“Handball 16” on Eko Software ja BigBen Interactive koostöös valminud spordimäng, mille olemasolust keegi midagi ei tea. Käsipall kui spordiala ei ole väga levinud ning seda võiks võrrelda näiteks veidra väikese ahvipärdikuga, kes tuntakse pildi pealt ära, kuid keegi oma silmaga näinud ei ole. Mängu ilmumisele ei eelnenud mingisugust kampaaniat ja reklaami – see lihtsalt tekkis poelettidele, neile mõnele üksikule. Sõber nägi minu käest Playstation 3 versiooni (suured tänud Gamestar) sellest mängust ning tegi koheselt suured silmad – “keegi tegi käsipallist mängu?”. Usun, et mängutegijad ootasid sellist reaktsiooni, kui selle oma laost klientidele poole teele panid. Suur küsimus nüüd olekski – mis mäng on “Handball 16” ning kas see on ka mängitav?

Esimene asi, millest mängu juures puudu tundsin, on õpetus. Olgem ausad, kui palju teatakse käsipalli reegleid? Mis jooned seal maas on? Kuidas visata võib? Mis vead on? Kuidas joostakse? Kõik sellised elementaarsed küsimused, mida võhik teada võiks tahta. Õpetuse puudumine siiski ei välista mängimist, sest kohe esimesel ekraanil on võimalik valida kolme mänguviisi vahel – karjäär, hooaeg ja kohalik mäng. Vaatame neid nüüd lähemalt.

“Handball 16” sisaldab endas kõike kolme suurt euroliigat LHN, DKB ja ASOBAL ning seal mängivad 68 ametlikku meeskonda. Karjääri mängitakse siiski ühe mängijana väljamõeldud meeskondades, et oskuseid arendada ning edasi kõrgematele kohtadele liikuda. Oma käsipalluri loomisel on suhteliselt piiratud valikud, kuid spordimängu jaoks täiesti aktsepteeritavad. Valida saab nime, vanuse, särginumbri, näo kuju ning muude väiksemate osade vahel. Lisaks saab riietust ja aksessuaare sättida ning vajadusel neid hiljem pidevalt muuta.

Karjääri eesmärk on enda loodud mängijale paremaid pakkumisi saada ning kogemust kasutades uusi oskuseid arendada. Oskuseid arendada ning uut varustust saab osta punktide eest, mida teenib mängides oma meeskonna eest. Kaotus annab näiteks 40 punkti. Lisapunktid tulevad juurde, kui mängija teeb ära midagi ette antud ülesannete nimekirjast, kust võib leida lihtsamaid ja raskemaid saavutusi – “võida üks mäng”, “võida kolm mängu järjest”, “viska kolm väravat”, “saa esimene pakkumine” ja muud sellised. Karjääri saab mängida kuni 15 hooaega, peale mida läheb loodud käsipallur pensionile.

Teiste valikutena on veel mängimiseks hooaeg ja kohalik mäng. Kohalik mäng on üks kiire madin koos sõbraga või üksinda arvuti vastu, kasutades selle jaoks olemasolevaid meeskondi. Hooaeg on sama asi, mis karjäär, kuid kasutada saab ainult reaalseid meeskondi ning kogu seiklus kestab ainult ühe hooaja.

Mängu mängitakse tagantvaates, mis on kõikidele NHLi, FIFA ja NBA mängijatele võõras. Mäng käib 6vs6 formaadis ning võidab meeskond, kes peale kahte poolaega on visanud rohkem väravaid. Kindlasti ei kavatse kiita selle mängu graafilisi saavutusi, kuid mõistan selle tootmisel olevaid eelarvelisi piiranguid, mis kohati jätab sellise testimata indimängu maitse, kuid enda kogemusel ühtegi tehnilist viga ei täheldanud.

Vaatame siiski kaugemale parimast Playstation 2 ajastu graafikast ning hindame mängu mehaanilist võimekust. Tehnilised liigutused on kõik täiesti olemas ning taktikalised süsteemid toimivad korrektselt, mis tähendab, et nii maast kui hüppelt on olemas kõik variandid, mida käsipall pakub. Kohmakaks läheb mäng siis, kui platsil olevad mängijad suures hunnikus kokku põrkavad, mis millegipärast paneb sisestaadioni füüsikareeglid veidralt käituma. Kuna käsipalli reegleid ei ole keerulised, siis suhteliselt kiiresti saab mängule pihta ning kaitsmine on kõvasti kergem kui ründamine. Viskamine on tehtud keeruliseks ning äärmiselt tundlikuks, sest värava raamidesse saamine ei ole lihtne tegu.

Kahjuks ei ole seda mängu võrrelda ühegi eelmisega ning kipun arvama, et ei tule ka järgmist, siis kommentaatorid on teinud selle tootmise juures haltuurat – kokku kuulsmime vist kusagil 40 erinevat lauset, mida nad kommentaarides kasutavad. Söötmine on mängus lihtne, sest on täielikult automatiseeritud, kuid ohu korral on võimalik teha manuaalseid sööte, mis on vahva lisa ning kuluks ka teistele mängudele täiesti ära. Kahjuks vastaste AI on suhteliselt piiratud ning seda on kerge enda kasuks pöörata – mis iganes viisil visatud väravat saab alati samamoodi uuesti teha.

Kokkuvõtteks saab öelda, et “Handball 16” lõbu on peidus karjääri mänguviisis. Seal on vahva enesearendamise ja õppimise moment, mis tekitab huvi enda oskuseid arendada ning paremaid meeskondi jahtida. See on selle mängu tuum. Madalaeelarveline žanrimäng on alati piiratud ressursside tõttu löökide all, kuid pigem peaksin seda projekti õnnestunuks. Tõsi, hinnangud ei ole kõrged, mäng ei ole levinud ning on tõenäoline, et järgmine osa ei tule, kuid peab tunnistama, et suur töö anda käsipalli fännidele väljund on õnnestunud.

4,5 – keskpärane ja korrektne, ilma erilise trumbita, aga žanri austajatele mängimiskõlbulik

Jäta kommentaar: