Tootja: Groovy Milk, GrabTheGames
Lavastaja: Ilia Polutis
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 1. märts 2019
Hind: 12,99€

Aeg-ajalt on jälle pead tõstmas mõni väiksem firma, mis tegeleb videomängude tootmisega ning tuleb lagedale oma “uue” videomänguga, mis enamasti on ainest saanud lapsepõlves mängitud 2D mängudest. Antud juhul peakski kogu müügiplaan vanema mänguripõlvkonna nostalgiatunnete baasil töötama. Eelmisest aastast oleks suurepäraseks näiteks “Raging Justice”. Värskelt ilmunud “Creepy Road” on kahemõõtmeline, külgvaates märulimäng, mis eelkõige tootja arvates peaks olema ülimalt sarnane sellistele teostele nagu “Metal Slug”, “Battletoads” ja “Comix Zone”(minu arvates on viimased kaks täiesti teine maailm ja mitte kuidagi selle mänguga seotud). Lugulaul on lihtne, peategelaseks on lihtne rekkajuht Flint, kes ühel hetkel avastab end keset suurt kaost, olles ümbritsetud hullunud loomadest, endlikeppidega tädidest, klounidest ning mõnest ebasurnust. Kusagil keset seda kaost on aga tema pruut Angelina, kes päästmist ootab. Nii algab suhteliselt lühike, suurte vaenlasehordide ja hiiglaslike bossidega vürtsitatud rännak läbi suure segaduse.

Tuleb tappa kõike mis liigub, siis korjata üles mõni tugevam relv ja seejärel veel rohkem tappa. Tasemed leiavad aset erinevates kohtades ning vastavalt sellele varieeruvad ka vastased, enamasti muutub ainult välimus ning nende trikid jäävad samaks. Üldiselt on põhiline strateegia püsida elus ning üritada oma arsenalist taktikaliste otsuste kaudu viimane välja pigistada, igast surmast tuleb õppida. Mõnes üksikus kohas näitab mäng üles ka platvormeri stiilis hüplemist ja karglemist, kuid põhirõhk on siiski endiselt tapmisel. Välimuselt oleks nagu tegemist käsitsi joonistatud moodustisega, tundub üsna viisakas, laskmise ajal on näha peategelase laia naeratust, väikestes vaheklippides on näha ka rohkem grimasse, ei midagi suurejoonelist, kuid täiesti piisav, kohati on näha ka tausta liikumas. Muusika tundub sobivat, soundtrack ei ole üldse halb ning aeg-ajalt leidsin end seda kaasa ümisemas.

Meeldiv ka näha, et peategelasele on antud hääl, isegi kui subtiitrid ei lähe alati dublaažiga päriselt kokku. Ka vaenlased mölisevad pidvalt, kuid nende puhul hakkab see pidev lalin pigem häirima. Siiski päris kõik ei käi valutult. Siin-seal hakkas silma erinevaid vigu hit- ja hurtboxide osas, mäng ei registreerinud tabamusi vaenlaste suunas ja kuulid/leek lendasid neist lihtsalt läbi. Hüppamine on kohmakas ning teatud hetkedel on keeruline tajuda plahvatuste tegelikke mõõtmeid ning ohutut kaugust(eriefektide kestvused on paigast ära), ütleks et tootja on olnud lohakas, sest vigu on tegelikult veel rohkem. Eriti pettusin võimetuses diagonaalis tulistada, see on üks elementaarsemaid asju.

Kogesin korduvalt ka mingit imelikku lagi kindlates kohtades, isegi kui ekraanil midagi ei toimunud. Bossivõitlused on mõnusad, surma saamine pole probleemiks isegi kõige lihtsamal raskusastmel, tunne on selles osas positiivne. Olgugi, et “Creepy Road” on tarbimiskõlbulik, jäävad minu arvates vanemad, tootjale inspiratsiooniks olnud teosed paremaks, isegi mõni tasuta saada olev flash mäng võib oma toimivama mehaanika poolest silmad ette teha. Keegi ei mängi selliseid asju ju vaheklippide ja sügava narratiivi pärast. Oleks saanud paremini.

Hinne: 4.3/10

+ Tekitab nostalgiatunnet
+ Mäng on raske
+ Hiiglaslikud bossid on alati head

– Mõned vead teostuses, mis tahaksid parandamist
– Sellisele tootele kuluks ära ka võimalus sõbraga koos mängimiseks