“Super Mario RPG: Legend of the Seven Stars” on üks nendest klassikalistest Super Nintendo rollimängudest, mida enamus videomängureid lapsepõlves mitmeid kordi läbi tegi. Nintendole omaselt see oli kerglane, ei võtnud ennast tõsiselt ja kordas asju, mis töötavad. Ma olen alati eelistanud tõsisemaid rollimänge, kuid vahelduseks on tore ka puhata ja nautida midagi kergemat ja lühemat, seega Nintendo Switchi “Super Mario RPG” on ideaalne võimalus kogeda tõelist klassikat uues kuues.
Ajalooliselt ei olnud “Super Mario RPG: Legend of the Seven Stars” midagi revolutsioonilist, vaid pigem Nintendo katse minna kaasa Jaapani rollimängude trendiga. Oli tore näha, et Nintendo vähemalt tollel ajal proovis teha midagi uut, kuid tulemuseks oli ikkagi sama mäng uuesti ja uuesti. Olin lapsepõlves eriti agar proovima absoluutselt kõike, siis “Super Mario RPG: Legend of the Seven Stars” meeldis, kuid ununes kiiresti. Põhjuseks muidugi teised imelised samas žanris olevad suuremad ja tõsisemad teosed. Ei läinud tegelikult kaua, et ka Nintendo jõuaks järele ning peagi tulid Paper Mario ja Mario & Luigi rollimängud, mis hakkasid meenutama päris täiskasvanute videomänge.
Veider on muidugi see, et pidin olema peaaegu 40 aastat vana ja nelja lapse isa, et selle vana 1996 aasta videomängu võlu mõista. Lapsena see oli rohkem tore muusika ja kerge elevus, siis täna on see detailselt kureeritud rollimäng igale vanusele. Nintendo Switchile värskelt ilmunud “Super Mario RPG” on küll vana mäng uues kuues, kuid see võimendab häid aspekte, muudab neutraalseid ja parandab halbu. Uusversioonide vajalikkus on alati huvitav teema, kuid vähemalt sellel korral on see ennast õigustanud ja tuleb natukene Nintendot kiita. See on irooniline lause, sest olen aastakümneid Nintendo suunas kriitikat visanud, et nad ei oska midagi originaalse teha ja ainult sama mängu uuesti ja uuesti ning nüüd kiidan selle eest. Veider, mida kasvamine inimestega teha võib.
Lastele ideaalne sissevaade rollimängude maailma
Muidugi siin tuleb olla aus ja juhtida tähelepanu, et originaalne rollimäng on tehtud selle žanri meistrite poolt – Square Enix. Tollel ajal oli see veel Square (liitusid 2003. aastal) ning täna kahjuks ei saa enam öelda, et Square Enix oleks rollimängude meister (vaatan sulle otsa “Final Fantasy XVI”), kuid vähemalt siis see oli veel tõsi. Idee oli ju suurepärane – võtame absoluutse ja žanripuhta Final Fantasy mehaanika ning paneme selle värvilisse ja naiivsesse Super Mario Seene kuningriiki. Kergest plarvormerist sai pooltõsine käigupõhine rollimäng, mis ei kaotanud oma lapsemeelsust ning hindas ka väikest näpuosavust.
Switchi versiooni suurimaks muutuseks on muidugi graafiline kaasajastamine. Suured ja selged detailid, erksad värvid ja ligitõmbav muusika töötab laste ekraanide ette meelitamisel nagu lamp tõmbab ööliblikaid. Terve umbes 10 tundi kui see mäng kestab olid kõik lapsed mul ümber, silmad suured, totaalses vaikuses. Nintendo kui lastekonsooli maine on õigustatud ja “Super Mario RPG” ei ole erandiks. Mäng on endiselt ehitatud levelite süsteemis, kus asukoha valik on eraldi minikaart. Kõik asukohad on põhimõtteliselt identsed originaalse mänguga ja isegi kaamera on isomeetriline.
Kerge ja kiire kogemus
Tegelikult on isegi vaenlased samades kohtades. Sama kehtib ka peidetud aarete ja puslede lahenduste kohta. Selle uuendatud versiooni arendajaks on ArtePiazza, kes peale visuaalse poole parendas ka lahingus olevaid mehaanikaid. Täpne nupuvajutus õigel hetkel rünnaku jooksul annab erinevaid boonuseid ning uus meeter all vasakus nurgas on põhilised asjad, mida on vaja teada. Teine oluline muutus on liikmete vahetamine keset võitlust ning see käib kiiresti. Sõltuvalt kolmest liikmest, kes hetkel mängus, on meil erinevad passiivsed boonused ja „super“ rünnak. See viimane on võimalik kui eelmainitud meeter jõuab 100% peale.
Need uued muudatused teevad mängu oluliselt kergemaks kui selle originaalne versioon. See on mõistetav muudatus, sest täna on keeruline müüa seda 90-ndate halastamatut mängustiili. Praegune noor on harjunud koguaeg võitma ning nautima asju kiiresti ja kohe. „Super Mario RPG“ täielik läbimine võttis mul veidi alla kümne tunni, kuid mäng ei saa otsa kui lõpuboss on läbi. Pärast on mitu uut kõrvalist missiooni ning võimalus kõiki bosse uuesti alistada, kuid nüüd on nad veidi tugevamad. Tahaksin öelda, et need lahingud on toredad ja oluline osa mängust, kuid isegi kõige keerulisem versioon on ajuvabalt kerge ning mõtlemise vajadust tegelikult ei ole.
Nintendo Switchi omanikule on see kohustuslik ost
„Super Mario RPG“ on kiire meelelahutus, et korraks oma tähelepanu hajutada, kuid moodsa videomänguna see tegelikult ei ole konkureeriv. Nintendo Switchi omanikule on see kohustuslik ost, sest seal pole eriti tõsiseid videomänge nagu Playstationi, Xboxi ja Steami mängurid kogeda saavad. Seega võimalus nautida rollimängu kergete laste- ja mobiilimängude vahele on teretulnud. Tänase standardini ulatamisel on suurim puudujääk mängu narratiiv. See on liiga kerglane ja seosetu isegi Super Mario ja Nintendo taset arvestades. Põhjuseks on 90-ndate keskmisest halvem looehitus, sest tolle aja suurem fookus oli mängulisele puhtusele.
Narratiiv on lugu müstilisest pahast, kes ühel päeval tuleb Seene kuningriiki ja viskab Bowseri tema lossist välja. Nüüd Mario ja seltskond proovib selle lossi tagasi saada. Siit edasi on hunnik suvalisi karaktereid ja kurjam, kellest mitte keegi ei hooli. Ei meie, ei mäng ise ega ükski karakter seal loos. Kuna Super Mario on rohkem selline füüsiline komöödia ja tõsisemate mängude paroodia, siis olgem ausad – keda see lugu siin huvitab. Mario jookseb ja hüppab, vahel on mõni tore kaklus ja visuaalselt see on piisavalt stimuleeriv, et see 10 tundi mõnuga ära täita. Lapselikud naljad ja selline pool puine on oma naiivsuses sarnase võluga nagu Power Rangers või Sailor Moon. Lapsed armastavad ja täiskasvanud puhkavad.
Hinne: 7/10
