Tootja: Square Enix
Lavastaja: Atsushi Hashimoto
Platvormid: Playstation 4, Nintendo Switch, PC
Ilmumisaeg: 12. oktoober 2017, 23 jaanuar 2018
Toetaja: Square Enix/Gamestar.ee

Vanema generatsiooni rollimängude huvilised kindlasti mäletavad veel aegu, kui antud žanri puhul oli standardiks pealtvaade ning mitte nii detailselt disainitud karakterid, vokaalivabad dialoogid ning heal juhul paar üksikut halva dublaažiga (enamasti inglise keeles) repliiki võitluste ajal. Viimasel ajal on hakatud sellises stiilis teoseid taastootma, et kutsuda esile nostalgialainet ning meelitama ostma ka neid inimesi, kes pole enam tänapäevase, “Final Fantasy XV” laadse looduse imetlemise ja pikema autokruiisimisega niiväga rahul või kurat seda teab, mis muul seitsmel põhjusel veel. Kindel on see, et sellisele asjale on sihtgrupp täiesti olemas. Tänapäeva mõistes suhteliselt minimaalne ja ilma erilise, silmipimestava särata “Lost Sphear” annab kõigile mängijatele võimaluse kogeda seda vanemat standardit, siiski oluliselt kvaliteetsema dublaaži ja välimusega.

“Lost Sphear” on värskelt Square Enixi poolt välja lastud Steampunki laadses keskkonnas aset leidev, natuke retromas (võrreldes siis tänapäeva standardiga) võtmes rollimäng. Lähim vaste tänapäevast antud teosele oleks “I am Setsuna”, mõlemad mängud on loodud sama meeskonna poolt. Narratiiv ise on seekord omanäoline, pole (vähemalt esialgu) tegemist mõne kurja impeeriumi sissetungi või dramaatilise kättemaksu haudumisega, “Lost Sphear” räägib kadunud asjadest. Ühel hetkel hakkavad maailmast erinevad objektid lihtsalt kaduma, mänguasjad, inimesed, majad, külad, mäed või isegi suuremad maa-alad, muutuvad esimese hooga valgeks ja siis lihtsalt kaovad. Loomulikult avastab mängu peategelane, noormees nimega Kanata, et just temal on võime neid samu kadunud isikuid ja objekte taastada. Loomulikult ei piirdu kogu asi ainult ühe kirstu ega kahe külamehe taastamisega ning üsna peadselt on Kanata koos oma sõpradega keskmisest tõsisemal maailmapäästmise missioonil. Lisaks üllale eesmärgile on noormehel aga ka plaanis leida üles oma ema, kes kunagi tema silme all kadus. Minu üllatuseks tunduvad teose sündmused väga tuttavad, nagu oleks seda kõike juba varem kusagil mujal mänginud ning iga järgmine narratiivikeerd tundub jällegi etteaimatav ja mitte niiväga hämmastav. Tootja oleks nagu üritanud kopeerida mingisugust üleüldist edukuse valemit ja mis seal salata, ei saa väita, et plaan täiesti ei toimi.

“Lost Sphear” on üsna stereotüüpne ja ei vaja oluliselt pikka mängukirjeldust. Üldiselt on võimalik mööda linnu ja maailmakaarti(overworld map) vabalt joosta ja seigelda, erinevaid koletisi, kellega võidelda kohtab koobastes ja varemetes, oleneb mida narratiiv parajasti ette näeb, enamasti ei lasta mängijat väga nendesse kohtadesse, kuhu tal parajasti asja pole. Igaks juhuks mainin ka ära ilmselge, et igasugune hüppamine ja karglemine selles teoses puuduvad. Kui mängija mingil põhjusel unustab, mida järgmisena tegema peaks, siis on võimalik suhelda tiimikaaslastega, kes mälu värskendada aitavad. Linnades olevatest poodidest saab ravimist, meeskonna varustust ja lahinguoskusi(igaühel on omad) täiendada, hiljem avaneb ka võimalus relvade ja rüüde tuunimiseks. Lisaks on võimalik veel lahinguoskusi võimendada erinevate lisadega, mida saavad ilma mingi piiranguta kasutada kõik karakterid. Maailmakaardil liikumiseks on saadaval ka erinevad sõiduriistad, näiteks laev. Lühidalt öeldes, nagu keskmine retro RPG ikka. Erinevuseks võib veel tuua selle, et igale karakterile on ette nähtud ka vastav “raudmehe” ülikond, teatud ka kui vulcosuit, milles saab lisaks võitlemisele ka mööda maailmat seigelda( või teele jäänud takistusi hävitada). Taastades maailma kadunud osi, on võimalik rajada erinevaid ehitisi (artifacts) mis omakorda annavad mängijale uusi lisavõimalusi nagu vaenlase elude nägemine või kiiremini maailmakaardil liikumine, see viimane paistab olevat üleüldine probleem, sest aeglane liikumine häiris mind kohe alguses, meeldiv näha, et asja peale on mõeldud .

Erinevused tulevad aga sisse, kui rääkida võitlustest. Kui üldiselt on sarnaste toodete lahing ühesugune, nii vastased kui ka mängija seisavad fikseeritud kohtades ja peale löögi tegemist samasse kohta tagasi hüppavad, siis siin saab (ja peab) reaalselt panna karaktereid liikuma üle terve lahinguvälja. Sedatüüpi võitlus annab ka võimalusi uuteks strateegilisteks efektideks nagu karakterite laiali pildumine või kokku kogumine. Millal mõni karakter, halb või hea, oma käigu teha saab oleneb vastavast karakteri näidikust, mis aja jooksul täitub (ATB meter). Sarnast käiguotsustamist on kasutatud ka näiteks Final Fantasy VI – IX puhul. Peale tegevuse valimist (rünnak) saab mängija oma karakteri paika sättida, vajadusel nii, et löök võiks ka tabada mitut vastast, eriti hästi saavad seda võimalust ära kasutada laskerelvadega karakterid. Kui mängija sõrmed piisavalt kiiresti ei liigu ning esialgsesse menüüsse pikemalt passima jääb, võib vaenlaste käest peksa saada, see et üks karakter parajasti oma võimalustega ees on, ei tähenda veel et aeg seisma oleks jäänud, kõik teised tegutsevad edasi. Mängija peab ise kõikidele oma karakteritele käske jagama, tehisintellekt selles mängus puudub. Pärast piisavalt paljusid õnnestunud rünnakuid või ise pihta saanud lööke täitub aga teine meeter, mida nimetatakse momentumiks. Sisuliselt tähendab see võimalust oma rünnakut üheks korraks tugevamaks teha. Igal kasutatud oskusel lahingus on vastav aeg (cooldown) enne kui seda uuesti kasutada on võimalik. Üldiselt tundub, et võitlus on jäetud üsna lihtsaks, täpsemalt näete seda allpool olevast videost.

See on nüüd see koht kus ma toon välja mõned tähelepanekud selle poolkadunud maailma kohta. Esiteks puuduvad igasugused dramaatilised ja kõrgdetailsed vaheklipid, kui on mingisugune kurb, äkiline või põnev olukord, siis näeb mängija seda alati ühe ja sama fikseeritud nurga alt, dialoogina erinevate karakterite vahel. Loomulikult ei ole raisatud raha karakterite häältele, vähemalt mitte väljaspool lahingut, seega mängija peab kõike narratiivist aru saamiseks ikkagi ise lugema. Võitluste ajal on aeg ajalt võimalik kuulda karaktereid üht-teist (ainult)Jaapani keeles küll hüüdmas, enamasti on selleks “Minu kord”, “Ma nüüd lähen” või mõni suvaline valukraaksatus. Muusika ei ole otseselt paha, aga pole samas ka midagi erilist ega meeldejäävat, pigem kõlab nagu unemuusika. Välimuselt on asi lihtne, vähe detaile, kuid samas täiesti piisav ja ei midagi sellist mis öökima ajaks. Nagu sellise žanri osas tavaks on saanud, siis on pidevalt kõik kohad täidetud identsete NPC karakteritega, heal juhul siis kümme erinevat. Asi mille peale ma tõesti üllatusin on see, et igal NPC karakteril on päris oma nimi, ju siis selleks, et mängija tõesti suudaks neil vahet teha. Tavaliselt antakse teistes mängudes nimesid ainult nendele, keda narratiiv puudutab. Avastades erinevaid linnu või maailmakaardil seigeldes on pidevalt võimalik leida erinevaid esemeid. Enamasti kujutavad need endast lihtsalt toiduaineid, millest hiljem endale süüa teha, harjumatu asja juures on aga see, et leitavad esemed tekivad peaaegu kohe tagasi. Iga tähtsama asja kohta on olemas ka mingitsorti mängusisene õpetus(tutorial), kuid mõni neist võib tulla alles oluliselt hiljem. Näiteks siiamaani pole mulle kusagil seletatud mida teeb seal mängus söömine, kui palju see midagi juurde annab või kui kaua kestab. Ilmselgelt on tegemist võimalusega ajutiselt karaktereid tugevdada, kuid info kipub olema puudulik, sarnaseid asju on märgata ka mujal, näiteks pole võimalik näha kõiki oma inventaris leiduvaid esemeid, vaid ainult enamust ja loomulikult ei teeks paha, kui ka linnades oleksid olemas kaardid. Lisaks sellele oli ka õpetusi, mis jõudsid minuni oluliselt hiljem, selleks ajaks olin juba ise  vastavad asjad selgeks saanud. Täiesti olemas on ka alamenüü (menüüs vajutada R1), milles seletatakse lahti kõik mängusisesed mõisted ja tegevused. Muide selles mängus saab kala püüda, paistab et Square Enix üritab sisse tuua uut standardit.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et “Lost Sphear” ei ole minu jaoks pettumus vaid isegi parem, kui oleksin arvanud. Arvestades pisiasja, et ma ei kuulu otseselt sinna sihtgruppi, millele see mäng suunatud on, sai ta oma ülesandega hästi hakkama ja tõesti tekitas minus huvi, vähemalt esialgu kindlasti, tõenäoliselt mängib seal oma rolli ka see pidev tuttav tunne, mis poolkadunud maailmas seigeldes tekib. Laias laastus keskpärane, kuid lisatud on huvitavaid elemente. Tundub et tootjapoolne valem töötab, kuid on kohti, kus oleks saanud asju parandada, samamoodi on natuke häiriv see “olen-juba-seda-kuskil-näinud-tunne”. Sooduspakkumise korral oleks “Lost Sphear” kindlasti antud žanri austajale väärt ost, kuid hetkel, värskelt ilmununa tundub hind veel veidi liiga soolane, tagasihoidlikud 50 raha.

Hinne: 6/10

+ Mäng on lihtne.
+ Huvitav võitlussüsteem.
+ Jah, neid võitlusehelisid on võimalik välja lülitada.

– Mitte nii huvitav kõrvaltvaatajale.
– Mäng ise kipub olema suhteliselt keskpärane ja tänu muusika kaasabile on kerge magama jääda.
– Puudulik mängusisene info.
– Hetkel liiga kallis.