ÜLEVAADE | Gamescom 2022 olulisemad uudised ja mida head mängida saime

23.-28. august Kölnis Saksamaal toimus maailma suurim videomängude mess Gamescom 2022. Viimati avati uksed 2019. aastal, kus üritust külastas 373 000  inimest, kuid Brexit, Covid-19 ja sõda Ukrainas on jätnud kustumatu jälje, sest sellel korral oli messihallides ringi liikumas „ainult” 265 000 inimest. Kokku käis enda tooteid ja mänge esitlemas ca 1100 eksposiitorit, kuid puudu oli palju suurimai nimesid nagu Playstation ja 2K Games. Ürituse avamisel olnud Opening Night Live kahetunnist etendust kanti üle ka läbi interneti ning kokku jõudis see umbes 130 miljoni inimeseni üle maailma.

Gamescomil kohal olime kahekesi – mina, Raiko Puust, ja Margus Saldre. Me ootasime ürituse saabumist pikkisilmi kõik need aastad, et videomängu sõpradena olla taaskord sündmuste keskel. Tegime pikad tööpäevad alates avamisest kuni viimase päeva lõpuni, proovides palju palju uusi mänge kõikvõimalikes platvormides ja žanrides. Valiku tegemine on alati keeruline, sest ära katsetada jõuab ainult väikese protsendi ning igale mängule ei lasta juurde isegi pressi.

Opening Night Live avaürituse parimad palad

ONL (Opening Night Live) toimus juba teist korda, mille juhiks ja korraldajaks on endine mängude ajakirjanik Geoff Keighley. Täna teda tuntakse enim kui The Game Awards (videomängude Oscarid) looja ja läbiviijana. Kahetunnine üritus oli tihedalt täis topitud treilereid ja uudiseid, kuid mitte kõik sealt polnud oluline.

Lõuna-Korea mängutootja Neowiz Games näitas esimest korda pikemalt ja põhjalikumalt „Lies of P” mängupilti. Suures saalis hakkas rahvas kohe kumisema ning internet ei jäänud kaugele maha. „Bloodborne” mängule sarnase gooti atmosfääriga souls-like žanri kuuluv seiklusmäng on lugu Pinnochio nimelisest mehhaanilisest nukust, kes soovib saada inimeseks. Selle jaoks on tal vaja leida salapärane Mr. Geppetto. Klassikaline muinasjutt on uues kuues vägagi ligitõmbav, sest too mäng valiti terve messi parimaks. Olles seda ka oma käega proovinud, nii mina kui Margus, oleme antud valikuga nõus – imeline videomäng, isegi neile, kes ei ole Dark Soulsi seeria austajad. Ilmub juba järgmine aasta kõikidel platvormidel, Game Passi omanikele on see koheselt tasuta.

Hiina suur levitaja Level Infinite ja tootja Funcom näitasid esimest korda uut MMORPG (massiliselt online’is mängitav mitmikrollimäng) žanri kuuluvat „Dune: Awakening”. Imeilusa detailse treileri taga on muidugi palju küsimusi, et mis, kus, kes ja millal! Hetkel on võimalik juba ennast beeta testimiseks jaoks kirja panna mängu kodulehel, kuid mingit suuremat infot tegelikult veel ei ole. Funcom siiski nii palju andis teada, et kõik mängijad lastakse korraga Arrakisele (planeedi nimi Dune filmides ja raamatutes), kus neil tuleb ellu jääda. Millal midagi reaalselt ilmub või midagi rohkem teada saame, hetkel ei oska keegi veel pakkuda.

Rockstar Gamesi (GTA ja Red Dead Redemptioni stuudio) endine president Leslie Benzies esitles oma uue stuudio uut metaverse projekti nimega „Everywhere”. Veidra nimega stuudio Build a Rocket Boy näitas veel veidramat treilerit, mis meile tegelikult mingit infot ei anna. Tekitab palju huvi ja küsimusi. Viis aastat töös olnud projekt sai nüüd küll nime, kuid endiselt ei oska isegi öelda, et kas see on üldse mäng. Ootame huviga.

Salapärane Hiina

Verivärske Hiina mängulooja Everstone Games esitles enda esimest mängu „Where Winds Meet”, mis on sarnane suurele Playstationi hitile „Ghost of Tsushima”, kuid asukohaks Hiina. Erinevused tulevad narratiivist ja lisatud fantaasia elementidest. Rääkisin sellest veidi lähemalt David Wilsoniga, kes on NetEase Games (omab palju stuudiod Hiinas) avalike suhete juht. Ta ütles, et hetkel ei saa öelda midagi ilmumise kohta, kuid kuna mäng on juba suhteliselt lihvitud ja beeta on lähedal, siis tõenäoliselt 2023 aastanumbri sees juba. Sain veel teada, et põhiliseks inspiratsiooniks on klassikalised Hiina ja Hong Kongi wire-fu filmid. Lubati veel avatud maailma, palju vabadust mängijatele valida relvi, kostüüme, varustust ja isegi ehitama pidi saama. Hetkel ütles, et plaanis on ainult PC versioon, kuid ta kindlasti ei välista konsoolidele ilmumise võimalust.

Kõige viimane treiler pika etteaste lõpus oli „Dead Island 2” oma, mille ootamine on olnud umbes kaheksa aastat pikk. Erilisi detaile treiler ei andnud, kuid midagi siiski nüüd teame. Esiteks – mäng ilmub juba 3. veebruar 2023. Teiseks – sündmused leiavad aset Los Angelese linnas. Intervjuus mainiti, et mängija saab valida mitme tegelase vahel, kellel kõikidel on oma individuaalne lugu. Toon on sarnaselt esimesele mängule humoorikas, kuid äärmiselt verine zombide tapmine ei ole kindlasti päris igale mängijale sobilik.

2014 ilmunud „Lords of the Fallen” oli suhteliselt kesine seiklus-rollimäng ning sama kiiresti kui ilmus, see ka ununes. Nüüd ONL ajal välja öeldud järg „The Lords of the Fallen” oli massiivne üllatus, sest keegi ei osanud seda oodata. Treiler on ilus ja meenutab „Dante’s Inferno” nimelist videomängu Playstation 3 generatsioonist, kuid kõik asjad viitavad pigem souls-like žanrile. Arendaja on uus stuudio HexWorks, mis kuulub CI  Gamesi alla ja planeeritud ilmumise aeg on juba 2023.

Viimase olulise uudisena valisin „Scars Above” uus treiler. Eelmine aasta juunis maailmale tutvustatud nimi sai lõpuks ka päris mängupildi ja ajas fännid päris ärevile. Kate Wardi nimeline astronaut-teadlane jääb võõrale planeedile lõksu ning peab leidma tee koju. Kolmandas isikus märul on sarnase tundega eelmise aasta hittidele „Returnal” ja „Death Stranding”, mille nimekirjas tasub olla.

Lisaks eelnevalt mainitule võivad suuremad huvilised otsida ülesse „The Outlast Trails” uue verise õudusttekitava treileri. Või uurida „Callisto Protocol” uut detailsemalt mängupilti. Kaks tundi treilereid ja uudiseid on palju, mida korraga ja kiiresti seedida.

Tasuta kontsert – „Metal: Hellsinger” muusika ja oma käsi on kuningas.

Level Infinite korraldas kõikidele Gamescomi külastajatele täiesti tasuta 90min kestnud kontserti, kus mitmed artistid esitasid lugusid kohe septembris ilmuvast rütmilisest tulistmismängust „Metal: Hellsinger”. „Doomi” klooniks nimetatud mäng sai tugevat promo, sest tasuta kontsert ning edukas demo ka messihallides tegid sellest ühe populaarseima nime tervel messil. Demo on hetkel igale huvilisele saadaval, seega kellel on huvi, saab seda ka ise kodus proovida.

Viie pika päeva jooksul sai ära proovitud suures koguses mänge, kuid mitte kõik ei olnud kuld, mis kaugemalt veidi säras. Enamus virtuaalreaalsusest jäi  kuivaks ja igavaks. Originaalsed ideed olid puudu ja korduvad motiivid on muutunud väsitavaks. Selle aasta väiksem indimängude ala oli suhteliselt kitsa valikuga. Täielikult olid puudu nö „suured indikad” nagu eelmisel korral olid „Dolmen”, „Edge of Eternity” või „Decay of Logos”. Žanri valik oli ka põhimõtteliselt ühte aukku – isomeetriline rougelike või esimeses isikus survival-horror. Mõlemad on muutunud niivõrd tüütuks, et juba nende mainime tekitab allergilist reaktsiooni.

Bandai Namco mängudest toon välja kaks – „Park Beyond” ja „Devil in Me”. Esimene on verivärske sandbox lõbustuspargi ehitamise ja majandamise simulaator, mis seob lapseliku fantaasia ja praktilise äri. Mängimiseks antud demo oli päris pikk ja põhjalik ning oli sissejuhatus keerukatesse süsteemidesse, läbi mille kogu elamus hakkab valmima. Keerukuse tõttu pigem täiskasvanutele mõeldud mäng uhkustas sellega, et lubab igal mängijal luua midagi uut ning see mudelina kinkida tervele maailma mängijatele.

„Devil in Me” on The Dark Pictures õuduslugude mänguseeria neljas narratiiv, mis viib mängijad salapärasesse hotelli. Oleme dokumentaalfilmi meeskonnaga kinni hotellis, kus väidetav sarimõrvar tappis 26 inimest. Sarnaselt teistele Supermassive Games lugudele on tegemist valikupõhise interaktiivse looga, kus mängija tehtud otsustest sõltub – kes elab, kes sureb. Jah, saab nii, et kõik jäävad ellu…või kõik surevad. Kui näiteks The Dark Pictures esimene mäng „Man of Medan” oli äärmiselt lihtne ja mängija sai tegelikult ainult natukene liikuda, siis „Devil in Me” on juba sarnane „Silent Hill” ja „Resident Evil” algusaegadele, kus fikseeritud kaameranurgad, liikumine, taskulambid ja minimaalne inventuur on abiks õuduselementide võimendamisel. Mäng ilmub juba novembris.

Kaklusmängude põud on läbi?

Kaklusmängude põud on päris tõsiseks muutumas. Kokku nägin terve messi peale ainult kolme – „JoJo’s Bizarre Adventure: All-Star Battle R”, „Die by the Blade” ja „Street Fighter 6”. Räägin veidi kahest viimasest, alustades „Die by the Blade”. Põhimõtteliselt on tegemist moodsa versiooniga „Bushio Blade” vanast klassikust, kuhu on lisatud Ubisofti „For Honor” süsteeme ja õrnalt ka mõõgavõitluse etaloni „Soulcalibur”. 3D liikumine ja kuni kolme löögi combo-süsteem tundub esialgu äärmiselt lihtsakoeline, kuid tegelikult taandab mängu vaimseks võitluseks. Mängija ülesanne on püsida väljaspool vastase relvaulatust, vaadata pidevalt tema seisakut (kolm erinevat on kokku – iga ühte saab blokeerida ainult sama seisakuga) ning olla valmis kiireks reageerimiseks. Mängus ei ole kaklusmängudele omast eluriba, vaid iga mõõgarünnak tapab koheselt, seega pihta ei tohi saada. Ilusalt detailne Jaapani kultuuri ülistav mäng ilmub juba peagi igale platvormile.

„Street Fighter 6” oli meie jaoks kindlasti üks oodatumaid kogemusi, sest olles kohalikud kaklusmängude eestvedajad ja turniiride korraldajad, oli see nagu kohtumine lapsepõlvesõbraga. Saab öelda julgelt, et SF6 on parem kui SF4, mis on üks parimaid komplimente, mida saan tolle mängu kohta teha. Capcom on liikunud tagasi mängija vabaduse juurde, et meie enda loovus ja karakteri liigutused saaksid olla sümbioosis, mitte olla käed raudus nagu seda on SF5 kogemus. Capcom proovis liiga palju kontrollida seda, et kuidas nende loodud süsteemi peab kasutama, siis nüüd on saadud aru, et lase inimeste loovused vabaks. Uued karakterid, palju uusi süsteeme, mis on tegelikult neljanda süsteemide ületoodud ja veidi lihvitud versioonid. Ja ennekõike on see lõbus – mis on põhiline.

Virtuaalreaalsuse parimad palad

VR mängude maailm on ootusärevuses, sest peagi ilmub Playstation VR2, kuid seniks pole kõik veel päris seisma jäänud. Kolm positiivset näidet VR uutest mängudest siiski suutsin leida. Esimene on „Colossal Cave VR”, mis on samanimelise 1975. aasta tekstipõhise Will Crowtheri ja Don Woodsi rollimängu 3D virtuaalne versioon. Mängu uue versiooni taga on mängudisaini suur nimi Roberta Williams („King’s Quest”, „Black Cauldron”), kes on suutnud tabada nii originaali võlu kui moodsa mängumaailma mehhanismid. Mängus põhiline asi on liikumine ja keskkonna avastamine. Narratsioon on täpselt sama, mis oli kunagi tekstipõhises versioonis nagu näiteks „Sa seisad keset tühja metsa” või „Sinu ees on lahtine uks”. Liikumine on kõndides, joostes või kükitades. Esemete kasutamine on intuitiivne ning vasaku käe peal on kompass, et leida õige suund teksti järgi ülesse. Demo versioonis sai ära proovida terve esimene level ning kogemus on meeldejääv. Graafiliselt pole „Colossal Cave VR” midagi erilist, rohkem nagu esimene generatsioon, kuid idee ja sisu on antud juhul nii palju head, et selged puudujäägid ei häiri.

Teine mõjub VR kogemus on „Espire 2”. Nimest saame aru, et tegemist on järjega. Esimene osa ilmus 2019 ning ei saanud kõige suuremat tähelepanu, sest ei suutnud millegi imelisega üllatada. Suurimad plussid olid graafika ja sujuv liikumine. „Espire 2” on koheselt paar sammu ees. Siin on mängijal valida kahe karakteri vahel – üks suur robot, teine pisike põlvekõrgune. Olenevalt valikust tehakse mängust keskkonna suhtes koheselt korrektuurid. Ma proovisin mõlemat ja pean ütlema, et päris vinge kogemus on olla kord nii madal ja väike, et kohvrisse vaatamiseks peaks ronima. Teine kord olen jälle nii suur, et uste juures pead alla laskma. Kaks karakterit töötavad omavahel kokku, et liikuda läbi levelite. Mõlemad on plussid ja miinused. Eriti kütkestav on erinevate relvade kasutamine ja sihtimine. Samuti on siin olemas sarnaselt „Superhot VR” mängule nö „bullet-time”, millega kunagi Max Payne mängud kuulsaks said. Äärmiselt detailne märul, mille ilmumist juba ootan.

Viimane mainimist vääriv VR kogemus on „Chernobyl Again”. Tegemist on esimese VR teosega, mis lubab fotorealistlikus Tšornobõlis ringi liikuda. Narratiivil on kaks lahendust, sest peategelane on teadlane, kes liigub ajas tagasi peatamaks kuulsat katastroofi. Olenevalt kas mängijal see õnnestub või mitte, näeme erinevaid lahendusi. Mängus liigume läbi korterite, majade, õuealade ja ka jaamas endas. Rääkisin autoriga Michal Grzesiczekiga, et kuidas see kõik kokku pandi ja ta mainis, et on käinud seal 15 korda. Maailm on loodud 100 000 pildi põhjal ning tema jaoks on see tõeline kireprojekt. Ta on varem teinud ka PSVR peal ilmunud dokumentaalse teose „Chernobyl VR”. Mängu nime mainida tohtis alles peale Gamescomi, seega ilmumise plaanide kohta ei osanud keegi midagi öelda.

Palju saab teha tulistamismänge?

Pole kindlasti üllatus kellegi jaoks, et enamus mängudest on tulistamine. Millegi või kellegi suunas. Valisin proovitud mängude nimekirjast välja neli erinevat ja omanäolist, millel on potentsiaali tõusta esile äärmiselt tihedas konkurentsis. Alustan FiolaSoft Studio mänguga „Matcho”, mis on üksikmängijale mõeldud pusle-stiilis värvide tulistamine. Rõhk on liikumisel ja visuaalidel, sest rõhk on värvide kogumisel. Parkour süsteemid, keerulised combod ja veel raskemad pusled. Mängija ülesanne on täita missioone erinevatel levelitel, kus liiguvad robotid. Osad lendavad, osad ründavad jne. Igal robotil on värv ja kui ühte lasta, siis algab selle värviga combo, mis tuleb valmis saada. Lihtne süsteem muutub kiiresti ropult raskeks ja tõeliseks oskuste proovikiviks. Atmosfäärilt on veidi „Portal” tüüpi, kuid liikumise poolelt rohkem nagu „Mirror’s Edge”.

„Robobeat” on ühe inimese loodud rougelike rütmitulistamise mäng. Enne mainisin, et rougelike mainimine tekitab minus allergilise reaktsiooni, siis antud juhul teen erandi. Mängu tegevus on ühes üüratus robotite poolt kontrollitud majas, kus hea muusika saatel tuleb ennast ruumist ruumi läbi võidelda. Rougelite (erinev rougelike süsteemist) elementidega, kuid hinges siiski puhas rougelike on meeldejääv ja lõbus, kus lõputu suremine ei ole frustreeriv, vaid motiveeriv olla parem. Sarnaselt eelmise aasta sama žanri hitile „Returnal”.

„Deceive Inc” jäi eelkõige meelde ühe huvitava elemendi pärast – kõik mängijad on maskeeritud kui tavakodanikud. See tähendab, et peale oma missiooni on meil vaja hoida silmad lahti ja uurida enda ümber olevaid kodanikke, et kas keegi näiteks hüppab, vaatab liiga palju sahtlitesse või muud taolist. Lõpuks on nagunii suurem lahing tulekul, sest võita saab ainult üks mängija, kuid kuni selle viimase lahinguni oli täiesti tore. Mäng peaks ilmuma juba sellel aastal.

Viimane shooter on tõeline maiuspala – „Warhammer 40K: Darktide”. See näeb hea välja ja mängides oma käega on eriti sujuv. Kõrge kvaliteediga Level Infinite levitatud meeskondlik tulistamine on lõbus, brutaalne ja eriti stiilne. Isiklikult olin siin mängus nii halb, et minu meeskonnakaaslased vaatasid üle arvuti, et mis mul viga on. Minu jaoks ei teinud see kogemust halvemaks, vaid isegi paremaks. Imeline graafika ja ootustest kõrgem nauding. 4vs4 oli ainukene mäng, mida saime proovida ja praegu pean ütlema, et ilmumisel võtan sõbrad kõrvale ja hakkame tulistama. Üks parimaid mänge tervel Gamescomil.

Kaardi- ja puslemängud on endiselt üks mu lemmikuid žanre!

Mobiiltelefonid tõid pusle- ja kaardimängud tagasi esirindele, mis tekitas nõudluse ka mujal platvormidel. Proovisin omajagu erinevaid ja siin räägin kahest kaardimängust ja kahest pusle omast. Alustan „Liberte” nimelisest isomeetrilisest rouge-like rollimängust, millel on alternatiivses ajaloos aset leidev narratiiv. Lovecraftilik versioon Prantsuse revolutsioonist, kus mängija saab valida nelja osapoole vahel ja mõjutada sündmuseid, kuidas soovib. Mängu mehhanismi keskel on kaardid, mille abil saab teha rünnakuid ja mida iganes muud. Ülejäänud osa on lugu ja liikumine, seega üldplaanis lihtne, kuid detailsemalt vaadates sügav ja keeruline mäng.

„Mahokenshi” on üks isiklikke lemmikuid tervelt Gamescomilt, sest olen enne kõike ikkagi suur lauamängur. Siin kombineeritakse hex isomeetriline märul-rollimäng kaardimängudest tuntud mehhanismiga deck-building. Ja mitte see vana traditsiooniline Magic the Gathering versioon, vaid uus ja tuntum „Dominioni” oma, kus kõik alustavad samade kaartidega ja ehitavad paki mängu käigus. „Mahokenshi” leiab aset alternatiivses Jaapanis, kus on maagid ja samuraid. Kokku on neli erinevat karakterit, kellel kõikidel on unikaalsed kaardid. Kokku on umbes 200 erinevat ja nende kasutamine sõltub mängust, positsioonist, ajast, asukohast jne. Liikumine toimub kuusnurksetel platvormidel, kus on erinevad maastikud. Võib olla mets, mägi või midagi muud ja iga üks neist lisab või võtab midagi. Vastased liiguvad alati mängija poole ja olenevalt missioonist tuleb neid kas vältida või hävitada. Strateegiliselt keeruline mäng pakub ääretult võimalusi isegi lihtsamate ülesannete jaoks, seega ei jõua oodata järgmise aasta algust, kui see lõpuks täispikas versioonis mängitav on.

„Backfirewall_” ja „Paper Trail” on kaks meeldejäävat puslemängu. Erisudokude suure sõbrana on raske minna mööda hästi disainitud puslest, siis mõlemad mängud loovad omamoodi unikaalsed elamused. „Backfirewall_” on põhimõtteliselt „Portal” kergem versioon, kus mängija on arvutiviirus, kes töötab koos tehisintellektiga, et päästa ennast kustutamisest. Terve mäng tuleb lahendada järjest keerulisemaid ülesandeid. „Paper Trail” on imeline mängudisain, sest kasutab origami stiilis voltimist, et muuta pisikesed levelid ruumi ja pead murdvateks pusledeks. „Paper Trail” mehhanism maailma voltida on esimene kord kui midagi taolist näen ning iga level on disainitud imeliselt. Nauding oli mängida seda 90 minutit pikka demo, mis oli täis niivõrd keerulisi lahendusi, et äkki tegijad ülehindavad oma mängijate võimekust. Mäng ilmub selle aasta lõpus.

Lastele ja peredele on ka mõeldud

Nelja lapse isana ei saa vaadata mööda hästi disainitud mängudest, mida lapsed armastaksid. Sobivad ka mängud, mida näiteks koos perega saaks rahulikult mängida. Siin õnneks oli valik päris suur ja polnud keeruline leida meeldejäävaid nimesid. „Planet of Lana” on klassikaline kõrvaltvaates pusle-platvormer, kus ei räägita sõnagi. Peategelasega koos on salapärane must kassilaadne varjukoletis, kellega koostöös lahendame ülesandeid. Põhiline missioon on lihtsalt läbi maastiku saamine. Mängija kontrollib nii ennast kui seda musta kassi ja imeilus muusikaline keskkond loob muinasjutulise õhkkona. Teine sarnane mäng, kuid veidi kiirem ja agressiivsem versioon on „The Cub”, kus väikene mutant peab põgenema teda jahtivate inimeste eest. Need kaks mängu on nagu „Ori and the Will of the Wisps” ja „Max: The Curse of Brotherhood” – sarnased, kuid mitte piisavalt, et olla täiesti samas kategoorias. „Planet of Lana” ilmus järgmine kevad, „The Cub” kohta hetkel infot ei ole.

„WaveTale” ja „Aka” on kaks 3D seiklusmängu, kus „Wavetale” on lapseliku fantaasiaga elurõõmus platvormer. Tüdruk saab endale varjudes peitva kaaslase, kelle abiga saab võime vee peale liikuda. See avab terve suure maailma, kus on suured kiirused, palju vabadust ja eelkõige lõbus olemine. Hea mängida ja mõnus vaadata. Mäng tegelikult on varem ilmunud Google Stadia peal, kuid kuna kellelgi seda konsooli ei ole, siis peame ootama PC versiooni selle aasta lõpus. „Aka” on mõnus 3D seiklusmäng puhkamisest ja lõõgastumisest. Loo peategealne on punane panda, kes on endine sõdur. Ta kaotas oma parima sõbra ja nüüd proovib elada rahulikku elu. Kolib elama kaugele saarele, kus tuleb lilli kasta, puid maha võtta ja teisi elanikke aidata. Isegi vannis saab istuda niisama näiteks. Tõeline tükikene elust kogemus, mis tekitab head tuju. „Aka” ilmub mingi hetk järgmisel aastal.

Parim mäng Gamescomil 2022

Varem juba mainitud „Bloodborne’i” koopia „Lies of P” on tõeline maiuspala videomängu sõpradele. Visuaalselt tõeline silmakomm on tabanud sihtmärki nii atmosfääri loomise kui levelite disainiga. Saime mängida seda päris pikalt – isegi bossi jõudmise alistada. Nägime mitu peatükki, menüüsid, relvi, oskuseid ja palju muud. Sellest saab tõenäoliselt üks Aasta Mäng kandidaate kui see järgmisel aastal ilmub. Lugu on kütkestav, häälnäitlejad on imelised, graafika on 10/10 ja muusika on soul-like mängule kohaselt selgroogu kraapivalt häiriv. Veider gooti maailm, kus muinasjutuline lugu pööratud pooleldi õuduseks, pooleldi trilleriks on nii meeldejääv, et suht võimsalt surub pinnale läbi terve Gamescomi kogemuse. „Lies of P” täpne ilmumise kuupäev ei ole teada, kuid see tuleb mingi hetk järgmine aasta – l03oodame. See saab olema vapustav elamus.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja endine ehituse peatöövõtja ja/ning projektijuht on täiskohaga rahuvusvaheline meelelahutuse ajakirjanik. Abikaasa ja nelja lapse kõrvale aega leida pole kerge, kuid suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar