Arvustus: “The Last of Us: Part I”
Tootja: Naughty Dog, Sony
Lavastaja: Bruce Straley, Neil Druckmann
Platvormid: Playstation 5
Ilmumisaeg: 14. juuni 2013 (02. september 2022)
Maaletooja ja toetaja: Playstation Eesti
Üheksa aastat tagasi ilmus Playstation 3 peale “The Last of Us”, millest sai instantne klassika. Megahitt ja ülipopulaarne kvaliteetmäng, mis tegi rekordeid igal pool kuhu läks. Selle kuu alguses ilmus “The Last of Us: Part I”, mis on sama mängu uuendatud versioon teise osaga samale tasemele ning peale rahulikku nostalgilist teekonda teen kokkuvõtte, et kuidas see on muutunud. Mängu enda kohta ülevaate saab leida SIIT, seega võrdluse jaoks hea lugeda, et mis mõtted tollel ajal peast läbi käisid. Juba peagi ilmub ka HBO seriaal, mida tasub oodata, sest isegi peaaegu terve dekaad hiljem on Joeli ja Ellie teekond endiselt üks paremaid, mida videomängudes on kunagi tehtud. Paljude inimeste jaoks oli mäng sedavõrd muljetavaldav narratiivne kogemus, et raske oli teisi mänge nautida – latt nihkus lihtsalt liiga kõrgele. Veider oli mõelda, et see oli sama meeskond, kes tegi Crash Bandicooti.
See maksab KUI PALJU?
Playstation 4 generatsioon sai tegelikult juba “The Last of Us: Remastered” versiooni, mis tõstis mängu resolutsiooni 4K peale, kuid tegelikult mitte midagi olulist ei muutnud. Praegu Playstation 5 versioon on siiski uuenduskuur, kus karakterite välimused, keskkonnad ja palju muud on ikka korralikult üle käidud. Ja muidugi on mäng meeldetuletus, et kuivõrd võimas emotsionaalne teekond see tegelikult oli, kuid minu jaoks siiski rohkem nostalgia, sest olles seda läbinud nüüdseks peaaegu 10 korda, on narratiiv muutunud väsitavaks. Muidugi esimene küsimus iga Playstation 5 omaniku peas on hind – kas on mõtet maksta 70€ sama mängu eest uuesti? Eriti kui juba on soetatud esimene versioon ja mõni teine varasem versioon. Lühidalt – neile, kes juba seda maailma mitu korda kogenud, pole siin midagi nii pakilist, et peaksime 70€ välja käima, kuid kes pole varem “The Last of US” mänginud, siis 70€ on taskuraha ja igal juhul on seda väärt.
Mängu narratiivi edu sõltus kahe peaosalise rollitäitmisest- Troy Baker ja Ashley Johnson ning nad olid imelised. Selles versioonis on nende töö veel paremini tööle saadud ja võtmestseenidele rohkem jõudu antud. Paremad näoilmed olid kõnekad ja tavalise mängimise ajal, mida näiteks esimeses versioonis ei olnud. Graafiline uuendus on tähelepanuväärne ja põhiline erinevus ongi silmades. Need on detailsed ja elutruud, seal on palju informatsiooni ja erinevad momendid läbi selle seiklus peegelduvad sealt mängijale tagasi. Ja tunnistan ausalt, et olin kohati taaskord emotsionaalne, sest ei olnud valmis tundma asju kohtades, kus varem ei toimunud midagi märkimisväärset. Mänguga on kaasas varem lisana olnud “Left Behind” väikene boonuslugu, mis räägin loo, kuidas zombi Elliet hammustas. Joeli ja Ellie ekraanidünaamika ei ole ajale jalgu jäänud, seega ei hakka pikalt kiidulaulu siin tegema. Mäng räägib enda eest.
Mis on muutunud?
Peale varem mainitud graafilise uuenduse ja lisatud DLC on mängus veel palju teisi uuendusi. Sony jaoks on oluline lisatud juurde erinevad võimalused mängimise jaoks, et kõik saaksid seda lugu kogeda. Oled liikumispuudega või värvipime, siis nüüd on variante, kuidas ikkagi on võimalik seda teekonda nautida. Juures on rohkem kostüüme ja filtreid pluss fotode tegemise menüü. Lisaks on nüüd eraldi “Speedrun” valik kõikidele neile, kes soovivad mängu hea ajaga läbida ning eriti kõvadele meestele on olemas “Permanent Death” valik. Nimetaksin tegelikult Playstation 5 enda Dualsense pulti ka uuenduseks, sest antud tehnoloogia võimalused lisavad jällegi kihi mängukogemusele juurde.
Eraldi toon välja valgustuse totaalse ümbertöötluse, mis samuti annab palju juurde nii paljudes varem tavalisena tundunud momentides. Liikumine ja tulistamine on tehtud ümber, mis on rohkem teise osa moodi kui esimese, kuid pigem nende kahe hübriid. Eriti märgatav just vibu juures, mis on täiesti uus. Seal hulgas uued animeeritud liikumised mängus endas, et olla sujuvam. Levelite kujundus on muutunud, kohati isegi päris palju ning nüüd on rohkem võimalusi keskkonnaga suhtlemisel, seal hulgas ka hävitamine. Ära on kaotatud üks suurimaid originaali nõrkuseid – loll AI. Vastased on targemad ja agressiivsemad, NPC käitumine inimlikum ja rääkimine loomulikum.
Kokkuvõtvalt saan öelda, et mäng on endiselt imeline mängukogemus, isegi peale nii palju kordi läbimist. “The Last of Us” on nagu klassikaline film, mida iga tehnoloogia põlvkond uuesti ja uuesti nautida saab ja selles pole midagi halba. Kas selle eest peaks küsima täismängu hinda on muidugi eraldi arutelu. Leian, et need kellel on olemas milline iganes digitaalne versioon sellest mängust võiksid saada uue versiooni alla 20€, kuid millal enne on olnud digitaalsed mängud üldse oma raha väärt. Uuendused on kergelt märgatavad ja kindlasti on miljon pisiasja, mida mina ei märganud. Fännidele on see kohustuslik ost, teised saavad rahulikult oodata, sest PS5 konsool nagunii on ükssarvik, mida isegi kaks aastat hiljem kusagilt saada ei ole. Head mänguelamust.
Hinne: 9,5/10
+ erakordselt ilus düstoopia
+ emotsionaalne lugu
+ suurepärased karakterid
+ intuitiivne mängitavus
+ graafiline saavutus
+ pakub väljakutset ja lisa mängulaade
+ uuendatud AI– hind
