Videomängude maailmas ei ole teist sellise ulatusega teost kui seda on Tetris. Täna igas võimalikus seadmes olev lihtne neljaruuduliste kastide sobitamise mäng pidi kusagilt alguse saama ning just sellest räägibki Apple TV+ draama “Tetris”. Sügaval Nõukogude liidus Alexey Pajitnovi poolt loodud globaalne hittmäng jõudis inimesteni läbi kivide ja kändude, sest õiguste saamine sügavalt kommunistlikult riigilt oli võimatu. Või vähemalt nii arvati kuni teemasse sekkus agar Hollandi-Indoneesia-Jaapani müügimees Henk Rogers.
Esimesel pilgul on raske mõista, et millest täpselt saab rääkida Tetrise mängul põhinev film, sest olgem ausad – see mäng on geniaalse lihtsuse sünonüüm, kuid mitte midagi nii erilist. Selle ilmumise teekond on siiski äärmiselt põnev. Eluaegse mängurina ja kultuurikriitikuna olen muidugi näinud dokumentaalfilme ja lugenud kümneid lugusid Tetrise sünni kohta, kuid enamus inimesi pole mõelnud, et siin võiks olla midagi huvitavat. Jon S. Bairdi lavastatud ja Noah Pinki stsenaariumil vändatud ajalooline pinevustriller seob päriselulised faktid ja Hollywoodi fantaasia, et pakkuda üks tõeliselt meelelahutuslik filmiõhtu.
Pilguheit ühe maailma populaarseima videomängu loomise tagatuppa
Filmi peaosas on Taron Egerton kui müügimees Henk Rogers, kes ühel tehnikamessil näeb väikest videomängu nimega Tetris. Taibates selle mängu potentsiaali ta koheselt ostab omale levitamisõigused mängukonsoolidele nagu Nintendo Entertainment System (NES) ja arkaadimasinatele. Otsides rahasid, et mängu tootma hakata peab Rogers ületama mitu takistust, sest Nintendo ei luba kolmanda tootja mänge oma konsoolile ning õiguste omamine muutub üha segasemaks. Peagi selgub, et mitu ettevõtet, kes enda arvates omavad mängule õiguseid seda tegelikult ei oma, seega Henk peab minema salapärasesse Nõukogude Liitu. Riiki sisenemine on keeruline, kuid kordades keerulisem on mängu looja ja õiguste omaniku leidmine ning veenmine.
Lugu alustab tempokalt, kus kiiresti pannakse paika, et Henk Rogers on ise mänguarendaja, kes elab Jaapanis. Ta on rahvusvaheline mees, kes sündinud Hollandis Indoneesia vanematele, kasvanud USA-s ja elab Jaapanis oma naise ja tütrega. See on oluline eduvalem selle loo juures, sest mitmed keeled ja Euroopa pass andis talle võimaluse üldse Nõukogude Liitu siseneda. Esimene kolmandik tervest filmist on karakterite tutvustamine, atmosfääri loomine ja panuste tegemine. Nikita Efremovi kehastatud Alexey Pajitnov on klassikaline rõhutud kodanik, kelle töö ja looming kuulub kõik riigile. Seal hulgas ka enda lõbuks tehtud väikene videomäng, mis takistab seltsimeestel korraliku töö tegemist.
On kerge unustada, et kogu see möll on ühe väikese videomängu pärast
Alates teisest kolmandikust hakkab narratiiv gaasi vajutama. Panused tõusevad ja põnevus kasvab. Baird lavastajana oskab edasi anda seda pimedat ja rõsket Nõukogude Liidu olustikku, kus elamine oli igapäevane vangilaager. Tempokas 80-ndate muusika on miksitud Tetrise tunnusmeloodiatega ning montaaži juures on kasutatud palju 8-bitise mängugraafika elemente, et Tetris oleks meelel. On kerge unustada, et kogu selle luuramise, reetmise, tagaajamiste ja rahamängude taga on tegelikult lihtsalt üks väikene videomäng. Täna muidugi teame, et Tetris on müünud vähemalt 500 miljonit koopiat, seega pole vaja mainida kui palju kasumit asjaosalised on teeninud.
Noah Pinki stsenaarium võtab aega, et uurida ka Pajitnovi meeleseisundit läbi tema suhtluse Henk Rogersiga. Neid ühendab armastus mängude loomise vastu ning kiiresti kultuurilised eripärad kaovad. Pajitnov paljastab oma soovi elada vabalt, rääkida vabalt ning kanda teksapükse. Ta isegi mainib meie väikest Eesti riiki kui näidet, et Nõukogude Liit on lagunemas. Sügav korruptsioon ja kapitalism põrkuvad, et saada endale õigused levitada mängu eelkõige käsikonsoolidele, sest Nintendol on peagi tulemas turule uue revolutsioonilise tootega Game Boy. Terve käsikiri on asjaosaliste poolt heaks kiidetud, kuid nad mõlemad ütlesid, et Hollywood teeb Hollywoodi asju.
Kriitika on minimaalseks miinuses muidu imelise filmi juures
Põhiline kriitika filmi suunas on Taron Egertoni palkamine Henk Rogersi rolli, sest Rogers on Indoneesia juurtega ning mitte kuidagi isegi sarnane noore Egertoniga. Minimaalne visuaalne sarnasus peab ikkagi olema kui räägime ajaloolistest sündmustest ja päriselt olemas olnud inimestest. See kriitika ei ole kuidagi suunatud mehe näitlemise poole, sest seda muret siin ei ole. Kõrge produktsioon ei eksi ajastu loomisel ega lokatsioonidega, olgugi, et see filmiti kusagil sügaval Šotimaal. Teine selline kriitilisem nool on suunatud veidralt humoorika tooni suunas kuigi lugu on tõsine. Vahel jääb mulje, et Baird lausa mõnitab Nõukogude Liitu, kuid see signaal läheb veidi segamini ja tulemuseks on tunne, et ta teeb nalja ka Rogersi ja Pajitnovi riskide üle. See on muidugi minimaalne miinus muidu imelise filmi juures.
Kokkuvõtteks saan julgelt öelda, et „Tetris“ on armastuskiri maailma muutnud pisikesele videomängule. Ajalugu on rääkimist väärt ning vahel on tore meenutada neid, kes on teed rajanud. On tore anda kiitust inimestele, kes on võtnud üüratuid riske, et tuua meie igavasse argipäeva veidi loomingut ja rõõmu. Mõistan kriitikat, et iga asi ei peaks olema film, kuid osav lavastaja ja stsenarist saavad teha meeldejääva elamuse millest iganes. Tuletan meelde, et Apple TV+ on voogedastus, kus kõik on eestikeelsete subtiitritega, seega võtke sõbrad ja abikaasa kõrvale ning tehke üks mõnus nostalgiline filmiõhtu.
Hinne: 8/10