Final Fantasy frantsiis ei vaja enam tutvustamist. Igas võimalikus meediumis edu nautinud rollimängude seeria on terve minu elu olnud lahutamatu kaaslane kui tugev narratiivipõhine elamus. Keerulised karakterid ja imelised maailmad. Kütkestav graafika ja kaasahaaravad võitlusmehhanismid, mis muudavad 100 tundi üheks silmapilguks. Värskelt ilmunud “Final Fantasy XVI” on põhiseeria pikalt oodatud lisa, mis tõestab mängijatele kahte olulist asja. Esiteks – viimane fantaasia on endiselt kütkestav ja meeldejääv elamus. Teiseks – klassikaline “Final Fantasy” valem on surnud. Aeg on edasi liikuda.
Taustainfoks mainin, et olen suur Final Fantasy fänn. See pole tõenäoliselt mitte mingi üllatus, sest enamus videomänguritest peab ennast selle legendaarse seeria fänniks. Näiteks „Final Fantasy 7 Remake“ hindasin üksteist punkti kümnest, sest seda on raske panna samale skaalale kui teised „tavalised“ rollimängud. Suur osa põhjuseid, et miks „Final Fantasy XVI“ ei saa üdini positiivset tagasiside tulebki tegelikult tugevast kontrastist Cloudi ja Sephirothi seiklustega. Neid kahte mängu kõrvutades on kohe näha, et miks klassikaline Final Fantasy on parem kui see uus ja moodne.
Lugu kahest vennast ja ülimast ohverdusest
„Final Fantasy XVI“ on lugu kahest vennast – Joshua ja Clive. Joshua on noorem vend ja tulevane valitseja, sest tema sees elab eikon Pheonix. Eikon on selle mängu klassikaline summon (kutsumise maagia, mis toob esile hiiglasliku olendi). Clive on vanem vend, kes sai Phoenixi õnnistuse kaudu endale võime kasutada tulemaagiat. Ühel saatuslikul õhtul nende lossi ründab naaberriigi armee ning selle käigus on Joshua sunnitud endale võtma Phoenixi kuju. Kõigi üllatuseks ilmub välja ka teine tule eikon Ifrit, mida ei tohiks olemas olla. Need kaks kaklevad omavahel ja Joshua saab surma. Clive elab selle öö küll üle, kuid võetakse Impeeriumi armeesse kui ori.
Põhiline narratiiv algab 13 aastat peale Joshua surma. Clive on nüüd kogenud sõdalane ja vaenlase heaks tööl. Kõik muutub kui ühe missiooni käigus tuleb tappa teise riigi jää eikon Sheeva. Clive taipab, et Sheeva on tema lapsepõlve sõber printsess Jill ning otsustab ta elu päästa. Nüüd on Clive ja Jill põgenikud ning neile pakub peavarju tuntud lindprii Cid. Mees on vastupanuliikumise ja vabaduse suur liider ning ka välgu eikoni Ramuhi hoidja. Clive pole endale andestanud, et ei suutnud Joshua elu päästa ning isegi kõik need aastad hiljem otsib seda salapärast Ifriti eikoni, et talle kätte maksta. Mis ootab Clive’i ees?
Narratiiv ju enne kõike…eks ju?
Final Fantasy mängude mõte pole kunagi see nuppude vajutamine või konkreetne mängimine, vaid karakterid ja lugu nende ümber. Veider ja fantastiline maailm täis unistusi, armastust, maagiat ja tragöödiat ning suures osas on „Final Fantasy XVI“ oma ülesande ära täitnud. Clive on peategelasena sümpaatne ning tema teekond kangelaseks saamiseni on südamlik. Hea meel on tõdeda, et lõpuks on meil karakterid, kes ropendavad, seksivad ja on muidu vulgaarsed. Varem on see olnud üks suuri kriitikanooli tunnustatud mängude pihta, et muidu äärmiselt küpsed lood ei saa vajalikku tõuget ilma täiskasvanutele omase vürtsita nagu roppused, tühi agressiivsus ja seks.
Veidral kombel on „Final Fantasy XVI“ suutnud teha midagi üllatavat – olla lapselik ja naiivne. Jah, karakterid ropendavad ning pidevalt antakse märku seksuaalsusest ja ihadest, samal ajal on narratiiv selle ümber seni kõige lapsikum. Isegi „World of Final Fantasy“ ja „Kingdom Hearts“ seeria lood on küpsemad kui see soperdis. Kõikidest asjadest, mis võis valesti minna, see ei olnud kindlasti minu nimekirjas. Olgu Final Fantasy mängud mis tahes, siis lugu selle raami sees on alati lummav. Julge ja küpse. Traagiline ja tõeliselt fantaasiarikas seiklus. „Final Fantasy XVI“ on äärmiselt eepiline elamus, sest graafiliselt laitmatu ja orkestri muusika teevad sellest hea meelelahutuse, kuid lugu on uskumatult lapsik. Isegi nõrk. Ja see on suur pettumus.
Kaua toimunud muutuse viimane samm
Jätame nüüd graafika ja muusika kõrvale, sest siin pole muud teha kui ainult kiita ja kiita. Tõeliselt eepiline orkester koos kooriga ja iga lugu erinev. Osad väidavad, et mängus on lausa üle kahesaja erineva muusikapala ning see on täiesti usutav. Ligi 50 tundi kestev mäng on uskumatult võimas elamus, seega julgen soovitada igale rollimängu austajale. Siin on siiski üks suur ja oluline AGA. Täpselt samasugune kriitika nagu mul oli mängule „Final Fantasy XV“ – see ei ole Final Fantasy, vaid midagi muud. Antud juhul saan öelda, et „Forspoken“ on rohkem Final Fantasy kui FF16, sest see meenutab rohkem ühte minu lemmikut videomängu „Devil May Cry 5“, kus jooksed mööda kitsaid koridore ja klõpsid nuppe. DMC5 on stiilipuhas nauding, siis FF16 on tüütu ja tundub vale.
Final Fantasy hakkas vormi muutma tegelikult juba kaua aega tagasi. Viimane „klassikaline“ Jaapani rollimäng oli „Final Fantasy X“. Sealt edasi on tegelikult olnud selge plaan astuda eemale korrapõhisest valemist. Olla rohkem interaktiivsem. FF11 oli MMO nagu ka FF14, siis „Final Fantasy 12“ oli esimene reaalajas nuppude vajutamine. „Final Fantasy 13“ triloogia on kõik erinevad, kus 13-3 on just enim nagu FF15 ja FF16 – jooksed ringi ja klõpsid ühte nuppu. Järjest liigume eemale sügavast mängust kergema ja lihtsama poole. On kadunud ajad, kus „Final Fantasy“ oli tõeliselt väljakutsuv rollimäng. Täna on see seda ainult nimes ja vahel ka narratiivis.
Mis juhtus elementidega? Kus on staatust muutev maagia?
„God of War“ on rohkem JRPG kui seda on „Final Fantasy 16“. Jah, tänaseks oleme liikunud žanrist nii kaugele, et žanripuhtast korrapõhisest rollimängust on alles mitte midagi. Moodne žanr on hack’n’slash rollimänguliste elementidega ning kui osad mõtlevad, et mis vahet sellel on, siis fännidel on seda valus vaadata. Enam ei ole mängus elementidega mingit pistmist, isegi kui terve narratiiv on selle ümber ehitatud. Meie peategelane isegi ütleb „Ma olen tuli“, kuid saab tulega haiget. Isegi klassikalised tulepallid Bombid ei ole enam tulele immuunsed. Elementidega mängimine oli oluline osa Final Fantasy maailmast.
Mis veel puudu on? Täielikult on kadunud igasugused staatust muutvad maagiad nagu Poison, Confused, Berserk jne. Isegi Protect, Dispel, Repel, Reflect jne on samuti puudu. Nende kasutamine oli bosside võitmise jaoks vajalik, kuid siin mängus on alati üks ja ainukene plaan – vajuta ründamise nuppu kuni vastane on surnud. Igav. Mõttetu. Lisaks on täielikult kadunud „Party“, ehk siis meie meeskond. Meil on ainult Clive ja tema koer. Kõik. Ja kuna kõik eelnev on puudu, siis igasugune varustusega majandamine on täiesti ajaraiskamine. Meil ei ole mateeriat ega midagi olulist, mida kasutada või arendada.
AP, EXP, GIL ja materjalid on põhimõtteliselt kasutud
Mängus on kolm põhilist ressurssi – AP (oskuspunktid), EXP (kogemuspunktid) ja GIL (raha). AP abil saame erinevate eikonite oskuseid juurde või paremaks teha. EXP muudab Clive’i paremaks ning GIL abil saame esemeid osta. Ja siit mured algavad. AP muutub kiiresti täiesti kasutuks, sest siin mängus on põhimõtteliselt ainult üks võitmatu taktika ja kui see on käes, siis pole AP enam vaja. Iga eikoni võimed jagunevad kolmeks – tavaline rünnak, erirünnak ja superrünnak. Erirünnakuid on kõikidel kolm tükki, teisi ainult üks. Korraga saab Clive kasutada kolm eikonit ja 2 rünnakut iga eikoni kohta. Isegi kui see tundub vähe, siis isegi neid kõiki ei ole vaja, sest „limit break“ on lihtsalt niivõrd võimas, et muud polegi tarvis.
EXP on klassikaline statistiliste näitajate muutmine, kuid jällegi suures plaanis ei mängi olulist rolli antud mängu juures. GIL on täiesti kasutu, sest sellega pole mitte midagi osta. Mängu jooksul enamus raha lihtsalt jäi alles, sest midagi pole sellega teha. Pole isegi minimänge, kus seda kasutada. Teine asi, mida pole üldse vaja – meisterdamiseks vajalikud materjalid. See on põhimõtteliselt ainukene auhinda, mida vastastega võitlemisel saab ning täiesti kasutu. Vahel harva on mõni üksik relv, mida soovib sepa juures meisterdada, kuid mängu lõpuks on Clive’il tuhandeid ja tuhandeid materjale, mida pole vaja. Neid pole mõtet müüa, sest rahaga pole midagi teha. Uskumatult nõrk disain.
Kas Final Fantasy videomänguna on surnud?
„Final Fantasy XVI“ on videomäng, mida ei pea mängima, et seda nautida. Lihtsalt vaadake Youtube’ist kõik vaheklipid ära ja saate samasuguse elamuse nagu teised. Mängimine on täiesti teisejärguline, et kurvaks teeb. Kas Final Fantasy videomänguna on surnud? See on põhjendatud küsimus. Meil pole isegi avatud maailma, vaid kitsad koridorid. Ja väljakutse on täiesti puudu, sest moodne arusaamine „raskusest“ on lihtsalt bosside ja vaenlastele rohkem elusid anda. Kõik. Võtab lihtsalt rohkem aega. Clive saab kaasas kanda ainult mõned üksikud abivahendid ning isegi neid pole vaja. Kurat, siin pole isegi elustamiseks mõeldud Pheonix Down’i… Mis mäng see on?
Eepilised elamused ei tule sellest, et mängijana jõhkralt midagi teen, vaid disain, karakterid ja muusika. Bosside võitlused on suures osas lihtsalt videoklipid, kus vahepeal peab paar nuppu vajutama. Ilus pilt ja muusika muidugi taustaks. Natukene arusaamatu, et kuidas me oleme täna jõudnud siia punkti, sest samal ajal „Final Fantasy 7 Remake“ demonstreerib, et kuidas olla uus ja moodne ning JRPG klassika samal ajal. Ilma Final Fantasy nimeta hindaksin seda mängu kõrgelt, kuid mäng on oma edu ohver. Ma ootan rohkem. Mul on nõudmised, mida on 30 aastat täidetud, siis hinnaalandust ei tee. Jah, oli tore veidi nuppu klõpsida, kuid see pole see, mida sellelt seerialt ootan. Ma tahan paremat. Ma väärin paremat.
Hinne: 6/10
