Ühe aasta jooksul käib mänge läbi üllatavalt palju ning seda ei taju enne, kui hakata ühel heal hetkel tagasi mõtlema ja nimekirja looma. Üritasin nii uuemate kui vanemate eelmise aasta jooksul mängitud teostest välja tuua oma viis meeldejäävamat.
Persona 5
Kuna olen juhtumisi rollimängude fänn, siis pole midagi imestada, et Persona nimekirja jõudis. Enamus ajast kulub küll pigem aja planeerilisele, joppidele ja mattidele ning vanemate salvestiste laadimisele kui reaalsele actionile, sest Persona sari ei anna mängijale nii palju vabadust kui mõni konkurent. Siiski on tegu huvitava ning köitva mänguga, mis kindlasti leiaks oma koha jrpg fännide riiulis.
Crash Bandicoot n’sane trilogy
Suurepärane võimalus lapsepõlve meeldetuletamiseks kaasaegsemal kujul. Peale esimest veedetud mänguõhtut Crashi seltsis ütles naine, et pole mind veel ühegi mänguga nii palju ropendamas kuulnud.
South Park: The Fractured But Whole
Hea näide, kuidas suuremas koguses lamedaid peerunalju ning erinevaid väiksemad detailid (nagu surmav ruubikukuubik) suudavad koos ühe täiesti arvestatava mängu luua. Seda muidugi juhul, kui mängija pole lumehelbeke, juut, asiaat, neeger või Batman. Ilusad visuaalid, mugav battle system ja sobilik audio, mida oleks nagu juba varasemalt mujalt kuulnud.
Mario & Rabbids: Kingdom Battle
Olen isegi üllatunud, et mõni Mario mäng oma tee mu nimekirja leidnud on. Vaatamata sellele, et tegemist on oluliselt väljapaistvama isendi, Xcom sarja lastesõbraliku klooniga, suutis Mario koos jänestega mind siiski rahuloluga täita.(Vabandust Odyssey, siin sulle kohta ei ole) Vaatamata oma puudustele on sinna juurde ka lisatud erinevaid, poolhumoorikaid lahendusi ja võimalusi, mida Xcom lihtsalt pakkuda ei suuda, kui miski tekitaks minus soovi endale uus Nintendo konsool soetada, siis oleks see just kindlasti “Mario & Rabbids: Kingdom Battle”.
Tekken 7
Olgugi, et ma olen üsna halb kaklusmängude mängija, üritan ma siiski turniiridel oma kohta leida ja vähemalt kellegi elu kibedaks teha. “Tekken 7″ ei ole erand ning suudab endiselt olla vähemalt minu silmis ainuke kaklusmäng, kus isegi maast püsti tõusmine on omaette kunst. Vaatamata tõsisemate fännide pahameelele ja pettumusele, olen mina uue Tekkeniga rahul.
Nioh
See ameeriklaste jaoks peaaegu hääldamatu nimega teos on kindlasti kohustuslik kõigile tumedate hingede stiili austajatele. Suurepärane narratiiv, keerukam mehaanika, palju suremist. Lihtsalt tuleb arvestada pisiasja, et ta ei küündi sellisele tasmele nagu Souls, tuues võitlusmehaanikasse hulganisti lisasid, kuid ei sunni neid kunagi kasutama.
Fire Emblem Heroes
Ei saa mainimata jätta ka “Fire Emblem Heroes” nimelist mobiilimängu, milles ma endiselt igapäevaselt vähemalt korraks figureerin. Pole küll top nimekirja materjal, sest telefonid ning nende mängud juba konsoolidega võistelda ei suuda, sellegipoolest mainimist väärt.
Seevastu ootused uuest aastast on esialgu tagasihoidlikud, pole isegi kindel kas need kõik selle aasta sees ilmumas on. Halva kaklusmängude mängijana ootan ma loomulikult uut Soul Calibur sarja osa, kellelegi elu suudan ma kindlasti kibedaks teha, loodetavasti ei ilmu seekordne teos poolikuna. Rollimängude osas ootan kannatamatult “Ni No Kuni 2″ ja “Dragon Quest XI” ilmumist, viimane on küll juba olemas, kuid endiselt ainult Jaapanis. Kindlasti pakub ka huvi “Code Vein” nimeline anime Dark Souls. Ülejäänud huviobjektid tekivad jooksvalt aasta käigus.
