„The Amazing Spider-Man“ on lõbus mürgel keset suurt ja värvikirevat linna. Selles avatud maailmaga seiklusmärulis on meie võrgukiikuja äärmiselt kiire taibuga ning aega jääb veel suurejooneliseks akrobaatikakski. Seekord on Ämblikmehe liivakastiks terve Manhattani linn. End linna avarustesse heites, pilvelõhkujatest puhtalt mööda liueldes ja tornidelt hoogu võttes saab mängija peadpööritava tunnetuse (kuri)kuulsa kangelase olemusest.

Ämblikmees paiskab mängija otse avatud maailma, kus võrgukudumine ja meelevaldne ringikiikumine on täiesti käkitegu, olles teostatav vaid ühe kangi abil. „The Amazing Spider-Man“ on ilmselt seni kõige lõbusam linnadžunglimäng, kuid loomulikult on siin muudki kui pelgalt lõbutsemine. Enamik story’l põhinevaid missioone viivad mängija tänavatelt hoopis räpastesse rentslitesse. Manhattani ülesanded on aga enamasti valikulised ning sisaldavad näiteks põgenenud hullumaja elanike asutusse tagasi viimist, pättidele tappa andmist ja muud sellist.

Mõningate eranditega ei arene enamik neid ülesandeid kuhugi kaugemale edasi ning võivad pikema aja jooksul lausa igavaks muutuda. Näiteks ühes minimängudest on mängija eesmärgiks hõljudes Ämblikmehe ümber ring moodustada, et ta kaasa liuglevas kaameras alati kaadris oleks – mitte just kõige keerulisem ega põnevam väljakutse, kuigi tegemist on keskmise ehk „Hero“ tasemega. Sellest märksa lõbupakkuvamad on näiteks ülesanded, milles Ämblikmees päästab „tõbiseid“ kodanikke ja toimetab nad haiglasse – siin esineb üsna mõnusat huumorit ning omavahelist tögamist. Paraku pika mängimise järel põnevus kaob, sest fraasid ja juhtumid korduvad. Sellest hoolimata pakub „The Amazing Spider-Man“ suurlinna kõrgustes ringi uitamise kõrvale piisavalt avastamisruumi ja mängumaad.

Story-missioonid pole pooltki nii põnevad kui seda on avatud maailmaga mürglid, olgugi et story ise on suurepäraselt absurdne, nagu kõik olemasolevad Ämblikmehe seiklused. Mäng algab sealt, kus lõpeb peagi ilmuva filmi „The Amazing Spider-Man“ sündmused. Oscorpi firma korraldatud katsetest valla pääsenud viirus on põhjustanud Manhattani linnas tõelise segaduse ja Peter/ Ämblikmees laseb vabadusse hullumaja residendi, kes hoiab haigusest paranemise võtit.

Siin mängus on Ämblikmees vaimukam kui kunagi varem, visates nalja ka kõige pingelisemates olukordades. Mängu dialoog on hea kooslus tõsisusest ja naeruväärsusest ning see teeb mängu sisu juurde jäämise kergemaks.

Story osad on märkimisväärselt rohkem piiratud kui neid ümbritsev vabas vormis gameplay. Siin uurib Ämblikmees igavavõitu rentsleid, kus tehnilised ebakohad on kusjuures märgatavamad kui maa peal. Siseruumides seisab ta silmitsi selliste ohtlike probleemidega, nagu lahtised auruventiilid ja happelombid, millega tegelemisel peab olema üsna ettevaatlik ja osav. Selleks kasutab Ämblikmees nuppu, et aja kiirust vähendada ning ventiili sulgeda. Sama nupp paneb Ämblikmehe vaenlase ilmumise korral kasutades ühtlasi ka võitlusesse sööstma.

Mängus on selgelt tunda „Batman: Arkham City“ mõjusid, seda eriti siis, kui olukorraks on parasjagu „pahadele“ naha peale andmine (kuigi Ämblikmehe-mäng pole nii voolav, kui Batmani-mäng). Ometi on mängija poolt sooritavate liigutuste ABC üsna sarnane: vaenlase kolkimiseks tuleb toksida ründamisnuppe ja nii edasi ning nagu Batman, on ka Ämblikmees eriti haavatav just kuulide ees (kuigi on olemas nupp, millega hädaolukorras plehku panna). Kogu mürglisse on siingi kaasatavad kõrvalised objektid, nagu näiteks müügiautomaadid ja prügikastid, mida võib soovi korral ringi loopida ja vaenlastele muljet avaldada ning seejärel nad võrku püüda.

Sarnasused „Batman: Arkham City’ga“ ilmnevad iseäranis just stealth-stiilis mänguosades. Siin hõljub Ämblikmees vaenlase kohal või hiilib talle selja tagant ligi, sooritab üllatusrünnaku ning seejärel mässib ta võrku ja riputab lakke. Sellised sammud on enamasti üsna etteplaanitavad ega kujuta endast suurt improvisatsioonimomenti.

Nagu öeldud, on sisemissioonid märksa vähem haaravad kui avatud linnas aset leidvad sündmused. Eriti pikale tundub venivat mängu viimane osa, mis on juhtumisi ka kõige enam piiratud. See loomulikult kaotab kogu lõbu, mis peaks kaasnema pingelise finišiga.

Kui mängu võitlushetked on küllaltki põnevad jälgimiseks, siis mängimiseks on need enamikel juhtudel liiga lihtsad. On küll olemas elementaarne süsteem, mis võimaldab mängijal niinimetatud kogemusepunkte uute võtete ja muu sellise vastu vahetada, kuid see ei genereeri siiski tunnet võimsuse suurenemisest. Lahingud on lihtsad otsast lõpuni ega tundu kunagi radikaalselt erinevad eelmistest, nõudmata oskuste arenemisel (eelmainitud punktisüsteem) rohkem osavust. Kõik eelnev kehtib isegi suuremate vastastega võitlemise puhul – ka siin peab harva mitu korda katsetama. Nii jäävad kaklused väljanägemiselt hirmuäratavate poolelajatega küllaltki keskpärasteks. Siiski on võitlusstseenid massiivsete robotitega veidi pingelisemad, nimelt on nad üsna kiired ja näivad rahvale suurt ohtu kujutavat.

Sellised hetked on mängus „The Amazing Spider-Man“ pigem erand kui reegel. Mäng kulutab liigagi palju aega igavatele rentslitele ja teadusasutustele, samal ajal kui selle parimad osad – võitlusstsenaariumid – on jäetud pigem tagaplaanile. Loomulikult pakub kõige suuremat elamust ja vaimustust siiski meeleoluka suurlinna kõrgustesse tõusmine ning pilvelõhkujate ja helikopterite vahel lauglemine. See ülev tunne ongi parim põhjus, miks taas Ämblikmehe kostüüm selga ajada ja endale meelde tuletada, et võimed on lahedad.

Jäta kommentaar: