2014. aastal alustanud väikene õudusmäng „Five Nights at Freddy’s“ (FNaF) on tänaseks kasvanud suureks frantsiisiks, mis koosneb kaheksast põhimängust, kõrvallugudest, koomiksitest, raamatutest ja nüüd ka siis filmist. Videomänguna on tegemist pigem keskpärase kogemusega, kus põhirõhk on ehmatamisel, kuid noortele meeldib vaadata, kuidas kuulsad Youtube’i ja Twitchi staarid seda mängivad (kogevad). Rohkem viraalne video fenomen kui edukas õudusmäng ei takista olla edukas ka kinokassas, sest „Viis ööd Freddy baaris“ kogus avanädalavahetusega Eesti kinodes üle 21 000 vaataja. Saalid olid puupüsti teismelisi täis, seega on viimane aeg selgitada, et millega on tegemist ning kas see film kõlbab vaadata kui mängust mitte midagi ei tea.

Millest see film räägib? Järjekordsest töökohast vallandatud Mike (Josh Hutcherson) peab leidma kiiresti uue töö, et hoolitseda oma 10-aastase õe Abby (Piper Rubio) eest. Nii saabki temast öövaht aastate eest mahajäetud Freddy pitsabaaris, kus varem põhiliselt korraldati lastele sünnipäevasid. Aga Mike saab ruttu aru, et selles paigas pesitseb midagi ohtlikku, sest seal olevad suured mängulised robotid nagu liiguksid ise. Abiks vaid noor politseinik Vanessa Shelly (Elizabeth Lail), jõuab Mike oma öiste vahetuste käigus seletamatute kohtumisteni üleloomuliku kurjusega…

Uue põlvkonna õudusfilm?

„Viis ööd Freddy baaris“ on halb õudusfilm. Juba atmosfäär on täiesti vale. Filmil on rohkem komöödia sugemeid kui õudusfilmile omaseid elemente, kuid see muidugi ei tähenda, et inimestel kinosaalis ei võiks olla lõbus. Paljude täiskasvanute jaoks, kes antud mänguseeriast mitte midagi ei ole kuulnud, võis see nädalavahetuse kinoskäik päris veider kogemus olla. Kõik noored on arvutite ja telefonide tagant välja saanud ning kinosaalid üles leidnud. Eesti lapsevanemad ei suuda uskuda, et laps lõpuks läheb vabatahtlikult toast välja. Ja siis huilgavad, plaksutavad, vilistavad, kiljuvad ja loobivad popkorni. „Kuhu ma olen sattunud?“ oli küsimuseks paljude kinokülastajate segaduses silmade taga.

Praegused noored, sellised teismelised kuni sünniaastaga selle aastatuhande alguses, on kasvanud teistsuguses keskkonnas. Kõik videod on kiired ja lärmakad. Ekraanid värvilised ja närvilised. Youtube ja Twitch on 95% nende meelelahutusest, seega nende maitsemeel on piiratud ainult sellele prügile, mida need platvormid suures osas toodavad nagu reaktsioonivideod ja muud ajulagedad trendid. Nende maailmas on „Viis ööd Freddy baaris“ imeline õudusfilm täis põnevat narratiivi ja detaile kuulsast sarimõrvarist William Aftonist, kuid reaalsuses on tegemist mageda looga, kus on puudu põhimõtteliselt iga võimalik maitseaine, et midagi söödavat kokku keeta.

Aju võib koju puhkama jätta

Kriitikuna pean mõistma ka seda, et see film polegi tehtud 45-aastasele töötavale inimesele, kellel on viis last, koduloomad ja autoliising. Ja see on oluline asi, mida oma analüüsi juures arvestada. Lavastaja Emma Tammi on tegelikult teinud kiiduväärt tööd. Sama saab öelda ka stsenaristide Scott Cawthoni ja Seth Cuddebacki kohta, sest puudujäägid ei ole päris otseselt nende süü, vaid algmaterjal lihtsalt ongi sedavõrd nõrk. Antud juhul tuleb kurja pilguga vaadata otsa produtsentidele, kes lubasid teha sedavõrd olulisi FNaFi loo muudatusi, sisuliselt muutes õudusfilmi komöödiaks.

„Five Nights at Freddy’s“ (2014 ja edasi) on äärmiselt lühikene ühe asja peale ehitatud pisikene videomäng, mille taustalugu ja karakterid on välja arendatud väikeste kõrvaliste taustahelide kaudu. Ilma fännidele mõeldud veebilehtede külastamiseta on tegelikult keeruline öelda, et millest täpselt need mängud räägivad ning kes on kes või miks need suured robotid ringi liiguvad. Ja mängu nautimiseks see polegi oluline. Ja filmi saab nautida samasuguse põhimõttega, et aju võib koju puhkama jätta.

Nicolas Cage’i meistriteos „Willy’s Wonderland“ juba tegi seda kõike ja kordades paremini

Tammi ja seltskond on teinud üllatavalt truu filmi (arvestades kõike) ning mul on keeruline pakkuda palju paremat viisi selle konkreetse videomängu ekraanile toomiseks. Noh, tegelikult on juba üks parem näide olemas. Selleks on Nicolas Cage’i meistriteos nimega „Willy’s Wonderland“ (2021), kus vanameister ei räägi sõnagi.

„Willy’s Wonderland“ on kohati rohkem „Five Nights at Freddy’s“ kui see viimane film seda ise on, kuid teeb mitu olulist asja paremini. Cage’i karakter ei raiska aega rääkimisele ning kogu fookus läheb märulile. See üleloomulik lollus pöörati koheselt komöödiaks ning hea filmiõhtu on garanteeritud. Vaadake „Willy’s Wonderland“ ära ning hiljem võite julgelt tänada.

Samal ajal on „Viis ööd Freddy baaris“, mis selgelt on komöödia, kuid tahab olla õudusfilm. Atmosfäär ja ehmatuste ajastused on täiesti valed. Karakterid ei karda midagi ja keegi ei võta midagi tõsiselt, seega ei tee seda ka publik. Vägivald on ekraanilt väljas, et hoida madalat vanusepiirangut, seega mitte fännil ei ole siin midagi vaadata. Olles selle filmi esilinastusel koos täis saaliga (mida juhtus esimestel päevadel palju), siis vaatasin enda ümber neid kino etiketist mitte midagi varem kuulnud teismelisi. Nende silmad oli ekraanile kleebitud nagu see oleks telefon või arvuti monitor. Ja nad reaalselt nautisid seda filmi kogu oma hingega. Seega pean tunnistama, et antud film lihtsalt ei ole tehtud mulle ja lööma käega ideele, et suudan neid noori mõista.

William Afton on järgmise põlvkonna Freddy Kruger

Videomängude kriitikuna olen kõik FNaF põhiseeria mängud läbi mänginud, seega kohe märkasin filmist päris mitu muudatust võrreldes mängudega. Esimene suur muutus on Mike Schmidti (meie protagonist) ja mõrvari William Aftoni omavaheline suhe. Ei reeda ära, et kuidas nad omavahel on seotud, kuid filmi versioon isegi meeldib rohkem. Sellega seoses on muidugi muutunud ka tema põhjus seal pitsabaaris töötamisel. Ja rääkides William Aftonist, siis järgmise põlvkonna Freddy Kruger või Michael Myers, on siin filmis ootamatult väikeses rollis. Põhimõtteliselt teda nagu ei olegi, kuid siin fännide õnneks on olemas üks ikooniline stseen (ja tsitaat) mängudest, mis saali elevusse ajas.

See esimene suur muudatus tegelikult laieneb edasi ka Mike Schmidti tervele perele. Tema õe ja venna lugu on muutunud ning turvamees Vanessa on ka nüüd täiesti teistsuguse seosega. Siin on koheselt ka veidi segadust fännide jaoks, sest mitu päris olulist sündmust on ära muudetud. Taustalugu tuleb videomängus läbi leitavate sõnumite, siis filmis on kõik üks telefonikõne.

Nüüd üks kõige suurim muudatus, mis on tõenäoliselt süüdi ka selles, et miks film ei ole niivõrd õudne kui seda on mängud. Võin kritiseerida erinevaid elemente FNaFi mängude juures, siis üks asi on seal alati paigas – hirmutav ja üksildane isolatsioon, pikk öö ning teadmatus, et kus need robotid ennast peidavad.

Mängule edu toonud elemendid muudeti naljaks

Filmis on see hirmutav isolatsioon täielikult puudu. See pitsabaar on nagu rongijaam – inimesed marsivad sisse ja välja. Mängudest ei mäleta, et seal oleks olnud mõnda teist inimest peale Mike Schmidti, kuid siin filmi jooksul on seal umbes 10 erinevat inimest pluss Schmidt ei ole ka tegelikult üksinda, vaid koos oma õe ja Vanessaga. See täielikult läheb vastu sellele, et mida mäng nii edukalt teha suutis. Tulemuseks on paroodiahõnguline virr-varr, mida on keeruline õudusfilmi žanri paigutada.

Mängudes oli alati olemas ka see halastamatu tapjaroboti hirm. Need valged silmad (filmis punased), mis ühel hetkel sind leiavad ja tapavad. Filmis nad isegi muudetakse ohututeks mänguasjadeks, kellega koos kindlust ehitada ja taksoga mööda linna ringi sõita. See ei olnud hea mõte.

„Viis ööd Freddy baaris“ on visuaalselt ja kvaliteedilt suure ekraani film, seega tasub seda kinos vaadata kui see juba nagunii plaanis on. FNaFi fännid kindlasti tänavad taevast, et nende lemmik videomäng on nüüd filmiajalikku kirjutatud. Massiivne noorte kinosaalidesse tungimine on sellest teinud BlumHouse’i seni kõige edukama globaalse avangu, seega juba kuulen stsenariste järjelugu kirjutamas. See pole viimane kord kui FNaFi filmi kinos näeme.

Ja paraku see on alles algus. See on murdepunkt, kus järgmine põlvkond hakkab võtma üle. „Viis ööd Freddy baaris“ on film, mida Slendermani ja Grimcutty (teised noorte lemmikud õuduslood) ebaõnnestunud filmid tahtsid olla, kuid nad ei saanud hakkama, sest mõtlesid nagu praegune põlvkond. Ja neid väikeseid edukaid videomänge on palju, seega pange vaim valmis filmideks nagu „Among Us“, „Fall Guys“ ja paljud teised.

Filmi kindlasti ei soovita vanematele kui 23 aastat.
Hinne on 4,5/10.