Tootja: Atlus (P-studio)
Lavastaja: Katsura Hashino
Platvormid: Playstation 4, Playstation 3
Ilmumisaeg: 4. aprill 2017
Hind: 43 €
Enne, kui meieni jõuab üks selle aasta oodatumaid rollimänge, Ni No Kuni teine osa, on viimane aeg heita pilk ühele eelmise aasta suurteosele. Tugeva narratiiviga “Persona 5” ei valmista pettumust vaid teeb just seda, mida üks korralik Jaapani rollimäng tegema peaks – olema ülimalt kaasahaarav ning pakkuma tegevust rohketeks tundideks.
Sarnaselt eelmistele Persona sarja osadele kehastub ka viiendas osas mängija üheks (esmapilgul) täiesti tavaliseks Jaapani keskkooliõpilaseks, kes on aastaks oma kodukohast kuhugi kaugemale asumisele saadetud. Mängu nimetu peategelane(minu puhul siis Morty Rick) on ülejäänud keskkonna silmis noor kurjategija, kes on peale inimvastase teo sooritamist veel tingimisi vabaduses, saadetud aastaks uude keskkonda, kasuperre Tokyo linnas, jäädes samas ka ametnike valvsa pilgu alla. Ei möödu kaua aega, kuni mängija leiab endale uusi sõpru, ühiskonnaheidikud nagu ta isegi, kõigil neil on omad dramaatilised nutulood, mis narratiivi edenedes päevavalgele tulevad. Nagu Persona sarjale tavaks on saanud, avastab peagi Morty, et tal on üleloomulikud võimed, antud juhul oleks see nutitelefoni abil teise dimesiooni rändamine. Lisaks sellele, et teine maailm on täidetud erinevate müütiliste koletistega, keda Morty oma käske täitma panna suudab, saab selle kaudu ka mõjutada pärismaailma. Peategelane ning tema sõbrad leiavad end pidevalt teispoolsusest, järjekordsel katsel oma maailmat paremaks muuta ning ei lähe kaua, kuni noortekamp hakkab end fantoomvarasteks kutsuma. Iga uue korda saadetud vägiteoga lähevad aga ohud tunduvalt suuremaks ja sihtmärgid tähtsamaks.
Enamus mängust koosneb väiksematel teriitiooriumitel ringi jooksmisest ja inimestega suhtlemisest, uute tutvuste leidmisest ning olemasolevate tugevamaks muutmisest. Alad kipuvad olema üsna väiksed ja laadimist on palju, siiski ringi joosta saab nendes alades vabalt. Orienteeruda aitab ekraani servas olev kaart, seega eksimisvõimalus on väike, lisaks on ka näha oma käesolevat ülesannet. Õnneks on ka lisatud kiirrändamise süsteem, mis elu oluliselt lihtsamaks teeb, positiivseks võib ka lugeda ka seda, et laadimine käib ruttu. Mängus on viis põhilist sotsiaalset atribuuti, mida on vaja elu lihtsustamiseks treenida, nagu näiteks julgus, et läheneda ohtliku välimusega inimestele või šarm, et naistele paremini meeldida. Põhinarratiivi nautimiseks pole atribuute treenida vaja, pigem on see ette nähtud tasuta esemete ning abistavate oskuste(soodustused poes) saamise eesmärgil.
Teises maailmas käib kogu tegevus erinevates “paleedes”, kus mängija saab oluliselt vabamalt ringi joosta ning iga natukese aja tagant võib kohata ka vaenulikke koletisi, varje. “Palee” võib olla misiganes ehitis või kogum ning ei pea ilmtingimata olema loss, väga vabalt ka rongijaam või pank. Kõik vastased on tegelikult mütoloogilised elukad(teise nimega personad), kelle hulgast vähemalt üks või teine mängijale tuttavaks osutuma peaks, jumalahakatiste osas on kasutatud legende üle terve maailma, isegi Thor on täiesti olemas. Peale ülesande täitmist, juhtpositsioonil oleva varju ära peksmist ning tema varanduse röövimist, variseb aga ehitis kokku ning sinna naasda pole enam võimalik. Lisaks tavalistele paleedele on olemas ka koht nimega Mementos, mis samuti kujutab endast paleed, kuid oluliselt suuremat. Sarnanedes Persona 3 Tartarusega on ka Mementoses iga korrus juhuslikult genereeritud ja alati erinev. Korruseid ilmub sujuvalt juurde narratiivi edenedes ning kokku on neid vabalt üle viiekümne.
Kooliõpilase päevad kipuvad olema üsna tihedad, traditsiooniliste rollimängudega võrreldes on Persona puhul mängus ajafaktor. Iga suurema ülesande täitmiseks on antud teatud arv päevi, muul juhul võtab märklaud lihtsalt midagi ette, kaebab kohtusse või saadab erirühma kaela. Samas ühe päeva jooksul on võimalik erinevaid toiminguid korda saata kahel korral ehk siis päevasel ja õhtusel ajal. Tuleb meeles pidada, et kõige jaoks aega ei jätku, sellega tuleb lihtsalt leppida. Aeg ei liigu edasi enne, kui mängija tegevuse osas oma valiku teinud on, näiteks veedab päeva mõne neiuga ning läheb õhtul tööle, läheb päeval koletisi tapma ja õhtul kalale. Kogu mäng seisneb piiratud aja jooksul erinevate valikute tegemises, sest iga inimene või tegevus on saadaval ainult teatud päeval ja ajal. Kui mingil põhjusel peaks veel vaba aega jääma, siis saab seda sisustada raamatute ostmise ja lugemisega, kalapüügiga, trenniga või mõne abipalve täitmisega. Mina isiklikult leidsin end pidevalt oma otsustes kahtlemas ja vanu salvestisi laadimas, naiivses lootuses, et saan ning jõuan kõike korraga teha. Sarnaselt varasematele mängudele, ei ole ka “Persona 5” traditsiooniline, sädelev, roosa, lohesõnnikut, maagilisi kristalle ja printsesse täis rollimäng. Pigem on tegu oluliselt tumedama kontekstiga, lahkamas tänapäeva maailma probleeme, olgu selleks siis vägistamine, narkootikumid, mõrvad või korruptsioon. Sõnad “bitch”, “shit” ja “fuck” on näiteks antud teose puhul üsna tavaline nähtus. Siiski pole see ka liigselt tume, mängus on piisavalt palju erksamaid, humoorikaid olukordi, kuhu vastavalt oma valikutele sattuda.
Lahingud on jäetud sarnaseks eelmise osaga, kus tegevus toimub kindlas järjekorras vastavalt karakterite kiirusele ning võideldakse käigupõhiselt. Oma tegevuse läbimõtlemiseks on kogu maailma aeg ning midagi ei kiirusta takka. Mängijal on võimalik rünnata nii külmrelvaga, kui ka mütoloogiliste olendite maagiat kasutada. Soovi korral saab skännida vastast ning näha, kelle käik järgmisena tuleb. Uuendusena on “Persona 5” puhul ka mängus tulirelvad, mis lisavad uut tüüpi elemendi. Ekspluateerides vastase nõrkusi on mängijal võimalik saada endale lisakäike, mida strateegiliselt ära kasutada. Samuti on bossivõitluste ajal võimalik mõni oma sõpradest saata välja eriülesandega, et saada võitluses eelis (näiteks raiuda läbi voolikud, et ravimine lõpeks). Iga fantoomvaras peale Morty käsutab ühte kindlat personat (ehk oma teist mina) ning elementi, olgu selleks siis tuli või välk. Kuna aga peategelane on eriline, siis tema puhul ei kehti sellised piirangud nagu teistega ning ainult tema võib püüda ja kasutada kõike seda, mis lahingutes ette jääb. Päris kõiki olendeid korraga püüda pole siiski võimalik, sest ruum on piiratud. Velvet room on koht, kus mängija saab oma vastpüütud müütilisi lemmikloomi treenida või hukkamise kaudu kokku segada(mina ei leidnud ka selles mingit loogikat) saadeks enamasti tulemuseks midagi suuremat ja tugevamat. Üsna palju tugevamaid olendeid ongi ainult sellisel viisil saadaval. Narratiivi arenedes lisandub Velvet roomi osas rohkem võimalusi. Uuendusena on ka “Persona 5” puhul kasutuses online, see ei paku just palju, kuid algus seegi. Näiteks on võimalik näha mida otsustasid teha samal päeval teised mängijad ning kord päevas saab teha ühe juhusliku online persona kokku segamise, kus lõpptulemust ette näha ei saa.
Visuaalne pool ei ole halb, samas ka ei midagi enneolematut. Rohkem on tähelepanu pööratud pigem karakteritele, kui taustale, viimane kipub pärismaailmas olema kohati tükiline ja udune, siiski on kõik asjad täiesti arusaadavad. Karakterite näod peegeldavad endiselt dialoogi kõrval erinevaid emotsioone ning suud liiguvad. Paleede puhul on keskkond rohkem tähelepanu saanud. Pidevalt edasi-tagasi sagivad lihtinimesed suudavad Tokyo tänavad ja rongijaamad elusaks muuta, pidevalt on võimalik näha ka nende arvamust fantoomvaraste ja kõige muu toimuva osas. Animeeritud vaheklipid on kvaliteetsed ja ilusad. Dublaaž on korralik ning igal karakteril on oma erinev hääl, päris igasse dialoogi pole seda siiski jätkunud, seega mängija peab üsna palju lugemisega tegelema, paar üksikut korda võib isegi kuulda peategelast midagi ütlemas. Muusika on koostanud Shoji Meguro ning kõlab suurepäraselt, üsna mitmed viisijupid jäävad kuhugi mälusoppi pikaks ajaks veel edasi tiksuma.
“Persona 5” on suurepärane näide Jaapani rollimängust, mis ei tee asju valesti. Mäng on pikk, väga pikk ning just see võibki olla ainuke negatiivne aspekt ning selle teose kahe teraga mõõk. Kaasahaarav käänuline narratiiv, mugav võitlussüsteem, erinevad personaalse nutulauluga karakterid ning äratundmisrõõm teevad sellest väga hea kogemuse, siiski tekib ka küsimusi. Kuna antud teoses on kesksel kohal nutitelefonid, siis jääb pidevalt arusaamatuks, miks käiakse veel endiselt tänavalt tänavale infot küsimas ja keegi ei guugelda midagi, samuti on kohalikud kuulsused, pätid ja poliitikud noortele isegi nägupidi täiesti tundmatud. Siiski suutis “Persona 5” mind positiivses mõttes üllatada ning vaatamata venimisele mängu lõpus, oli mul tõesti kahju, kui see ühel hetkel läbi sai. Päris iga mäng sellist emotsiooni tekitada ei suuda. Kui keegi lugejatest juhtumisi igatseb ühe korralikult pika ja aeglaselt kulgeva Jaapani rollimängu järgi, siis on “Persona 5” mõeldud just teile.
Hinne: 9.5/10
+ Palju sisu, pikk mäng.
+ Huvitav ka kõrvaltvaatajale.
+ Mugav võitlussüsteem.– Pikkus ja venimine.
