Olen suur Ämblikmehe fänn ja pole seda kunagi varjanud. Riiulid täis kujukesi, näinud kõiki filme ja animatsioone ning muidugi mänginud kõiki Ämblikmehe videomänge. Tahaksin öelda, et olen kõik lojaalselt lõpuni teinud, siis see kahjuks pole võimalik, sest suurem osa on põhimõtteliselt virtuaalne prügi superkangelase kostüümis. Kuna neid mäng on tehtus palju, siis loomulikult osa on täiesti head, kuid esimene tõeliselt tugev ja eraldiseisev lugu saabus 2018 kui Insomniac Games tegi “Marvel’s Spider-Man” nimelise seiklusmängu. Suur osa New Yorgist mängija avastada ja narratiiv, mis toob pisaraid. Nüüd viis aastat hiljem on sellest saanud triloogia, mille iga järgmine osa ainult täiendab juba niigi veatut valemit.
Mängida saab mõlema Ämblikmehega
“Marvel’s Spider-Man 2” on põhiseeria teine mäng, kuid sisuliselt ikkagi kolmas osa, sest 2020 tuli natukene lühema kestusega “Marvel’s Spider-Man: Miles Morales”, mis tutvustas noort Miles’i, kes samuti saab endale Ämblikmehe võimed. Noor Miles saab lisaks veel elektri võimed ning nähtamatuse, kuid ei ole nii tugev ja kiire kui vanameister Peter Parker. Narratiiv on mängust mängu samade tegelastega ja järjelugu, siis antud juhul tuleb tugevalt kasuks kui eelmised lood on varem ära mängitud. Või siis filmina Youtube’ist ära vaadatud. Siiski peab ütlema, et mänguliselt on terve kogemus tehtud selliselt, et isegi kui eelmised mängud on minevikust puudu, siis midagi väga olulist arusaamatuks ka ei jää.
Narratiiv tutvustab kahele Ämblikmehele uut ja võimsat vastast jahtija Kraven ja tulnukas sümbioot Venom. Peter tahab MJ-ga kokku kolida, kuid kuna ta on töötu, siis tal on rasked ajad. Miles proovib leida aega, et ülikooli sisse astuda ning talle on tekkimas oma romantiline partner. Nende mõlema lood jooksevad paralleelselt ning mängija saab vabalt kahe tegelase vahel valida. Põhinarratiiv teeb need vahetused meie eest, kuid kõrvallood on jagatud Peteri ja Milesi vahel ära. Miles tegeleb oma kogukonna muredega ning nooremate probleemidega, siis Peter tegeleb teaduse ja üldise suurema New Yorgiga.
Kas olla Peter Parker või Ämblikmees?
Peteri lapsepõlvesõber Harry Osborne naaseb ning annab teada oma imelisest paranemisest ning heategevuslikust projektist, millest nad väikesena unistasid. Nad alustavad koostööd ning Peter vaikselt saab aru, et ta peab tegema valiku – kas Peter Parker või Ämblikmees. Miles samal ajal on sarnase valiku ees – kas tugev haridus või superkangelane. Terve mäng on kirjutatud nagu koomiksid ning on tunda, et tegijad armastavad neid karaktereid. Isegi kõrvaltegelased on piisavalt lihakad, et ka kõige suuremad vingujad söönuks saavad.
Kuna see on esimene ainult uuele generatsioonile tehtud Ämblikmehe mäng, siis visuaalselt on see muidugi võimas. Detailid, kostüümid ja efektid kõik praegusele ajale omasel tasemel. Mul on kodus massiivne 175-tolline 4K HDR kodukinosüsteem, siis iga moment oli puhas nauding. Igal juhul audiovisuaalsel tasemel on tehtud kõik, et see oleks üldisele Sony standardile vastav. Mehhanismid on suures osas jäänud samaks, kuid muidugi on piisavalt uuendusi, et nii uus kui vana mängusõber midagi huvitavaks leiaks. Üks parimaid ja olulisemaid funktsioone on võrguga mööda linna liikumine ning see on täiuslik. Täpselt nagu seda lapsepõlves soovisin, seda nüüd täiskasvanuna mängida ka saan.
Üle saja erineva kostüümi
Liikumine ja võitlus on sujuvam. Kohati on see äärmiselt loomulik ja fotorealistlik. Mängule omaselt on meil terve suur kogus oskuseid, mis tuleb lahti lukustada läbi oskuspunktide. Maksimaalne level on 60 ning selles saavutamine tegelikult ei võta kaua aega, sest kõrvalised missioonid annavad kogemuspunkte päris lahkelt. Peteri, Miles’i ja nende kahe ühine oskuste puu on esmapilgul kirju, kuid tegelikult vajalikke asju on seal vaid mõni üksik. Ja kuna see maksimaalne tase tuleb niivõrd kiiresti, siis viimane kolmandik mängust enam levelit edasi arendada ei saa.
Suur uuendus on kostüümide rohkus. Kummalgi Ämblikmehel on mingi 30-40 erinevat kostüümi ning need jagunevad omakorda veel neljaks erinevaks tooniks. Kostüümid on tõesti lahedad ning imeline lisa. Kujutan ette, et kui palju tööd disainerid pidid selle jaoks tegema. Osad kostüümid isegi muudavad mängu veidi. Näiteks mõni on mustvalge ning paneb karakteri liikuma nagu oleks multifilmis animeeritud väikese kaadrisagedusega. Tagasi on eelmistest mängudest tehnikavidinad nagu põrutuspomm, võrgud ja muud vajalikud abivahendid. Neid saab uuendada päris mitu korda läbi erinevate ressursside. Sama kehtib ka kostüümide kohta, mille kaudu saame jõudu, kiirust jms juurde.
Kõrvalisi tegevusi on liiga palju?
Põhiline ressurss on “tech” või tehnika. Mängus on seda kahte sorti – tavaline ja haruldane. Neid saab kurijategijatelt, missioonidelt ja niisama linnapealt kastide seest. Teine vajalik ressurss on “hero token” või kangelase märk. Jällegi – tuleb lahendada erinevaid probleeme mööda linna. Linn on jagatud mitmeks regiooniks, kus on omajagu tegevust lisaks põhinarratiivile. Näiteks tuleb kinni püüda Kraveni robotlinnud. Selle jaoks tuleb nende järel lennata oma tiibkostüümis mõnda aega. See on alguses keeruline, kuid hiljem muutub päris kergeks. Tiibkostüüm teeb liikumise mitu korda kiiremaks, seega linn on tegelikult suurem kui varem, kuid tundub väikseim kui eales enne.
Miles peab lahendama muusika muuseumi röövi. Peter peab lahendama erinevaid teaduslike katseid. Miles peab jagu saama Mysterio illusioonidest ja leidma oma onu vana superkangelase tehnika. Ükskõik kumb nendest peab linna pealt ära hävitama Kraveni ja Venomi baasid. Tegevust jagub. Need, kellele meeldib asju koguda, siis siin on kokku umbes 42 spiderbotti, mis on selle loo otsene seos Sony Ämblikmehe universumiga. Kuidas see osa kõik laheneb, jätan Teile endale avastada. Kõrvalised missioonid on piisavalt huvitavad ja lühikesed, et ei hakka frustreerima ega põhilugu segama. Hästi tehtud videomäng.
Linnas pole midagi avastada
Kõige selle positiivse arengu juures on tegelikult ka mõned kohad, mida saab kritiseerida. “Marvel’s Spider-Man 2” on iseenda edu ohver, sest sujuvam liikumine ning suurem kiirus tänu tiibkostüümile muudab terve mängitava ala ääretult väikeseks. Ühest äärest teine lendamine võtab umbes 70 sekundit. Lisaks on meil ka “fast travel”, mis on instantne. Alguses arvasin, et seda ei ole vaja kasutada, kuid ühel momendil liikusin igale poole ainult selle abiga. Põhjuseks on teine mure – elutu linn. See on veider kommentaar, sest mitte kunagi varem pole Ämblikmehe mängus olnud sedavõrd kirev linnaelu, kuid siiski, see tundub elutu.
See ei tähenda, et siin poleks inimesi või autosid. Jah, on ja palju. On olemas enamus New Yorgi põhilisi kohti ning neid saab külastada. Kuid linnas niisama ringi joosta ja midagi avastada on tühi töö. Elutud karakterid lihtsalt korduvad ja linnas tegelikult pole mitte midagi peidus peale mõne üksiku fänni vihje läbi piltide või ajalehe artiklite. Mulle endale tundub, et vingun rohkem kui kritiseerin, kuid mingil põhjusel tekkis selline tunne, et midagi olulist on puudu. Tahan sellist mängu, kus majades oleks elu ning inimestel oleks “Watch Dogs Legion” stiilis oma igapäevane rutiin. Ja palju saladusi igal pool, et oleks põhjust seda imelist betoonist džunglit avastada.
Venom mõjutab Peteri käitumist
Minu jaoks selgelt kõige negatiivsem ja tüütum osa mängust on MJ. Siin on mõned korrad, kus mängija peab endale võtma MJ rolli ning hiilima. Esiteks häiris see, et MJ võtab vastased maha ühe liigutusega, kes Miles ja Peter peavad omajagu pehmeks taguma. Teiseks see MJ osa tundub nii surutud idee kellegi poolt, et teeme suvalisest kõrvalisest tegelasest kangelase. Ja neid momente tuleb päris mitu, kus MJ peab kangelane olema. Veidi hakkas tekkima DC filmi “Blue Beetle” tunne, kus kangelane on enamus ajast kusagil mujal ja suvalised tegelased hoopis päästavad neid. On ka üks üllatustegelane, kellena saame ka mängida, kuid selle jätan enda teada.
Lahingus on parimaks osaks Venomi oskused, mida Peter kasutada saab. Pole saladus, et Peter saab ühel momendil endale Venomi kostüümi, mis hakkab teda vaikselt mõjutama. Ja mängus on see hästi ära jaotatud. Hääletoon muutub tüütumaks ja agressiivsemaks. Ta enam ei pane inimesi pehmelt maha, vaid viskab. Kuni ühel momendil teda enam ei huvita üldse keegi teine peale Peter Parkeri – see üks ja ainult tõeline kangelane. Venom on alati tore tegelane, kuid minu jaoks jääb Kraveni lugu natukene lahjaks. See oleks saanud nii palju enamat teha, kuid mingil põhjusel see jätab juurde soovima.
Midagi igale videomängurile
Mind üllatas ka mängu lühikene kestvus. Mul võttis aega ainult 23 tundi, et 100% kõik ära, mida siin teha saab. Peale esimest mänguringi on võimalik alustada uuesti ja seda seni kõige raskemal versioonil, kuid kuna enam midagi avastada ei ole, siis minu jaoks see enam mingit pinget ei pakkunud. Narratiiv on seniste mängude parim ning ülekaalukalt kõige võimsam osa tervest elamusest. Siin on kurbust, siin on rõõmu ja üllatusi. Tuletab meelde neid lapsepõlves vaadatud animatsioone, kus huviga ootasid uut episoodi. Siin oli sarnane efekt, et iga päev tuhinaga ootasin momenti kui saan uuesti edasi mängida. Suur finaal natukene venib pikale, kuid suures plaanis on tegemist imelise narratiiviga.
Kokkuvõtvalt on “Marvel’s Spider-Man 2” kõige parem Ämblikmehe videomäng, mis eales on tehtud. Meil on muidugi veel ruumi, et teha veel paremini, kuid olen kindel, et Insomniac Games seda ühel päeval ka teeb. Nad liigutavad seda latti kõrgemale ning alati leiavad mingi viisi kuidas olla veel parem. Playstation 5 omanikele on see kohustuslik ost, eriti kui kodus on massiivne kinoelamus. Ja mis veel parem – see on ideaalne igas vanuses mängurile. Minu poiss juba istub ja naudib seda suure naeratusega. Talle meeldib mööda linna ja katuseid ringi joosta. Teha õhus trikke ning tiibkostüümiga lennata. Midagi igale videomängurile.
Hinne: 8.5/10
