Arvustus: Omega Labyrinth Life
Tootja: Matrix Software, D3 Publisher
Lavastaja: Yosuke Uchida
Platvormid: Nintendo Switch, PlayStation 4
Ilmumisaeg: 1. August 2019
Toetaja: D3 Publisher

Viimase aasta jooksul on üheks läbivaimaks teemaks videomängude maailmas olnud see, kuidas Sony rakendab PlayStationil ilmuvatel mängudel jõhkrat tsensuuri. Suurimaks ohvriks sealhulgas on igasugused Jaapani mängud, mis on tegelikkuses irooniline- Sony on Jaapani firma. Üheks parimaks näiteks, millist viha firma animetisside vastu kannab, on “Omega Labyrinth Life”- vabandust, “Labyrinth Life”, sest isegi nimi ei pääse. Arvustus uurib, kas rindade kadumine on ka teosele liiga teinud.

“Labyrinth Life” langeb dungeon crawler žanrisse, kus mängija käib alast alasse, tappes kolle, kogudes varandust ning suurendades oma rinnapartiid. Tegemist on väga lihtsakoelise mänguga, milles erilist raskusastet pole ja mille rõhk on suunatud fännide rahuldamiseks. Lisaks labürindis ekslemisele ning suurel hulgal tissidele sisaldab teos suurel hulgal mikromajandust- mäng leiab aset koolis, mille põhiliseks tõmbenumbriks on seda ümbritsev lilleaas ning selle eest hoolitsemine on mängija üheks ülesandeks. Lisaks sellele on vaja aidata kooli restaureerimise, sõprade paljude erinevate palvete täitmisega ning palju muuga.

Teoses on kokku seitse mängitavat tegelast, kellest väljakul saab olla kaks. Erinevate tegelaste kokkupanemisel tekivad erinevad kombinatsioonid vastavalt nende suhetele, mistõttu on palju avastamist, kes kellega ja kuidas paremini läbi saavad. Partnerit ei saa ise kontrollida, vaid ta lihtsalt abistab mängijategelast koletiste tapmisel. Seetõttu on oluline anda ka oma kamraadile hea varustus, muidu võib ette juhtuda olukord, kus mängija jääb näiteks bossivõitlusega jänni.

Milleks midagi muud kui tissi?

Peale igat labürindireisi langevad tegelaste tasemed tagasi level ühe peale. Selleks, et hõlbustada igat tulevast reisi, on olemas poed. Poodides saab kasutada Nektarit, mis on lisaks lilleseemnetele teine rahaühik mängus. Nektari eest saab osta oskusi, mis ei kao mitte kunagi ja on igas tulevases ekslemises alles. Äge!

Labürindis ei eksle aga ainult vastased- TFT ehk “Tit-For-Tat” on selle mängu versioon kivi-paber-kääridest, mida mängitakse otse loomulikult rindadega. Oma sõbra võitmisel saab lisanänni, kaotuse korral aga kaob kõik. Karm. Tegelaste survepunktidele vajutamine on ka omaette minimäng, mis kindlasti vajab kõrvaklappe ning üksinda toas olemist, sest isegi PlayStation 4 tsenseeritud versioonis on see ikka päris räige. Otse loomulikult on teoses ka kuumaveeallikad, mis lasevad mängijal näha veel rohkem naisihu.

“Labyrinth Life” on tegelikult täiesti adekvaatne teos. Mängulise poole pealt pole midagi halba öelda- teos toimib täpselt nii nagu peab, lihtsalt tissid on boonuseks. See pole ka otseselt kõige halvem asi.

Hinne: 8/10

+Ülimalt idiootne ning suudab selle välja mängida.
+Suured tissid.
+Ilusa visuaalse stiiliga.
+Mõnus muusika.
+Palju kõrvaltegevusi ning majandamist.

– Väikesed tissid.
– Mitte midagi andev narratiiv.

Koduleht: https://www.nintendo.com/games/detail/omega-labyrinth-life-switch/