Tootja: Koei Tecmo, Omega Force
Lavastaja: Ryota Matsuhida
Platvormid: Playstation 4, Playstation 5, PC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 28. september 2023
Toetaja: Koei Tecmo
Olles keegi, kes on mänginud palju Fate seeria mänge, vaadanud mitut animet ja omades isegi paari figuuri, olin ma väga elevil teadaandest, et tuleb uus mäng. Fate/Samurai Remnant on eraldiseisev sissekanne aastakümnete pikkuses frantsiisis, mistõttu on tegemist väga hea alguspunktiga täielikule võhikule ning tõsisele fännile. Mida uut pakub ja mida vana tugevdab Fate/Samurai Remnant täpsemalt?
1600ndate Jaapanis elav Miyamoto Iori leiab end üsna kentsakast olukorrast- peale surmale väga lähedasele kogemusele läbi vastassamurai ilmub tema käe peale sümbol ning tema ette noor neiu kes kutsub end ainult Saberiks(Tegemist on Fate’i seeria tegelasklassiga, sest iga väljakutsutud teener on erinevast klassist). Temaga koos tuleb neil võita Waxing Moon Ritual, mis on justkui battle royale, millel saab olla ainult üks võitjapaar ning mille auhinnaks on nende ükskõik millise soovi täitumine. Teose lugu annavad edasi mitmed tegelased ning nende omavahelised suhted, sest igal isandal on oma teenrid ning nende omavahelised võitlused, draama ning sõprused kannavad narratiivi väga tugevalt pea kõik 30 tundi, mida ma selle mängu seltsis veetsin. Teosel on ka mitu lõpplahendust, mistõttu on mitu korda läbi mängimine suisa kohustuslik.
Süžee muudab nii veenvaks asjaolu, et Iori ei ole kõikvõimas. Ta võib kanda isanda tiitlit, kuid tema partner Saber peab temaga koos õppima ja teda õpetama – esialgu põlgusega. Peategelane näeb vaeva, et leppida oma rolliga, ja see ei aita, et tema vastased Rituaalis on temast palju kogenumad. Ta seisab vastamisi kuulsate samuraide, välismaiste sõjapealike ja mõjukate poliitikutega. Iori teekond ei seisne ainult eneseleidmises – see on Saberi ja teda ümbritsevate inimeste lugupidamise teenimine. Arvestades üliinimlikke võimeid, mis teistel teenritel on, on Iori oskused mõõgaga väga väikesed – ja see on midagi, mida mängu ajal nutikalt peegeldatakse. Lahingus on Saber sisuliselt erirünnakute masin; Kui Saber kasutab oma võimeid, saab oma vaenlastele märgatavat kahju teha, samal ajal kui Iori enda löökidega natukesehaaval elusid maha võttes. See tasakaal ühtlustub veidi hiljem mängus, kui Ioril on juurdepääs täiustatud tehnikatele ja võimetele, kuid see on võitlussüsteemi jaoks siiski huvitav ja üsna ainulaadne dünaamika. Mängides peamiselt Iori rollis, edastab mäng nende kahe tegelase suhtelise jõupuuduse suurepäraselt esile– ajutiselt oma teenijale lülitumine ja vaenlaste hordide mahalõikamine minimaalse pingutusega toob esile, kui suur on lõhe võimsustasemetes. Ja kuigi Iori on alguses väga nõrk, on see-eest iga võidetud lahing mesimagus.
Kuna tegemist on Koei mänguga, on teos action-mäng, mille võitlusskeemiks on Dynasty Warriorsile omased nõrk ja tugev rünnak; riba, mille täitumisel saab terve platsi puhtaks lükata; erinevad võimed; ning uuena lisatud võitlushoiakud, mida on kokku viis. Igaüks neist on vägagi erinev– näiteks tulehoiak on tugevam vähemate eludega ning tuulehoiak on tugev koletiste vastu. Tegemist on väga laheda, kuid kergesti igavaks muutuva lahingusüsteemiga, sest seda valemit on stuudio kasutanud juba pea aastakümneid ainult mõnede muudatustega.
Õnneks hoiavad paljud bossivõitlused asja huvitavana ning alati on taustal pulbitsemas keerutav narratiiv. Iori varustuse ja võimete täiendamine on samuti sõltuvust tekitav protsess, kuna nänni ja oskuspunkte on kõikjal palju. Mängus on ainult üks asi, mis mulle ei meeldinud– ja see on strateegiline territooriumi hõivamise osa. Rituaali aluseks olevate maagiliste energiate õigeks kasutamiseks peavad Iori ja Saber ühendama linna all kulgevad energiavoolud, mis tähendab, et nad peavad navigeerima taktikalisel kaardil pöördekaupa. Mäng püüab anda endast parima, et selgitada, kuidas see kõik toimib, kuid süsteem tundub siiski segane – eriti kui sageli võetakse kasutusele uusi võtteid ning lisasid. Kuigi need strateegilised segmendid lisavad mõningast mitmekesisust, on nende kogus vaid pisut üle pingutatud.
Fate/Samurai Remnanti struktuur on samuti üsna huvitav. Pealinnas ja selle ümbruses reisides satub mängija erinevatesse kohtadesse ja iga piirkond on täis vaatamisväärsusi, poode ja tegelasi. Need keskkonnad meenutavad Like a Dragon/Yakuza seeriat, kus kitsad tänavad ja salajased alleed moodustavad tugeva baasi avastamisele. Tõsi, 1600. aastate Edo pole sama detailsuse ega üldise ulatusega kui Kamurocho, kuid Saberiga linnas ringi jooksmine on üllatavalt lõbus, eriti kui uudishimulik teener nõuab vastuseid tänapäeva maailma kohta.
Üldkokkuvõttes on Fate/Samurai Remnant fantastiline mäng nii täielikule Fate-võhikule kui juba kogenud veteranile. Teose tugev narratiiv, fantastilised tegelased, vaeva nägemist nõudev võitlussüsteem ning üleüldine visuaal on üks hea kompott, mis minu meelest loovad Koei Tecmo parima mängu eales. Ootan huviga, mida toovad mängu allalaetavad lisapakid, sest tahaks juba uuesti Edosse naasta.
Hinne: 9.5/10
+ Pinget täis narratiiv
+ Audiovisuaalselt fantastiline
+ Lihtsasti arusaadav, kuid sügav võitlussüsteem
+ Meeldejäävad tegelased
– Strateegilisi segmente on natuke liiga palju
