olla veidi toimivam.
– Liigselt korduv mängumehaanika.
– Mängul on potensiaali palju rohkemaks, kuid on tunda, et on kiirustatud.
