Me kõik teame, et praegusel hetkel on videomängude mängija olla väga hea. Uusi üllitisi tuleb uksest ja aknast sisse ning alatihti on need ka kvaliteetsed. Kuna Raiko on juba rääkinud nii Monster Hunterist, Death Strandingust ja teistest suurematest, muljetan mina asjadest, mida mina olen vahepeal proovinud.
Elden Ring: Nightreign
Fromsoftware on hakanud suures koguses asju välja pumpama, eriti peale Dark Souls III väljatulekut. Armored Core VI, Elden Ring ning hiljuti välja kuulutatud Duskbloods on ainult need suuremad, mis pähe torkavad. Küll aga tehti Elden Ringist väiksem lisamäng- Elden Ring: Nightreign, mis paneb mängijad kolmestesse gruppidesse, et roguelike-ilikult kolm päeva üle elada ning siis boss maha koksata. Tegemist on huvitava projektiga stuudio jaoks, kuna rollimänguelemendid puuduvad pea üldse. Mängija ei tee enam oma tegelast, vaid valib käputäie vahel, kel igal on oma võimed, tugevused ja nõrkused. Ei saa teha igast tegelasest kahe suure mõõgaga ringi jooksvat gorillat, nii kahju kui see ka pole. Mängu uuesti mängitavusele aitab kaasa see, et kuigi kogu tegevus leiab aset ühel kaardil(Umbes Limgrave’i suurusel Limveldil), on vastaste asukohad, nende baasid ning relvad alati erinevad. Seetõttu võib mõni sessioon kohe algusest luhta minna, sest ei saa kätte neid XYZ asju, mis teevad just sinu tegelase heaks(ning ei aita ka see tiimikaaslane, kes saab relva, mis on minu tegelasel parem aga see tõbras ei anna seda mulle). Teiselt poolt aga vastupidi- mõnikord läheb kõik oivaliselt ning tiimikaaslased on ka priimad ja tundub, et mäng on kohati liiga lihtne. Head balanssi on raske leida, küll aga on peagi tulemas mängule uuendus, mis lisab lõpmatu versiooni- seal võivad asjad huvitavaks minna.
Daemon X Machina: Titanic Scion
Kõik mängud pole tehtud samast puust ning Daemon X Machina on sellest väga hea näide. Mängu demo on erinevatel platvormidel väljas, mistõttu vüivad mecha-huvilised seda juba proovida, küll aga pean nentima, et tegemist pole just parima kogemusega. Mind personaalselt ärritab, kui mängija aega ei austata- eriti kui selleks on kasutu ekspositsioon. Demo esimesed 10 minutit: mängija vaatab vaheklippi, teeb oma tegelase, vaheklipp, kõnnib 2 sammu, vaheklipp, kõnnib veel 2 sammu, vaheklipp, aktiveerib ukse, vaheklipp, tulistab 2 vastast, vaheklipp- te saate aru küll. Kui mul ei lasta mängida, siis milleks ma pean üldse proovima? Ja see, mida ma sain kogeda, polnud ka parim- tegelased on aeglased, kuigi tegemist on “high-octane action” mänguga, relvi ei ole hea tulistada, menüüsüsteem on kole keeruline isegi minu jaoks ja muusika on pea olematu. Daemon X Machina sai kiiresti uninstalli ning võibolla kauges tulevikus saab see uue võimaluse, kui mul tõesti enam midagi paremat proovida pole.
The Elder Scrolls IV: Oblivion Remastered
2008. aasta hittrollimäng, The Elder Scrolls IV: Oblivion oli vahepeal uuskuue saanud ning ka selle sain mitu korda läbi tehtud erinevate buildidega. Tegemist on sellise uusversiooniga, nagu peaks olema- vana mäng kõikide oma võludega aga modernsete tehniliste omadustega. Kohati on see aga natuke liiga täpne ning seetõttu on ka paljud vanad vead sisse jäänud. Kuigi alati pole need halvad- duplikeerimine, värviharjadel lendlemine ning paljuid muid glitche on alati lõbus ära kasutada. Kui tahate end eriti vanana tunda, siis Oblivioni ja Skyrimi vaheline auk on pea viis korda väiksem kui Skyrimi ja praeguse TES6 vaheline auk. Jube.
Call of Duty: Black Ops 7
Iga-aastane supermüüv “Call of Duty” on ka minu oma lõksu püüdnud. Olen alati olnud pigem Treyarchi tehtud Black Opsi seeria nautija, sest spionaaž ning ringihiilimine on alati olnud lahedam kui keskidas vähemuste tulistamine. “Black Ops 7” toob tagasi kõik, mis on selle alaseeriaga pundis olnud ning muudki. Üksikmängukampaaniat on võimalik mängida nii sõpradega kui ka üksi. Tegemist on nii neljatunnise MKUltrat täis korraliku mindfuckiga, mis kohati kisub väga käest ära. Peale selle läbitegemist saavad mängijad aga lahti Endgame mängulaadi, mis on umbes nagu DMZ/MWZ segu varasematest mängudest- avatud maailmaga PvE(Player-versus-enviroment) laad, kus missioone tehes saab oma tegelasi tugevamaks teha. Mitmikmäng on täis vanu häid kaarte, nagu Nuketown, Standoff, Hijacked jne. Peamine asi Treyarchi mängudes on aga ikooniliseks saanud zombi-mood, mis seekord viib meie tegelased Black Ops 2 Tranzitist inspireeritud Ashes of the Damnedi; Saturni rõngastel asuva pealuu peale; kõigi lemmik mitmikmängu kaardi Nuketowni ajarändesegusse; külma Norra kalastuskülla, mille on üle võtnud natsid; ning Jaapani vulkaani ääres olevasse lossi. Ning viimane kaart pole veel väljaski.
Tegelikult on mul mängitud veel vahepeal palju mänge, kuid need on need, mis on praegu enim meeles. Küllap tulevikus saab rohkem detailselt kirjutada paarist mängust, mida ma praeguselt aktiivselt mängin. Mõni neist uus, mõni neist vana mängu uusversioon. See võis olla vihje.
