“Dead Island 2” on briti arendajate Dambuster Studios käe all valminud järg 2011. aasta zombikeskele rollimängule. Kuigi teose esimene osa ei olnud eriline meistriteos, see siiski suutis saavutada päris suure kultusliku staatuse. Järje esimene õrritaja ilmus juba üheksa aasta tagusel E3-l, seega fännid on seda hetke pikkisilmi oodanud. Kahjuks jätab järg isegi kõige suurema zombie žanri austaja külmaks, seega siin peab küsima – miks nii läks?
Põhjuseid on palju, et miks “Dead Island 2” on pettumus, kuid kuskilt peab ju alustama. Teos algab pika videoklippiga sellest, kuidas elavsurnute ülestõus seal saare peal algas. Klipis tutvustatakse mängijale kuute ekstravagantset karakterit, kelle hulgast mängija valib omale peategelase kellega hakkab peagi sadu ja tuhandeid eluribasid vaevaliset vähendama. Jah, eluribasid, sest see on esimene asi mis mulle mängus silma jäi. Oleme ka enne elavsurnute žanris eluribasid näinud, siis on see minu silmis täiesti ebavajalik ja isegi häiriv.
“Dead Island 2” suurimaks tõmbenumbriks on tabavalt nimetatud F.L.E.S.H (tõlge: liha) süsteem. Sellega on proovitud muuta elavsurnute hakkimine, peksmine ja pussitamine ülirealistlikuks. Mitte, et seda ei oleks “Left 4 Dead” seeria juba 15 aastat tagasi teinud. Leian, et eluribad on just selle süsteemi tõttu täiesti ebavajalikud. Halba maiku suhu ei jätnud ainult need eluribad, vaid ka elavsurnute uskumatu vastupidavus, sest vahepeal oli juba selline tunne nagu torgiks nürida noaga telliskivist seina. Mingid märgid zombide külge jäävad, aga maha nad ei kuku.
Tulles teose narratiivi juurde. Pärast karakteri valimist leiab mängija end evakueerimise käigus alla kukkunud lennukist. Mängija leiab kiiresti loo suurima kõrvaltegelase, näitleja Emma Jaunt-i, kes ellujäänutele oma häärberis peavarju pakub. Pärast ellujäänutega tutvumist on protagonistil vaid üks eesmärk – sellest õudusunenäost pääseda. Mängu esiminutitel leiab mängija end mööda Bel-Airi rikaste häärbereid ekslemas, kus missioonid ja kõrvaltegevused on pigem ärritavalt tüütud tööd kui maailma tuvustavad kogemused. Samas lunastab “Dead Island 2” ennast üsna kiiresti, sest kuigi võib jääda mulje, et mängu alad on igavad ja korduvad häärberid, leiab mängija end üsna kiirest täiesti erinevatest Los Angelese nurkadest, Hollywoodist Santa Monicani välja.
Mängu ülesehitus on tegelikult üsna lihtne. Mängijale antakse ellujäänute poolt ülesandeid, mida ta seejärel Inglite Linna avastades lahendama peab. Ülesannete täitmise auhinnaks on tavaliselt haruldane relv või Slayer kaart. Slayer kaardid on teose unikalne rollimängu süsteem, mille kaudu mängija oma tegelast arendab. Need annavad peategelasele uusi võimeid ja tugevdavad tema omadusi. Kuigi unikaalseid kaarte on üsna palju, saab vaid piiratud arv kaarte korraga aktiivsed olla.
Relvad on ära jagatud klassikalise rariteetsuse süsteemi järgi. Valge, roheline, sinine, lilla ja oranž. Pettumust valmistab, et erineva taseme relvad ei tee mitte midagi unikaalset ega erilist. Muutub ainult relva tugevus. Ka ülejäänud relvade uuendused on üsna igavad, sest valikus on vaid klassikalised elementaarsed efektid – tuli, elekter, mürk jne. Ainuke koht, kus uuendused midagi tähendavad on siis kui mängija kohtab erilisi zombisid. Näiteks tuletõrjujat ei saa põleva relvaga tappa. Kuid sellega see originaalsus ka piirdub.
Kuigi on tegemist elavsurnute žanri mänguga, ei ole “Dead Island 2” õudusmäng, vaid komöödia. Teost läbi mängides tekitas segadust selle alatoon, mis üritab olla humoorikas, kuid võtab end kohati liiga tõsiselt. Samas ei hiilga ta kummaski ja muutub seetõttu iseenda paroodiaks enne kui üldse jalad alla saanud.
Samas ei ole tegemist täieliku läbikukkumisega, sest kuigi mängu alustades oli kogemus päris negatiivne, suutis “Dead Island 2” ennast tänu imeilusa graafika ning korduva, kuid sellegi poolest sõltuvust tekitava mänguplaani abil lunastada. “Dead Island 2” on mäng mida zombi žanri armastajad peavad kindlasti proovima, kuid pühapäevasele tavamängijale pole siin midagi erilist leida. Pärast mõnda esimest mängutundi on ilmselge, et teosel pole peale brutaalse vägivalla ja ilusa graafika mitte midagi muud pakkuda.
Hinne: 5/10
