E3 sellel aastal lubas esimest korda proovida tulevat “Dragon Ball Z: Kakarot” nimelist mängu, mis on puhas anime ümberjutustus selle kõige puhtamas vormis. Priit mängis seda ning pani enda muljed ka varem kirja. Sellel korral jagasime Bandai Namco alal olevad demod ära selliselt, et mina võtsin endale mõlemad Kakaroti variandid ja Margus mängis uut One Piece massipeksmist ja “Code Vein” uuendatud versiooni. Mulle anti proovida kahte versiooni – E3 demo ning uus ja värske Gamescomi oma, mis kinnitas ka väikese uudise, et mängus on olemas ka Perfect Cell saaga. Esimene demo algab kui Goku ja Picolo ringi lendavad ning koheselt on mängijale avatud terve suur ala, mis animest tuntud ja armastatud. Lendamine ise on suhteliselt kerge, olgu see siis pilvega või niisama ja muidugi ka vajalik, sest asjade vahemaad on päris suured. Lennates saab näiteks otsida KI asukohta, skännida eluolendeid ja palju muud. Demo aeg oli piiratud kahekümnele minutile, mis tähendas, et selle aja jooksul pidi jõudma põhimissiooni juurde, milleks on Raditziga kaklemine.
Enne seda sain ringi joosta-lennata ning ühe kõrvalise missiooni ära teha. Leidsin kaardilt ühe sinise ikooni, lendasin sinna ja rääkisin seal seisva mehega. Tema kaebas, et üks robot on lahti saanud ja teeb pahandust ning soovib, et Goku natukene mölke tollele teeks. Kiiruga lendasin kohale ja hakkan kaklema. Minu esimene kaklus selles mängus ning leian, et vägagi kergesti arusaadav süsteem teeb õppimise kiireks. Kuid koheselt hakkasin tajuma, et isegi kerged võitlused on päris pikad ja rasked. L2 on blokeerimine, X on kõrvale astumine (mini-teleport), X peal hoides on kiirendus, L3 on äkiline kiirendus, L2+ruut on Burst (mõledud rünnakust välja saamiseks), kolmnurka peal hoides saab KI endale koguda, L1 peal hoides avaneb super menüü, kus on erilised rünnakud (kasutavad KI) ning R1 avab toetuse menüü, kust saab valida enda kaaslase rünnakuid, mis on võitlused äärmiselt vajalik. Kuna esimene demo on mängu algusest kusagil tunnikene-poolteist, siis minu karakterid olid alles level 5 peal. Kõrvalmissioon kiiresti ja hästi tehtud, uurisin veel maad ning siis liikusin Raditzi juurde, kes hoiab Gohanit (Goku poeg). Raditziga võitlus ei olnugi palju olulisemalt raskem kui see kõrvalmissiooni metallihunnik, kuid animatsioonid siin mängus on ikka viimase peal.
Video sellest, kuidas seda demo mängin:
Teine demo on mängus palju kaugemal. Mängitav karakter on hoopis teismeline Gohan, level 55-56 ja tema vastaseks on ei keegi muu kui ideaalne olend Cell. Terve demo on üks bossilahing ning pean ütlema, et see on hullumeelselt raske. Muidugi peab mõistma, et hakkasin mängima midagi momendist, kus kõik peaks olema tegelikult selge, kuid siin on aru saada mida Bandai Namco mõtles sellega, et iga vastane peab tunduma võimatu võita, et anda edasi seda anime atmosfääri. Tõepoolest tuleb Celli liigutusi õppida ning palju reageerida, sest vastased ei taha enda mustreid niisama kordama hakata. Tekib tunne, et suurem osa mängukogemusest hakkab olema bosside ümber ning kuidas lahendada nendega võitlus.
Demo oli siiski tehtud kergemaks ning mul oli kasutada lõputu arv tervise taastamise esemeid, seega kaotamine ei tulnud kõne allagi, hoolimata, et tegelikult oleksin kaotanud kümneid kordi. Peale lahingut on pikk ja detailine, värvikirev vaheklipp, mis vääriks mingisugust auhinda. Bandai Namco ise ütles selle kohta, et see on kõige paremini animeeritud klipp nende ajaloos (mõtles siis animemängude ajalugu). Kogu demo on nähtav alumisest klipist.
“Dragon Ball Z: Kakarot” ilmub järgmine aasta Playstation 4, Xbox One ja PC peale.
