Vana hea Max Payne on tagasi – parem kui varem? Pikalt enne mängu mängimist sai vaadatud mitmeid treilereid ja loetud palju selle mängu kohta, esimene asi, mis silma torkas, oli uus värvirohke ja kirev ümbruskond ja loomulikult Maxi kiilas pea. See tekitas minus kohe kahtlusi, peamine neist oli see, kas suudetakse esile tuua eelmise kahe mängu sünget ja masendavat meeleolu – see just tegigi esimesed kaks mängu minu jaoks eriliseks.
Mängu alguses viiakse sind läbi intro – see on ise üpris pikk ja seletab veidi olukorda, milles Max on, kuulda on vana head masendavat viiulimängu (võimalik, et tšello), see tekitab kohe tuttava tunde. Alkoholiga sina peal oleval Maxil ei lähe kaua, et pudel kätte haarata ja alustada enesehaletsemist kuskil toanurgas. Eelmistes mängudes olevad koomiksilaadsed vahepalad on asendatud videolõikudega, millel on huvitavad efektid (tuuakse näiteks ekraanil teatud sõnad esile jne).
Mäng toimub Brasiilia suurimas linnas, Sao Paulos. Maxile pakuti New Jersey’st pääsu, seda ihukaitsja töö näol. Üpris kiiresti läheb olukord selles ohtlikus linnas väga halvaks. Kuna tegemist seekord Rockstari poolt tehtud mänguga, siis lugu on vägagi hästi kirjutatud ja üllatavalt pikk võrreldes enamus tänapäeva mängudega, Maxi karakter on nagu rusikas silmaauku ja ta kõneviis on hämmastavalt sobiv tema iseloomule. Mängu jooksul võitleb Max lisaks kurjategijatele ka alkoholi ja enesehaletsuse ning mitme muu kompleksiga, pidevalt süüdistades ennast juhtunud sündmuste pärast.
Mängu alates tundsin ma ennast väga mugavalt, kuulus “bullettime” töötab imeliselt hästi ja on väga vajalik suurematel raskusastmetel, sealhulgas mängib suurt rolli ka nurkade, äärte ja asjade taga peitmine, peidust saab välja lasta nii pimesi kui ka sihtides, mida suurem raskusaste, seda enam tasub kasutada just esimest, kuna kuulid teevad väga-väga haiget. Relvi on mängus piisavalt, igal relval on ka kuldset värvi variant, mille osad peab mängu jooksul kokku koguma, samuti leidub ka kõikjal juhtlõngasid, mille kogumine avab koode, millega mäng kergemaks teha või niisama lõbutseda.
Sealhulgas on nüüd ka palju saavutusi, mille poole püüelda. Üks tore üllatus oli see, kui palju rõhku on pandud pisidetailidele, nagu kahte kätt hõlmavate relvade käsitlemine – neid ei peida Max kuhugi põue ära, vaid hoiab terve aja neid käes ja laadimise ajal paneb need isegi kaenla alla, väga meeldiv, lisaks sellele saab pea igat lampi või pirnikest katki lasta ja on ka mitmeid võimalusi vaenlasi tappa ümbruskonnaga, näiteks gaasiballoonid või masinad. Samuti aegluubis kuhugi pihta hüpates saab Max põrutada ja jääb maha pikali, kuni sa teda liigutad, maas sihtides jälgib Max täielikult sihikut ja muudab sellele vastavalt oma asendit, seda ka püsti seistes – jällegi väga meeldiv detail.
Graafikamootor on sama RAGE mootor, füüsikamootor tundub olevat sama Endorphini mootor, mis GTA IV-l, aga kõvasti uuendatud, ei oska öelda, kas sama, mis tulevane GTA V kasutab, aga pagana hea. Graafika iseenesest on päris kena, sarnane teistele Rockstari hilisematele mängudele, kohati kõrvaltegelaste nägude kallal tundub aga, et ei ole palju vaeva nähtud. Multiplayer’it ei ole veel mänginud, ei oska selle kohta midagi öelda.
Kokkuvõtteks: Igal Max Payne’i fännil tasub kindlast see mäng ära proovida, endal olid halvad eelaimused, aga olin väga rahul mänguga, haavatav Max on üks paremini loodud karaktereid mängimise ajaloos, võrreldav Red Dead Redemtioni John Marstoniga, mis jällegi Rockstari poolt (5+ neile selle koha pealt). Lugu on haarav, võitlus on lõbus, võib isegi öelda, et peaaegu veatu, ega väsita nii pea.
Arvustas: Viiking
