12. veebruaril ilmunud A:CM on saanud valdavalt hävitavaid arvustusi. Frantsiisi fännina otsustasin mängule siiski võimaluse anda. Pärast tunniajast proovimist võin kindlalt väita, et teistel arvustajatel oli õigus. A:CM on lihtsalt jura: mitte solvavalt halb, ent kahjuks ka ilma ühegi säravama elemendita, mis ümbritseva keskpärasuse seast välja paistaks.
Sisene oma rühmakaaslasega uude ruumi või koridori; lase vastased maha; oota, kuni rühmakaaslane uue ukse avab; korda tegevust ad nauseam. See on sõna otseses mõttes kogu mäng. Põhimõtteliselt on tegu lasketiiruga – enamikul juhtudest tulevad vaenlased sinu poole sirget koridori mööda, andes sulle küllalt võimalust nad sihikule võtta ja tappa. Pärast umbes iga kümnendat ruumi saad oma meeletu taktikalise ande eest ametikõrgendust ja uue relva. Kogu moos.
Erinevalt enamikest viimase kümnendi shooter’itest võib su mariin kanda korraga kaasas palju eri relvi. Kõlab vingelt? Tead, mis mäng veel sellist asja võimaldas? Faking Doom! Üldse on selle relvade kaasaskandmisega natuke veidrad lood. Ühelt poolt on sul põhi- ja kõrvalrelv (ehk siis nagu moodsates FPSides kombeks). Teisalt aga saad sa kasvõi keset lahingut minna menüüsse ja kummagi relva mingi muu vastu ära vahetada, muutes primary- ja secondary-süsteemi täiesti mõttetuks.
Ja ehkki relvad on efektiivsed, ei saa nende kasutamisest suuremat naudingut, kuna on näha, et ksenomorfid pole hingega asja juures. Nad lihtsalt jalutavad rahulikus tempos sinu poole, oodates, et sa nad maha laseksid. Vahepeal teevad mingil põhjusel tohutuid hüppeid, aga mitte sulle kaela, et su mariin julmalt lõhki kiskuda, vaid mõnele teisele, eelistatult kaugemale seinale. Miks? Ei tea.
Ja kui sa nad kuulidega üle külvad, siis nad surevad ära. Lihtsalt kukuvad põrandale ja koolevad. Mäletate üht ajaloo parimat FPSi Alien Vs Predator 2? Seal pidid sa alati vaatama, et poolikud tulnukakehad edasi ei roomaks ja sind jalgadest näksima ei tuleks; ning kui nad tõesti surid, siis purskus nende korjustest laiali liitrite kaupa hapet. Mitte A:CM’is: vaikselt loojakarja ja kõik. Vägisi jääb mulje, et tulnukad tahavad kiiremas korras oma ülesande täita ja siis koju jalgpalliülekannet vaatama minna.
Oleks siis kogu see madin vähemalt vaatamist väärt. Ei ole! Silmailu on minimaalselt, graafika on viis aastat aegunud. Kuidas kõrvailuga on? Aeg-ajalt kostub filmidest tuttavat muusikat, aga mingit nostalgiatunnet see küll ei tekita. Heliefektid imevad märkimisväärse lurinaga. Stoori peaks ka justkui kõrvade kaudu käima, arenedes mariinide sideraadiost kostvate vestluste kaudu, aga esiteks oli see vähemalt minu arvutis nii vaikne, et poolest tekstist aru ei saanud ning teiseks lugu lihtsalt imes.
Kopi-pasten tegelastevaheliste dialoogide kohta käiva lõigu GameSpot’i arvustusest:
“But most of their interactions are characterized by snippets of awful dialogue, such as, “Any thoughts on the exploding chest issue?” and “Woke up gagging on a creature like a spider, but wrapped around my face. It’s dead, sir.” Such lines are delivered without a hint of irony–or any other emotion, for that matter.” Täpselt.
Lõpetan lühidalt: ärge raisake A:CM’i peale oma aega – eriti, kui te olete Alieni maailma fännid. Eriti, kui teile meeldisid vanad head shooterid AvP ja AvP 2 ja loodate nüüd samasugust närvikõdi. Mängige A:CM’i ainult siis, kui teil on vaja tund aega surnuks lüüa ja millegi vaimsemaga tegelda ei viitsi. Tund-paar enam-vähem talutavat sihtimist ja tulistamist ma teile luban – aga mitte rohkem. Hindeks 4/10.
Arvustas: Suborninurkne
