On mänge, mille juurde tasub aeg-ajalt tagasi tulla, kasvõi selleks, et kontrollida, kas mälestused peavad paika. Assassin’s Creed IV: Black Flag kuulub kahtlemata sellesse seltskonda. Kui Ubisoft selle 2013. aastal välja andis, oli Assassin’s Creedi seeria jõudnud omamoodi murdepunkti. Iga-aastane väljalaskeplaan oli hakanud väsimuse märke näitama, Desmondi saaga hakkas lõpule jõudma ning mängijad ootasid seerialt midagi uut. Keegi ei osanud aga arvata, et kõige eredamalt jääb sellest meelde hoopis võimalus unustada salamõrvarid ja veeta suurem osa ajast piraadina Kariibi merel.

Resynced ei ürita seda retsepti ümber kirjutada. Tegemist pole uusversiooniga, mis ehitaks mängu nullist üles, vaid hoolikalt lihvitud väljaandega, mis toob ühe sarja armastatuima peatüki tänapäeva konsoolidele väärikamal kujul. Küsimus pole niivõrd selles, kas Black Flag oli omal ajal hea mäng – seda teame juba ammu –, vaid kas ta suudab ka rohkem kui kümme aastat hiljem sama veenvalt töötada.

Õnneks on vastus enamasti jah.

Lugu, mis räägib rohkem inimestest kui salamõrvaritest

Edward Kenway pole tüüpiline Assassin’s Creedi peategelane. Teda ei kanna alguses edasi õiglus, iidne vennaskond ega soov maailma päästa. Teda huvitab raha. Ja mitte vähe. Ta on piraat selle sõna kõige praktilisemas tähenduses – mees, kes haarab võimalusest kinni enne, kui keegi teine jõuab seda teha.Just see teeb Edwardist ühe sarja kõige huvitavama peategelase. Tema areng ei toimu üleöö ning mäng ei ürita teda esimestel tundidel kangelasena müüa. Ta teeb halbu otsuseid, reedab inimesi, satub järjest sügavamale konfliktidesse ja õpib alles aja jooksul mõistma, et rikkus ei lahenda päris kõiki probleeme. Mõne küll, aga mitte kõiki.Tema kõrval säravad ka ajaloolised tegelased nagu Blackbeard, Charles Vane, Anne Bonny ja Mary Read. Need pole lihtsalt nimed entsüklopeediast, vaid inimesed oma tugevuste ja puudustega. Nende lood annavad Black Flagile emotsionaalse kaalu, mida seeria hilisemates mängudes pole alati õnnestunud sama loomulikult saavutada.Huvitaval kombel jääb kogu salamõrvarite ja templirüütlite konflikt seekord pigem tagaplaanile. See on endiselt olemas, kuid esimest viiulit mängib hoopis piraatide kuldajastu ning inimesed, kes üritavad selles maailmas ellu jääda.

 

Kariibi meri on mängu suurim peategelane

Kui Black Flagi lugu töötab hästi, siis mängu tõeline staar on siiski maailm ise.

Kariibi meri on täis väikeseid saari, kindluseid, peidetud koopaid, vrakke ja sadamaid, kuhu võib tundideks uitama jääda. Ubisoft suutis omal ajal luua maailma, mis tundus piisavalt suur, et tekitada avastamisrõõmu, kuid mitte nii hiiglaslik, et iga järgmine sihtkoht asuks poole tunni kaugusel.See on üks suurimaid erinevusi võrreldes uuemate Assassin’s Creedi mängudega. Kui näiteks Odyssey või Valhalla võivad vahel meenutada hiiglaslikku ülesandeloendit, siis Black Flag oskab paremini tempot hoida. Üks aardekaart viib järgmise lahinguni, see omakorda avastamata saarele ning enne, kui märkad, oled taas täiesti kõrvale kaldunud sellest, mida põhilugu sinult tegelikult ootas.

Ja ausalt öeldes pole see sugugi halb asi.

Merelahingud pole kaotanud grammigi oma võlust

Kui küsida, miks Black Flag tänaseni nii kõrgelt hinnatud on, jõuab jutt üsna kiiresti Jackdaw’ni.

Laeva juhtimine on endiselt suurepärane. Purjede reguleerimine, lainete vahel manööverdamine ja vaenlase positsiooni hindamine muudavad iga suurema kokkupõrke põnevaks. Alguses tuleb leppida tagasihoidliku tulejõuga, kuid laeva täiustades muutuvad lahingud järjest suurejoonelisemaks ning mäng laseb mängijal tunda, kuidas tagasihoidlikust piraadist kasvab tõeline merehirm.

Eriti hästi mõjuvad olukorrad, kus lahing ei lähe plaani järgi. Üks eksinud kahurikuul võib süüdata vastase teki, teine purustada mastid ning hetk hiljem tuleb juba otsustada, kas laev põhja lasta või sellele pardale minna. Need otsused sünnivad loomulikult ning loovad mulje, et iga kokkupõrge on pisut erinev.

Ka boarding-mehaanika pole oma sära kaotanud. Pärast mürisevat kahurituld vastase laevale hüpata ja viimased kaitsjad kõrvaldada on endiselt üks rahuldust pakkuvamaid tegevusi kogu mängus. Kuigi ma pole siiani täpselt aru saanud, milleks on seal kõrvalülesanded nagu “lõika vastase lipp maha” jne- need ei tundu andvat otseselt mingisugust lisavarandust.

Vanad missioonid, aga märksa vähem frustratsiooni

Black Flagi üks enim kritiseeritud osa olid omal ajal hiilimis- ja jälitusmissioonid. Need olid sageli üles ehitatud üsna jäikade reeglite järgi ning üksainus eksimus tähendas kohest nurjumist. See muutis osa missioone rohkem kannatlikkuse proovilepanekuks kui osavuse mõõdupuuks.

Resynced teeb siin ühe väga olulise paranduse. Vahele jäämine ei tähenda enam automaatselt mängu laadimisekraani vaatamist. Selle asemel reageerib sihtmärk mängija tegevusele loomulikumalt – ta võib põgeneda, kutsuda appi valvureid või proovida sind maha raputada, kuid mäng annab võimaluse olukorra päästa. See muudab need missioonid märksa dünaamilisemaks ning vähendab oluliselt frustratsiooni.

Missioonide ülesehitus ise pole küll oluliselt muutunud ning kohati on endiselt tunda, et tegemist on üle kümne aasta vana mängudisainiga, kuid vähemalt ei karista mäng enam mängijat iga väikese eksimuse eest. See on üks neist muudatustest, mis ei paista treilerites eriti silma, kuid muudab mängukogemuse märgatavalt sujuvamaks.

Graafika näitab vanust, kuid mitte väsimust

Resynced ei ürita veenda, et tegemist oleks 2026. aastal loodud mänguga. Seda poleks mõtetki teha. Küll aga on selge, et visuaalse poole kallal on tööd tehtud. Tekstuurid on teravamad, valgustus loomulikum ning eriti palju võidab sellest meri ise. Päikesevalgus peegeldub lainetelt veenvalt, tormid mõjuvad endiselt muljetavaldavalt ning troopilised saared on täis värve, mis originaalversioonis nii hästi esile ei tulnud. Samas ei peida ükski kõrgem resolutsioon tõsiasja, et tegelasmudelid pärinevad teisest ajastust. Mõne kõrvaltegelase näoilmed meenutavad aeg-ajalt rohkem inimest, kes üritab poes iseteeninduskassat veenda, et banaan pole tegelikult saiake. Nad saavad töö tehtud, kuid emotsioonid võiksid olla veidi veenvamad.

Õnneks ei sõltu Black Flagi tugevused kunagi olnud fotorealismist. Selle suurim trump on atmosfäär ning see toimib sama hästi kui varem.

Heli on sama oluline kui kahurid

Kui mõni mäng suudab mängijaid sundida vabatahtlikult aeglasemalt liikuma, siis Black Flag teeb seda meremehelauludega.

Kui meeskond alustab järjekordset viisi, kaob ootamatult igasugune soov kiirelt järgmisse sadamasse sõita. Laulud loovad tunde, et laev pole lihtsalt mängumehaanika, vaid kodu, mille pardal veedetakse suurem osa seiklusest. Ka helikujundus ise väärib tunnustust. Kahurite mürin, lainete loksumine, purjede plagisemine ja sadamate melu moodustavad usutava terviku. Muusika ei püüa pidevalt tähelepanu endale tõmmata, vaid toetab tegevust täpselt siis, kui vaja.

See on üks neist heliribadest, mida ei pruugi mängides teadlikult märgata, kuid mille puudumist märkaks kohe.

PlayStation 5 peal tunneb mäng end koduselt

PlayStation 5 versioon jätab tehniliselt väga hea mulje. Kaadrisagedus püsib stabiilne, laadimisajad on lühikesed ning kogu mäng reageerib märksa kiiremini kui algses väljalaskes. Oluline pole ainult suurem resolutsioon või teravam pilt, vaid see, kui sujuvalt kõik kokku töötab. Kiirem SSD tähendab, et maailmas liikumine ei katke pidevate ootepausidega ning menüüdes navigeerimine on vaevatu. See ei ole mäng, mis paneks PlayStation 5 riistvara tõsiselt proovile. Pigem meenutab see hästi restaureeritud klassikut, mis on lõpuks saanud võimaluse joosta sellisel kujul, nagu arendajad seda omal ajal ilmselt ette kujutasid. Tuletan meelde, et originaalmängu saab mängida PlayStation kolme peal.

Kokkuvõte

Assassin’s Creed IV: Black Flag – Resynced ei püüa muuta klassikut millekski, mis ta kunagi olnud pole. Selle asemel keskendub ta sellele, et eemaldada aja jooksul kogunenud ebamugavused, parandada tehnilist külge ning lasta mängu tugevaimatel omadustel taas särada.

Lugu peab ajale hästi vastu, merelahingud on endiselt ühed parimad, mida Ubisoft kunagi loonud on, ning PlayStation 5 peal töötab kogu kogemus sujuvamalt kui kunagi varem. Kõik pole siiski ideaalne – osa missioonidisainist reedab oma vanuse ning visuaalselt pole võimalik täielikult peita, et mäng sündis rohkem kui kümme aastat tagasi.

Aga võib-olla polegi seda vaja. Mõni mäng ei vaja täielikku ümbertegemist. Vahel piisab sellest, kui anda talle uus võimalus tõestada, miks inimesed temast siiani hea sõnaga räägivad. Black Flag kasutab selle võimaluse ära.

Hinne: 8.5/10

+ Endiselt üks Assassin’s Creedi sarja parimaid lugusid ja kõige meeldejäävam peategelane.
+ Merelahingud ning lihtsalt laevaga ringi sõitmine on sama sõltuvust tekitavad kui üle kümne aasta tagasi.
+ Uuendatud hiilimissüsteem eemaldab ühe originaalmängu suurima frustratsiooniallika, lubades eksimused oskusliku tegutsemisega heastada.
+ Suurepärane helikujundus ja meeldejäävad meremehelaulud loovad endiselt erakordse atmosfääri.

– Kuigi visuaalid on saanud korraliku värskenduskuuri, reedavad tegelasmudelid ja animatsioonid mängu vanuse üsna kiiresti.
– Resynced keskendub peamiselt tehnilistele täiustustele ega paku piisavalt uut sisu, et veterane täielikult üllatada.