Tootja: Avalanche Studios, Square Enix
Lavastaja: Francesco Antolini
Platvorm: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilumise kuupäev: 04. detsember 2018
Toetaja: Gamestar.ee
„Just Cause 4” on Squre Enixi suurejooneline seiklus-märul, kus rõhk ei ole tähenduslikul narratiivil, vaid avatud maailmal ning ülepaisutatud füüsikal, mis teeb sellest ühe isikliku lemmiku sandboxi žanri hulgas. Nagu ka eelmised mängud samas seerias on kogu kogemuse rõhk kaosel ning mängu tugevus tõusebki esile just plahvatuste ja püssipaukude ooperi taustal. Erinevalt „Just Cause 3” (2015) uuenduslikust olemusest ei ole neljas episood teinud midagi teisiti, vaid tundub olevat eelmise koopia ning see ei tule kasuks. Nii hea kui „Just Cause 3” ka ei olnud, ei tunne soovi seda uuesti mängida, eriti veel situatsioonis kus ainsateks erinevusteks on uus ja suurem asukoht koos paari uuendusliku vidinaga. Tunnistan, et pigem tundus kogu asi olevat eelmise mängu lisapakett kui täiesti uus ja eraldi videomäng.
Siin ei ole üllatusi mitte üheski aspektis, kus isegi graafiliselt ei ole toimunud mingisugust arengut. Kahjuks ei saa siin isegi öelda, et tegemist võiks olla rohkem lihvitud versiooniga eelmisest mängust, vaid pigem vastupidi – tunduvalt lohakam ning kuidagi ükskõikne. Peategelane Rico Rodriguez tundub iseenda paroodia ning narratiiv ei oma mingisugust tähendust. Missioonide ülesehitus on piirav ning rohkem rebib jõuga kaasa kui annab mänijale võimalusi. Missioonid ei eristu ning vägagi kiiresti muutub väsitavaks, kuid enne põhiloo läbimist ei ole avatud maailma ka päris nii avatud kui võiks olla.
Lohakus tuleb selgelt esile vaheklippide animatsioonis, mis ei ole enam tänase aasta triple-A kvaliteet. Samuti olin pidevalt imestunud kui veidralt mööda läks häälnäitlejate ja ekraanil oleva tegevuse emotsioon. Olles viimased paar kuud saanud nautida tugeva narratiiviga seikluseid, siis “Just Cause 4” on totaalne pettumus. Samas võin siin ka ennast süüdistada, et üldse julgen mingisugust sügavamat lugu siit otsida, sest selle frantsiisi fookuspunkt on alati olnud kusagil mujal. Kõrvaltegelasi on seekord jällegi päris mitu, kuid nagu ka eelmistes, siis ei oma need tegelased ka selles mängus mingisugust muud tähendust kui olla teeviidaks Rico jaoks järgmise hullumeelse märulistseeni juurde. Ja sellega olen tegelikult täiesti rahul!
Neljanda osa suur uuendus on ekstreeme ilmastik, mille seob siia narratiivis olev hullumeelne teadlane ning teatud momentidel kui kaos kohtub metsiku loodusega, mängisin seda naeratus suul. Kahjuks neid kohti on vähe ning ootamine nende vahel liiga pikk. Iga tegevus on kuivalt korduv, kaart on segane ning nagu ka eelmistes mängudes, siis kaugused on petlikud ning markerite järgi minemine vaevaline protsess. Olgugi, et Solis (see saar, kus tegevus toimub) on seeria seni suurim ning elu ja varieeruvust täis, tundub see kõik võlts ning atmosfääritu. Võib-olla on mäng ilmunud valel ajal, kui enamus on meist värskelt mänginud „Red Dead Redemtion 2”, „Marvel’s Spider-Man” ja mõnda teiset rohkem reaalsema tunnetusega seiklusmängu.
Väljas pool seda negatiivset on siin ka palju positiivset. Kõik need, kes pole varem „Just Cause 3” proovinud, leiavad siit sadu tunde hullumeelset meelelahutust, mida täiendab see suur ja detailine Lõuna-Ameerika saar. Kindlasti on tegemist suure videomänguga, kuid arvestades 2018 aasta standardit, siis on mõistetav, et miks „Just Cause 4” kusagil tabelite tippudes ei figureeri. Julgen seda seiklust soovitada ainult neile, kellel seeriaga varasem kogemus on puudu.
Hinne: 6/10
+ Suur ja avatud maailm. Seeria seni suurim kaart.
+ Sandbox videomänguga suurepärane meelelahutus sadadeks tundideks.
+ Kui ekraanil on kaos, siis on mäng suurepärane.– Narratiivi põhimõtteliselt ei ole.
– Eelmise mängu hingeline koopia. Rohkem nagu lisapakk kui eraldiseisev.
– Produktsioonis on tunda lohakust ning lihtsalt tegemist tegemise pärast.
– Missioonide ülesehitus on ühekülgne ning äärmiselt korduv.
– Enne põhiloo lõpetamist on liikumine ja tegevust piiratud liiga pikaks ajaks.
