Tootja: Honey ∞ Parade Games, Tamsoft, Marvelous USA, Inc.
Lavastaja: Kenichiro Takaki
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 26. september 2017
Hind: 49,99€

Ei ole saladus, et enamus paremat mängukraami on tulnud Jaapanist ja veel rohkem häid asju on tulemata jäänud. Siiski aeg-ajalt tuleb sealt ka natuke teistsuguseid, küsitava sisuga teoseid, mis on Jaapani kultuuriruumis täiesti popp ja normaalne, kuid meiesuguste masside jaoks üle keskmise mõistmatu. Üsna tihti tekivad küsimused mõne vähemtuntud JRPG suhtes nagu “Ar Tonelico Qoga” või “Omega Quintet”, kus võlujõu suurendamiseks kooritakse paljaks mõni alaealine või toimub lihtsalt palju erinevaid, alandavaid ja mitmeti mõistetavaid olukordi. Seekordne luubi all olev mäng on aga läbi ja lõhki paljastav, piinlik ja ainult ühtpidi mõistetav –  tere tulemast veesõtta ninjatüdrukutega.

Mitte enam nii värske “Senran Kagura: Peach Beach Splash” on kolmandas vaates, enamasti meeskonnapõhine tulistamismäng, kus suur hulk erinevate ninjaklannide naissoost esindajad suurel veesõjaturniiril poolpaljalt mõõtu võtavad. Võistlus ise on juba sajandeid vana traditsioon, milles osalemine on lubatud nii headele, halbadele kui ka surnutele, mitte kedagi ei diskrimineerita – peaasi et on ninja. Võitjameeskonnal on suur au soovida auhind oma äranägemise järgi ning esialgu paistab et piiranguid ei ole, isegi kui sooviks oleks sajaaastane lihavaru. Üritusel olevad lahingud võetakse sadade kaamerate poolt linti ning striimitakse kohalikus internetiportaalis, New Tube.

“Senran Kagura: Peach Beach Splash” ei kujuta endast raketiteadust, kus mehaanika on kergesti õpitav ning lahingud ei ole midagi keerulist. Pigem on üritatud asi jätta võimalikult lihtsaks. Missioonide ülesandeks on alati kõigi vaenlaste hävitamine ning üsna tihti on mängija vähemuses ja vastaseid tuleb peale lainetena. Lahingus saab mängija vabalt ringi joosta, hüpata, tulistada ning kiirsööstu (dash) teha ning kõik need toimingud kasutavad kütusena laskemoona ehk vett. Veepaagi tühjenedes on võimalik igas suvalises kohas relv jälle täis pumbata, isegi õhus olles.

Väljaspool lahingut käib mäng ainult menüüdes ning mingit vabalt jooksmise võimalust ei eksisteeri. Vaikimisi on igale karakterile küll mingi relv juba olemas, kuid mängija saab teha omad muudatused ning valida relva mis meeldib. Lisaks relvale on ette nähtud ka 9-kohaline kaardipakk, mis annab võimaluse teha lisarünnakuid või ennast tugevdada. Võitluses saab mängija neid suvalises järjekorras kasutada ning korraga on talle näha ainult 3 kaarti, kasutamise korral asendatakse kasutatud kaart uuega. Üleliigseid kaarte saab ohverdada, et muuta tugevamaks oma karaktereid, relva või mõnda kindlat kaarti.

Esimesed üksikmängu missioonid kujutavad endast kiiremat õpetust ning hiljem on need saadaval ka põhimenüüs treeningu all. Peale selle lõpetamist on mängijal võimalik mitme erineva tiimiga kogeda läbi lühikest, kümne missiooni pikkust, kohati piinlikku narratiivi. Igal meeskonnal on oma story arc. Lisaks põhinarratiivile on ka saadaval lisamissioonid “Paradise Episodes” mis kujutab endast turniiriaegset tegevust kulisside taga. Iga võidetud missioon autasustab mängijat kaardipakiga, mis võib sisaldada nii relvi kui ka erirünnakuid, mida võitlustes kasutada saab.

Nüüdseks kui on räägitud piisavalt põhimehaanikast, võib lähemalt rääkida mängust endast, sest nähtavasti on kogu lahingupool lihtsalt suitsukate ja skeemitamine, et mängijate ette lihtsalt palju poolpaljaid, (enamasti) suurepartiilisi animetüdrukuid tuua. Väga suurt rõhku on pandud võitluses langevate daamide “surmaanimatsioonile”. See on enamasti ohkeid, pisaraid ja punastamist täis ning karakterid kukuvad sujuvalt ja väga mugavalt mõnda ebamäärasesse poosi, mis neis hirmsal kombel piinlikust valmistab. Viimasteks “surmakorinateks” on üsna tihti “Oh, palun ära vaata mind” ning jäädakse maha oigama.

Nii üllatav kui see ka pole, siin on täiesti olemas fatality laadne toode ning loomulikult palun seda mängu Mortal Kombatiga mitte segi ajada. Peade asemel lendab siin siiski ainult pesu ja rinnahoidjaid. Nimelt mõne vastase võitmisel on võimalus kaotajat veel enam häbistada. Maas vähkrevat abitut tüdrukut on võimalik tavalisest rohkem pritsida, olenevalt sellest, mis osa temast kõige rohkem tabada õnnestub, võib ära lennata viimaseidki riideesemeid. Tundlikud kehaosad on siiski sujuvalt tähekestega varjatud.

Kui üksikmängust villand saab, siis võib pöörduda ka põhimenüüs olevasse vastavasse alamkategooriasse, kus lisaks uute riiete proovimisele on ka loomulikult võimalik kõiki tüdrukuid veejoaga kasta, laksu anda, tissidest kiskuda ja ebamäärastes suundades venitada. Tissidele saab ka kõrvakiile anda. Saadaval on ka teisi, naeruväärseid võimalusi oma aja sisustamiseks. Proovisin ka korraks mitmikmängu, kuid järjekordselt oli tegemist ajaraiskamisega. Ju siis olid need vähesedki mängijad liigselt tissivenitamisega ametis et online’i ilmuda. Leidsin küll ühe mängija, kuid vajasime veel nelja.

Välimuselt on Senran Kagura väga kena ning kiitust väärt ega teisiti ei saakski, sest muidu ta ei läheks oma sihtgrupile väga peale. Kogu tralli alustatakse kvaliteetse animatsiooni ja lauluga, seega jääb mulje nagu oleks tegemist ühe keskmisest pikema anime episoodiga. Disainerid on korralikult vaeva näinud ning suutnud lisaks kenale välimusele nii areenid kui ka tüdrukud  värviliseks ja erinevaks muuta. Kui mängijale mõni klipp või heliteos väga huvi pakub, on seda võimalik poest osta ning taaskord nautida. Dublaaž on jaapanikeelne.

Tuleb tunnistada, et kohati on “Senran Kagura: Peach Beach Splash” isegi lõbus kogemus. Polnud küll nii hirmsasti kaasahaarav, kui mõni teine, värskem mäng, kuid tal on omad positiivsed küljed. Vähemalt kõige raskema astme peal mängides paistis asjal olema mõtet, meenutas korraks isegi päris mängu. Lihtsal kahju, et ühtegi perverti seda teost online’is proovimas pole. Üllataval kombel tundus see kui lihtsustatud versioon Gundamist. Vähemalt uue mängija osas on Senran Kagura sõbralikum, sest mõelda pole vaja, lihtsalt nuppe vajutada ja relva laadida. Jätkuvalt tekib menüüs ringi uidates küsimusi, sest pole varem millegi sellisega kokku puutunud, kas tõesti on natuke tibinate märjaks pritsimist ja tissivenitamist digitaalsel kujul väärt 50 euro suurust investeeringut? Selle raha eest peaks vähemalt ühte päris tissi ikka leidma.

Hinne: 6.5/10

+ Kohati isegi lõbus ja naljakas.
+ Mäng on ilus, gravitatsioon on paigas.
+ Võitlussüsteem on lihtne.

– Antud mängu huumor ei pruugi kõigile sobida.
– Kallis, vähe sisu.
– Võib tekitada arusaamatusi lähedastega.