Staadiumid on üles ehitatud, sportlased ette valmistunud ning Londoni ühistranspordi süsteem pea peale pööratud. See saab tähendada vaid üht: on olümpiamängude aeg. London 2012 kui olümpiamängude ametlik videomäng on loodud selleks, et anda lihtsurelikele võimalus kogeda olümpiamängude olemust omal nahal. Hoolimata sellest, et eufooria ei kesta kuigi kaua, lahutavad “London 2012” põhjalikud minimängud mängija meelt küllaltki vääriliselt, kujutades endast enamat kui pelgalt masinlikku nuppude plõksutamist.

Üksikmängija olümpiarežiimis (single-player Olympic mode) on mängijal võimalik valida rohkem kui kolmekümne rahvusmeeskonna vahel, et viia oma valitud tiim võiduka lõpuni. Iga päev peetakse kaks võistlust, mis jagunevad omakorda veel eelvõistluseks ja finaaliks. Mängualade õpetused on põgusad, kuid informatiivsed, aga ometi ei ole võimalik enne eelvõistlusi päris korralikult harjutada. Pärast nende edukat läbimist teeb mängija võistlused veel kord läbi ning seda juba medalivõidu lootuses. Seesugune kordamine on tegelikult üsna nüri, kusjuures eriti see, et valida on võimalik vaid ette antud alade nimekirjast ja ebameeldivaid alasid vahele jätta ei saa. Seega on ürituste režiim (Events mode) tunduvalt parem, võimaldades mängijal luua ja salvestada võistlusi juba omal valikul.

Kirjeldatu põhjal on juba üsna selge, et “London 2012” ei ole üksikmängija mänguna kuigi hea. Enamik üritusi on kiiresti sooritatavad, kuid pakutavate mängude väike valik ja vaev, mis ühe olümpiakarjääri (Olympic career) läbimiseks näha tuleb, ei innusta mängijat tõenäoliselt kohe järgmist alustama. Seisneb ju olümpiamängude idee põnevas sportlaste vahelises võistlemises, kuid kui sinu vastaseks on vaid ilmetu Al, jääb kogemus veidi lahjaks. Õnneks on London 2012 mängitav ka liikumisanduriga mängukontrolleri platvormidel ja Party play režiimis ning seega mäng ikkagi päris ühekülgseks ei jää.

Move’i ja Kincet’i kontrollerid on seega kasutatavad ainult minimängudes, mis on olümpiarežiimist (Olympic mode) täiesti eraldiseisvad. Kahju küll, sest kontrolleriga mängimine on ju tunduvalt tõetruum, aga ka lihtsam ning ilmselt ka tulemuslikum. Näiteks võib kindlasti tuua laskmise, kus Move või Kinect võimaldavad juba palju kergemat ja kiiremat sihtimistki kui tavaline pult, mis mingit reaalset tunnet ei tekita. Samuti on aerutamine liikumistundlike kontrolleritega märkimisväärselt mõnusam, imiteerides ikkagi reaalseid liigutusi. Üsna lõbusaks teevad need kontrollerid ka igasugused viskamise ja heitmisega seotud spordialad, andes mängijale realistliku tunnetuse, olgugi et mõnikord võib ajalise täpsusega pisut eksida.

Kuid tavaliste puldiga mängitavate mängude arvuga ei ole London 2012 kokku hoidnud, hoolimata sellest, et mõned üle 30-st mängust on viletsamad kui teised. Näiteks vettehüpped ja võimlemine ei kujuta endast midagi muud kui kiiret võistlust, kusjuures nende hindamine võib lausa kopsu üle maksa ajada, sest see sõltub liigagi palju kohtuniku temperamendist ja tujudest.

Teisalt pakuvad radadel ja väljakutel toimuvad spordialad ilmselt juba rohkem rõõmu. Kuigi neil aladel kehtivad suuresti sarnased põhimõtted, on siiski olemas ka kerged erinevused, mis igast alast eraldi väljakutse teevad. Siin mängus sõltub nuppude liigutamisest vaid minimaalne osa – oma sportlase kiiruse ja kauguse juures on oluline kontrolleri liigutuste ajastus. Uue tehnika omandamine võtab loomulikult aega. Kahjuks selleks üksikmängija režiimis antud ajast ei piisa ning mängija lihtsalt lendab õpetustest üle, õppides nuppude vajutamise õige ajastuse asemel lihtsalt seda, milliseid nuppe vajutada.

Olemas on ka üsna korralik valik ujumisalasid ning need kasutavad sama juhtimisskeemi – liigutada pulte edasi-tagasi, loomaks õige rütm. Seda edukalt sooritades on võit kerge tulema, kuid veidigi rütmist välja langedes muutub olukord juba raskeks. Sellistes alades ei andestata midagi ning kui midagi sassi läheb, on mängija ülesanne see ise võimalikult kiiresti joonde ajada. Eriti palju tuleb keskkonda arvestada aga vibulaskmises, kus skoor sõltub nii tuule kiirusest ja suunast, gravitatsioonist kui ka 20-sekundilisest ajalimiidist.

Kõiki alasid-sündmusi saadavad kontekstilised kommentaarid ja enamik juhtudel on need pigem mitte midagi ütlevad, sisaldades vaid algelisi, ebainspireerivaid lauseid. Siiski ei saa sama väita mängu üllatavalt interaktiivse publiku kohta, mis muudab toimuva juba palju hingestatumaks ja realistlikumaks.

Neile, kes pelgalt kuldmedalite võitmisest ei rahuldu, pakub mäng veel ka suurepärast võimalust purustada olümpia- ja maailmarekordeid. Samuti saab melu kogeda online’is, kus on võimalik valida endale meelepärane vastasvõistlejariik ning jäädvustada oma parimad tulemused globaalsesse paremikku. Omaenda riigi vastu võistlustulle astumine teeb olukorra veel eriti põnevaks ja seda isegi selliste alade puhul, kus päris otseselt ei võisteldagi.

Tänu oskuslikule kujundustööle ja realistlikele sportlaste kujutamisele näeb mäng tegelikult päris hea välja, eriti hästi on välja kukkunud just liikumise külg, mis võimaldab mängijal võisteldes õigel ajal õigeid otsuseid langetada. Loomulikult on alati nähtaval olümpialogod ning igal võimalusel on kasutatud ka teemakohast fonti. Ka menüüd ja pealkirjad on kenasti neoonvärvidega varustatud. Väga tõetruud on ka kujutatud toimumispaigad, nende hulgas ExCeL, Lord’s Cricket Ground ja olümpiastaadion. Kahe silma vahele ei ole jäetud ka suurt pidulikku avatseremooniat, mis juhatab kogu sündmuse rõõmsasti sisse ja loob põneva atmosfääri. Samas on lausa piinlik, et miljöö ja fiilingu loomisega on kõvasti vaeva nähtud, kuid sportlaste reaalsete isikutega sarnastamine on justkui vahele jäetud.

Mängul London 2012: The Official Video Game of the Olympic Games on küll pikk nimi, kuid selle võrra lühem on aeg, mis mängijat tõesti südamega asja juures hoiaks, seda just igavavõitu üksikmängija osast rääkides. Party play mode suudab olümpia võistluslikku meeleolu siiski päris edukalt üleval hoida.