Arvustus: “Tom Clancy’s Rainbow Six: Extraction”
Tootja: Ubisoft, Ubisoft Montreal
Lavastaja: Patrik Methé
Platvormid: PlayStation 4, PlayStation 5, Xbox One, Xbox Series X , PC, Stadia, Amazon Luna,
Ilmumisaeg: 20. jaanuar 2022
Toetaja: Ubisoft
Ubisoft on meie seast lahkunud kirjaniku Tom Clancy nime juba nii kaugele viinud, et nüüdseks seisab see ka ühe mitte-päris-zombimängu ees. “Tom Clancy’s Rainbow Six: Extraction” on tulistamismäng kuni kolmele mängijale, mis paneb nad otse pandeemia keskel vohavate mitte-zombide vastu võitlema. Kuna Ubisoft oli nii lahke ning saatis meile suisa kolm koodi, et me saaks oma salgaga koos mängida, on vahepeal ka tsiteeritud Art Simsoni ja Oscar Koitla mõtteid ning tähelepanekuid.
“Rainbow Six Outbreak” paneb kuni kolm mängijat vastamisi uue ohuga, milleks on Archaeanid- tulnukad, kes on R6: Siege mängijatele tuttavad paar aastat tagasi aset leidnud “Outbreak” mängulaadist. Paistab, et Ubisoftile väga meeldis see idee, mistõttu kasvas sellest täismäng. Mängu ülesehitus on väga lihtne- alguses tuleb valida endale operaator(neid on 18, kes kõik pole alguses lahti, kuid avanevad aja jooksul) ning siis on võimalik teha kuni 3 alatsooni ühes suuremas tsoonis. Erinevaid asukohti on 4- New York, San Francisco, Alaska ja Mehhiko ning ka nendes on 3 erinevat asukohta. Kiire matemaatika ütleb, et on võimalik näha kuni kolmkümmend kuus erinevat mänguala, kuid kahjuks on samas regioonis olevad alad nii sarnased, et raske on neid eristada.
Mängu sisenedes on näha kõik kolm missiooni, mida on võimalik teha. Need varieeruvad ning on alguses täitsa toredad- hiilides vaikselt, et panna skännereid koletisi tekitavate punaste olluste peale; taktikaliselt sihtmärke maha võtta või mahajäetud teadlasi päästa on lahe- esimesed kaks korda. Kahjuks on neid erinevaid tegevusi sellise mängu ja žanri kohta VÄGA vähe, mistõttu muutub mäng peagi üksluiseks.
Kui operaator saab surma, siis tekib tema ümber vaht ning teda peab päästma. Kui seda ei tehta sama sessiooni ajal, on operaator MIA ning teda peab päästma hiljem samas regioonis, kuhu ta jäi. Selleks on alati eraldatud üks missioon, milleks on tema puu seest välja tõmbamine- tegemist on väga tüütu protsessiga, kuna puu võitleb samal ajal vastu, saates mingeid punaseid punne laiali, mida peab tulistama. Nii Oscar kui ka Art täheldasid, et operaatorite päästmiseks võiks olla ka muid võimalusi, kuna sama eesmärgi täitmine muutub väga kähku väga tüütuks ning kui seda ei tehta, kaotab antud tegelane oma kogemuspunktid, mida ta on teeninud- paberi peal väga lahe idee riski-ja-auhinna suhtes, kuid praktiliselt päris jube.
Teose raskusastmed on ka veidikene paigast- esimesed kaks on vägagi lihtsad ning on võimalik lihtsalt läbi joosta pea igast kohast, kuid kolmas-neljas raskusaste on põrgu maa peal. Koletiste arv on meeletu ning üks väike viga maksab rängalt. Arvestades seda, et isegi kõige nõrgem koletis teeb kohutavas koguses haiget, on lihtne sekundi murdosa jooksul surma saada.
Koletiste variatsoon on suur- on tavalised elukad, kes lihtsalt löövad ja on päris nõrgad; on limaollused, kellele on pea võimatu pihta saada(tegemist on päriselt mängusisese veaga); roomavad elukad, kes viskavad pimestavaid miine; koletised, kes end ja teisi nähtamatuks teevad; need, kes õhku lendavad; suured mäed, kes jooksevad seinu maha jne. Pea iga koletisetüüp, mida oodata tavalises zombimängus, on siin ka olemas. Suureks ohuks on aga Apexid- neid on näha ainult kolmandal ja neljandal raskusastmel ning nende eripäraks on teiste koletiste tekitamine- seetõttu ongi hiilimine ning koostöö väga oluline, sest niipea kui Apex möirgab ja äratab üles kõik teda ümbritsevad Archaeanid, on asjad väga halvad.
Mida rohkem mängu mängida, seda rohkem saab ka asju lahti- uued relvad operaatoritel; uued võimed nagu kiirem liikumine, uuendused tegelaste enda võimetel(Näiteks Lioni droon kestab 60 sekundit 30 asemel); uus tehnoloogia nagu näiteks gaas, mis näitab vastaste asukohta, miinid, C4 jne. Päris tihti on progressioonis sees vahesid, kuna kahekümne viiest erinevast tasemest on päriselt mängus asju andvaid ainult seitse-kaheksa. Mängija on ka sunnitud kasutama pea kõiki operaatoreid, kuna maksimaalne kogemuspunktide arv, mida tegelane saab koguda, on 140,000 ning peale seda ta on põhimõtteliselt kasutu progressiooni mõistes.
Teosel puudub ka narratiiv- Art kiitis mängus olevaid väga ilusaid vaheklippe, kuid ununevad kiiresti. Kuna tegemist on pea täishinnaga mänguga, võiks olla mingisugune üksikmänguosa, mis seletab lahti kogu seda Archaeani-teemat. Praegu on meile lähimaks asjaks Codex- lahti lukustuvad logifailid, kust saab ainult infot lugeda juurde. Arvestades Ubisofti eelnevat kogemust ning oskusi, olen kindel, et üksikmänguosa oleks olnud täiesti paslik, kuna menüüdes navigeerimine ainult selle pärast, et lugeda mingeid logifaile on päris tüütu. Neil pole isegi peale loetud häält!
“Tom Clancy’s Rainbow Six: Extraction” on mäng, mida on tore koos sõpradega vahepeal mängida. Kahjuks ei suutnud Ubisoft tuua sellesse žanrisse midagi uut, mistõttu on kogemus täiesti okei. See pole iseenesest halb, kuid praegu jääb õhku lihtsalt üks küsimus- kellele see mäng tehti?
Hinne: 7/10
+ Visuaalselt ilus
+ Tulistamine on mõnus
+ Kaootiline lõbu
+ Palju asju, mida lahti teha
– Puudub üksikmänguosa
– Pisivead, mis häirivad mängimist
– Mängitava sisu kogus on hinna suhtes väike
