Imetlusväärne Aloy on tagasi ning Playstation 5 graafiline võimekus annab uuele düstoopilisele loole enneolematu visuaalse paueri. Tõeline järgmise põlvkonna elamus ei ole mitte ainult suur samm edasi näoanimatsioonide juures, vaid ka maailma ehitamise osas. Keskkond on detailne, tihedalt täis tegevust, üllatusi ja avastamist ning kõik 75 imelist tundi mängu seltskonnas möödusid kiiresti. “Horizon Zero Dawn” ei vajanud tegelt järge, sest Aloy lugu Nora heidikust maailmapäästjaks oli täiskomplektne. Hiljem lisandunud “Frozen Wilds” täiustas antud maailma ning need koos tegelikult ei jätnud midagi lahtiseks, kuid mul ja teistel fännidel on hea meel, et järg siiski tehti. “Horizon Forbidden West” ei ole narratiivis midagi keerulist – pigem selline lihtne humanistlik lugu keset roboteid, mis seob sujuva mängukogemuse tõelise tehnilise saavutusega. Esimest korda oli tunne, et Playstation 5 tasub ennast ära, sest need poolteist aastat on seni masin suuresti tolmu kogunud konkurendi paremate pakkumiste ja teenuste tõttu.
Avatud maailm
Esimese mängu lugu tegi Aloy’ist kangelase, siis teda sellisena ka teatakse. Inimesed üle laia lageda on kuulnud punapäisest päästjast ning Aloy käitubki nagu kangelane. On tunda tema koormat, sest uus ülesanne liikuda keelatud lääne suunas ei ole kerge. Ta otsib lahendust punasele roostele Blight, mis loodust vaikselt enda alla võtab. Selle jaoks ta peab liikuma California suunas, senitundmatu ja agressiivse hõimu Tanakth territooriumile, kus Aloy on võõras. Tema suurem missioon maailma päästa ei jõua teistele kohale ning pidev väikepoliitika ja mõttetu madin on ajaraiskamine, mis selgelt Aloy meelt muserdab. Ta satub sealse regiooni sistülide keskele, kus mässaja Regalla on võtnud ideeks teised enda teel hävitada. Ja siit Aloy asub seda juba tuntud maailma veel sügavamalt avastama. Minnes sügavale detailidesse nii loomise kui erinevate süsteemide kohta, mis antud maailma kontrollivad.
Aloy kannab enda koormat üksinda ning ei lase teistel ennast eriti aidata. Ta lükkab eemale nii Varl kui Erendi (karakterid eelmisest mängust), kuid peagi mõistab, et üksinda suudame siin maailmas vähe. Ta leiab uusi sõpru, kes kõik midagi Aloy loole lisavad. Võtmesõnadeks on intiimsus ja sõprus – asjad, mida vajame ehk enim just maailma lõpule lähedal olles. Me kohtame neutraalset naisliidrit Zo, kellel on silma Varli suunas ning ühe käega kogenud sõjardit Kotallot. Mõlemad toovad oma unikaalse perspektiivi igasse situatsiooni, mida läbi dialoogide on võimalik lahata. Just need dialoogide valikud on huvitav rollimängulik element, mis tõstab “Horizon Forbidden West” kõrgemale kui tavaline avatud maailmaga seiklus. Tõsi, valikute arv pole suur ning tegelikult neil pole mingit muud tagajärge kui ainult narratiivilik detailsus ja karakterite ehitamine.
Tehniline võimekus
Guerilla Games on alati imeilusaid mänge teinud ning ka siin on sammukene edasi. Eriti oluline on just nägude animatsioon keset dialooge, mis kohati on täiesti reaalne, filmilik. Kuid kvaliteet ei lange ka mängides, hüpates, ujudes, ronides või muid asju tehes – see lihtsalt ongi niivõrd ilus mäng. Õnneks mul on 175-tolline 4K HDR ekraan ja ei oska siia muud öelda, et väärt investeering. Visuaalselt on tegemist seni kõige tugevama seiklusmänguga, mis turule on tulnud. Ja see võimekus pole mitte ainult pildis, vaid ka helis. Mõnusalt matsuv muusika saadab meid igal pool ning isiklik lemmik on Aloy südamerütmis põntsuv bass, mis loob ärevust. Sätib ülesse atmosfääri ja lahingu pinge.
Suur kaart toob meile tuleviku USA maismaad, kus näeme linnu nagu San Francisco ja Las Vegas. Viimases on ka minu lemmik episood, mis toimub vee alla uppunud kasiinos. Vapustav mängudisain. Üleüldine skaala jätab suu lahti ning kõik on nii sujuvalt kokku seotud, et raske uskuda vahel, et see on videomäng. Sarnaselt esimesele mängule on ka siin olemas kõik võimalikud looduslikud variandid – vihm, ojad, jõed, lumi, jää, mäed, kõrb, metsad, kaljud ja palju muud. Ja mis iganes see on – seda on imeilus vaadata. Tihti jäin vaikselt imetlema seda kaunist loodust taustal loojuva päikese saatel. Imeline töö ikka ära tehtud.
Liikumine ja lahing
Alguses on liikumine aeglane ja vaevaline protsess, sest kaart on avastamata ning vajalikud lõkkeplatsid kiireks reisimiseks pole veel süüdatud. Seega saame joosta ja ratsudata ikka omajagu. Kuna kõik on tihedalt tegevust täis, siis pikalt tühja sõitu on vähe. Liikumine ise on sujuv ja kerge, intuitiivne. Isegi kaamera on paika saadud, mis on tihti suurte mängude nõrgim koht. Kõik pole siiski veatu, sest erinevalt eelmisest mängust on siin ronimine äärmiselt olulisel kohal ning siit ka üks frustreeriv probleem – see ei toimi nagu peaks. Mingil põhjusel on hüppamine ja seinal liikumine pandud samale nupule, mille tulemusel tihti hüppame alla surnuks, mitte kusagile külge. Või hoopis hüppame õigesti, kuid Aloy lihtsalt ei võta kinni. Enamus probleemid olid mul seotud ronimisega, kus üks või teine asi ei toimi ja tekitab pahameelt. Ja kuna ronimist on sedavõrd palju, siis vahel oli momente, kus tuli isegi võtta endale aega, et rahuneda.
Õnneks Aloy pole eelmises mängus õpitud oskuseid ära unustanud, vaid alustame kohe uute asjade lisamisega. Meil on olemas uus oskuste puu, kus saame õppide juurde erinevad kombinatsioone ja trikke, muutes Aloy kohati isegi liiga tugevaks. Ärateenitult tugevaks siiski. Mäng pakub palju erinevaid trikke ja võimalusi kaklemiseks, kuid kuna fookusega aja aeglustamine on parim strateegia, siis pole tegelikult põhjust kunagi muid asju üldse isegi kasutada. Parim osa lahingutest pole inimeste vastu, vaid muidugi suured masinad. Eriti nautisin erinevaid missioone, kus tuli teatud juppe küljest ära saada või aja peale mingi arv maha võtta. See pani mõtlema ja oli väljakutsuv ka oskuslikult. Seal pidi kasutama lõkse, hiilimist ja parimaid relvi ning ka siis oli tihti keeruline jagu saada. Seega siin on midagi igale maitsele.
Aasta mäng?
Muidugi on olemas erinevad kostüümid, relvad ja muud uuendused Aloy arsenalis. Samuti saame üle võtta kõiki masinaid, mida näeme ning nende seljas siis sõita või panna enda eest võitlema. Ja muidugi uue asjana on olemas ujumine, mis lisab avastamisele nii palju sügavust – pun intended. Lisaks on erinevaid avastamiseks mõeldud missioone, puslesid, vastaste ründamisi, materjalide korjamisi ja muud taolist – neid jagu pikaks ajaks. On olemas ka Machine Strike nimeline minimäng, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Olen tavaliselt minimängude sõltlane ja veendan palju tunde nendega, siis siin tegin seda ainult nii palju kui vajalik. Minimaalsed vead kõrvale jätta, siis tegemist on imelise videomänguga. On momente, kus suu vajub lahti, sest kõik toimib nii hästi. Näitlejad, emotsioonid, narratiiv, muusika, graafika – lihtsalt istud vaikuses ja imestad, unustad isegi mängida kui aeg on käes.
Nagu esimene osa ei vajanud järge, siis ei vaja seda ka teine, kuid tõenäoliselt on kolmas tulemas. Miks mitte. Suured bosside lahingud, palju kavalaid peidukaid ja vahel lõputuna tunduv nimekiri asjadest, mida siin on võimalik teha. Rahaliselt ja ajaliselt väärt investeering, eriti just Playstation 5 peal. Ei oska öelda, et kas tegemist on aasta parima mänguga, sest kohe on “Elden Ring” tulemas, kuid igal juhul üks parimaid. Kindel ja raudne soovitus.
Hinne: 9,5/10
+ Audiovisuaalne meistriteos. Seni tugevaim, mis tehtud.
+ Tugevad karakterid ja narratiiv.
+ Sujuv mängukogemus.
+ Tehniline ime.
+ Palju tegevust.
+ Üüratu kaart.
+ Instante fast travel– Ronimine vajab veidi parandamist.
– Machine Strike on jube igav minimäng
