Tootja: Ace Maddox
Lavastaja: Björn Larsson
Hind: Steam: 19.99€
Platvormid: PC, Xbox One
Ilmumisaeg: 29. mai 2017 (PC) / 31. detsember 2017 (Xbox One)

“Flying Tigers: Shadows Over China” on arkaadilik õhuvõitluse simulaator, mis põhineb tõelistel sündmustel, kus tegevus on ajal millal Hiina kaitses ennast Jaapani eest ning ameeriklaste salajased vabatahtlike eskadrillid (lennuväe taktikalised allüksused) olid moodustatud, et aidata hiinlasi Hiina-Burma-India aladel Jaapani eest. Mäng pakub õhulahinguid, mida sageli muudes mängudes ei näidata ning annab sõjafanaatikutele ja teistele inimestele võimaluse kogeda sõda, millest paljud pole teadlikudki. Aga kas mäng, mis näitab suurt potentsiaali, suudab hoida ennast piisavalt kõrgel õhus, kui nõutakse aina rohkem detailsust, täpsust, ilu ja sisu?

“Flying Tigers: Shadows Over China” paneb mängija ühe ameeriklase rolli, kes kuulub antud vabatahtlikke eskadrilli. Narratiiv pole siin põhifookuses, mis on arusaadav, aga mängides ei eristunud ega paistnud silma ükski tegelane, kellest oleks palju vahvaid seikasid rääkida või mainida nende humoorikad huvitavaid kommentaare. Nad on lihtsalt näotud kaaspiloodid missioonil, mille võit on mängija kätes.

Üksikmängija kampaanias on missioone kokku kaksteist (koos proloogiga), mis eriliselt üksteistest ei eristu ning kõige rohkem reaalset narratiivi pakub iga missiooni lõpp, mis annab jututaolise ülevaate sellest, mis selle konkreetse ülesande käigus juhtus ja kuidas see mõjutab sõja tulemust. Pean tunnistama, et nende lugemine oli huvitav ja andis minusugusele sõjahuvilisele teemast hea ülevaate ning informatsiooni lahingutest, millest varem kuulnud ei olnud. Meelelahutus ja haridus ühes koos.

Mängija kontrollida on sõjaväelennuk Teise Maailmasõja ajast. Kokku on kolmteist erinevat jaapanlaste lennukit, mida saab kasutada teistes üksikmängijale mõeldud mängurežiimides ja neliteist erinevat liitlaste lennukit, alustades hävituslennukitega nagu Hurricane Mk. IIB ja lõpetades pommikandjatega nagu Blenheim Mk. IV ning mängu põhimissioonide ajal tutvub kaheksa lennukiga juba lähemalt läbi erinevate lahingute.

Lennukite kontrollimiseks on olemas neli erinevat moodi: klaviatuuri ja hiirega, lihtsalt klaviatuuriga, joystickiga või tavalise mängupuldiga. Minu valikuks osutus tavaline mängupult, mis sobib sellise žanri jaoks ideaalselt, kuigi proovitud sai ka klaviatuuri ja hiirega.

Oluliseks muutub valik kui mängija soovib lennata arkaadi või pitch/roll stiilis, sest see muudab mängu oluliselt keerulisemaks. Arkaadistiilis lendamine tähendab, et lennuki kontrollimine on lihtsustatud ja peamiseks fookuseks kujuneb lihtsalt sihiku asetamine vastasele ja vaatama aeg-ajalt, et mäe või maapinna poole ei lendaks. Pitch/roll puhul on peamine fookus lendamisel, sest kogu lennuki kontrollimine on mängija kätte antud, mis muudab manööverdamiste valikut õhus oluliselt mitmekülgsemaks ja keerulisemaks.

Nüüd siis lendamisest ja mängu ligitõmbavamast osast – lahingutest ise. Kas see mäng pakub adrenaliinirohkeid lahinguid ning hetki, mis hoiavad silmad keskendunult vastase hävitajal, kes mängija parimate soorituste puhul suudab anda oma elu parima lahingu? Lühike vastus – ei, aga seletan, et miks see nii on.

Lendamine antud mängus on korralik töö ja tundus, et pitch/roll viisil lendamine nõuab tundide viisi harjutamist, kuid mitte sellepärast, et see on väljakutse mida mängurid meeleldi ületaksid ja suudaksid teha, vaid hoopis seepärast, et see töötab mängija vastu. Lennuki kontrollimine muutub kiiresti tüütuks ja isefi pea võimatuks sellisel viisil. See paranes oluliselt arkaadi viisil lendamisel, aga see muudab lahingu lihtsalt sihi ja vajuta mänguks, mitte arkaadiliseks lennuki lendamise simulaatoriks.

Vastased enamjaolt on lihtsad, lennates ainult sirgjooneliselt ning kui nende pihte tulistada, siis nad kalduvad kõrvale, aga neid ei ole raske jällitada. Pigem on kõik lennukid meeletud kuulide käsnad ja suudavad neelata enda keresse sadu kuule, mis akraadi mängu puhul ei ole just erilliselt tempokas. Keerulisemad vastased on ässpiloodid, kelle manööverdamine teeb sihtimise aeg-ajalt võimatuks ja õhutõrjerelvad, mis suudavad mängija täielikult pilbasteks lasta kui lennata neile pidevalt liiga lähedale.

Mitmikmäng internetis on tühi, mis ei üllatanud. Oleks olnud tore näha, kuidas teised inimesed oskavad lennata ja proovida erinevaid mitmikmängu elemente. Pakkuda on veel üksikmängija kampaanias Dogfight (lendad omal valikul lennukiga ja valid endale lennukid, kelle vastu sooviksid võidelda), Challenge ja Free Flight, mida sai kõiki proovitud, aga need kahjuks ei pakkunud suurt ja olulist lisa mängukogemusele.

Tehnilisemast poolest saan kiita ainult muusikavalikut, mis sobib mängu stiiliga suurepäraselt, oleks vaid lahingud sama elavad kui muusika, siis oleks tegemist kvaliteetse mänguga. Lennukite visuaalne pool on üllatavalt hea, arvestades kui tagasihoidlik ja igav ümbritsev maastik on. Kontrastid on tootja Ace Maddoxi stiilinäide, kus atmosfäär luuaks erinevaid elemente üksteisele vastandes.

Graafiliselt pole mäng kõige ilusam, sarnanedes 2000. aastate keskpaiga mängudega. Arvestades, et asukoht on Hiina-Burma-India, oleks tänapäevase graafikaga olnud võimalus luua hämmastavaid mägedevahelisi alasid, lummavat maastikku ning silmapaistvaid ilmanähtusi, mis siin mängus on täielikult puudu. Tegelastele antud hääled ning dialoogid on igavad ja mitte midagi silmapaistvat. Lühidalt – pakend, millega proovitakse lennusimulaatorit esitada, jääb kesiseks.

Siiski peab tunnistama, et “Flying Tigers: Shadows Over China” oma vigadega on mäng, mida oli tore mängida lihtsalt tulistamise ja ajaloolise perspektiivi poolest, kuid seda hoiab tagasi korduvad missioonid ja kehv kontroll lennukite üle pitch/roll stiilis. Üksikmängija kampaaniaga oleks saanud palju rohkem vaeva näha ja pakkuda näiteks elavamaid tegelasi, huvitavaid missioone ja raskeid (moraalseid) otsuseid. Graafika on talutav, aga nüüdisajal aegunud ja alla harjumuspärase standardi.

Hetkel on mäng pigem selle jaoks, et anda mõned tunnid meelelahutust lennates Teise Maailmasõja aegse lennukiga, et tulistada alla erinevaid lennukeid. Ei maksa loota, et tühi mitmikmäng kogemust parandab, seega sellele tuleks läheneda madalate ootustega. Žanri tulihingelisele fännile on siin kindlasti peidus nüansse, mis aitab mängu kujundada paremaks ja nauditavamaks, kui see tavamängija jaoks tegelikult on. Mängitud sai PC peal, Xbox One versioon ilmub selle aasta lõpus.

Hinne: 6,5/10

+ Lennukite tulistamine.
+ Lennukite väljanägemine.
+ Erinevad lennumanöövrid.
+ Võimalus proovida ka Jaapani lennukeid.

– Kehv lennukite kontrollimine.
– Dekaadivanune graafika.
– Alade erinevuse ja mitmekesisuse puudumine.
– Vastaste AI ei paku väljakutset.