Arvustus:”Black Clover: Quartet Knights” – mitte nii maagiline kui esmapilgul paistab.

Tootja: Namco Bandai, Ilinx Inc
Lavastaja: –
Platvormid: Playstation 4, PC
Ilmumisaeg: 14. september 2018
Toetaja: Bandai Namco

Ennekõike on Black Clover tuntud animatsiooni ja manga kujul, kus maagiat täis maailmas mitmed võlurihakatised üksteisega pidevalt mõõtu võtavad ning erinevate organisatsioonide (loe gildide) liikmetena erinevaid missioone täidavad. Kogu narratiiv paistab ringlevat kahe rivaalitseva noormehe ümber, kes kumbki soovib saada suureks võlurikuningaks. Loomulikult on üks neist sündinud ennenägematute võimete ja maagilise säraga, samas teine oleks nagu ilma võimeteta. Antud frantsiisi fännidel on nüüd hea võimalus võidutants lahti lüüa, sest Bandai Namco on värskelt maha saanud ka samanimelise videomänguga. Kui hästi saab aga üks esmapilgul tummine animatsioon hakkama videomängu maailmas, on juba omaette küsimus.

“Black Clover: Quartet knights” on missioonipõhine vähese narratiiviga, pigem mitmikmängule suunatud võitlusmängulaadne üllitis, jäädes kuhugi kolmandas isikus tulistamismängude ning moba piirimaile. Suures pildis on tegemist 4 vs 4 võitlusmänguga. Üksikmäng kestab umbes kaks tundi ning annab mängijale hea ülevaate lahingu põhireeglitest, toimides kui vaheklippidega keskmisest pikem õpetus. Narratiiv on rohkem kui auklik ning ei seleta uutele inimestele väga midagi, mängus toimuvast saab küll aru, kuid karakterid ning nendevahelised eelnevad seosed kipuvad jääma tundmatuks. Seega narratiivihuvilisel(niipalju kui seda kahe tunni sisse lahingute kõrvalt jääb) on soovituslik tutvuda animatsiooni või  koomiksiga.

Üksikmängus valitakse karakter automaatselt juba ära, peale mingi missiooni lõpetamist võib olla võimalik seda ka mõne teise karakteriga proovida. Enamasti saadavad missioone ka tagasihoidlikud vaheklipid ja dialoogid. Üle võrgu mitmikmängus on täiesti vaba karakterite valik. Kõik mängusisesed tegelased on jaotatud nelja kategooriasse: ravijad, lähedalt ründajad, kaugelt ründajad ning tugi(support). Kõik on sellisel kujul juba karakteri valimise ajaks ära jaotatud, et oleks oluliselt lihtsam orienteeruda. Pean kindlasti ära mainima, et kõik tegelased, tänu oma erilistele rollidele ja oskustele, tõesti mängivad välja erinevalt ning tuleb lihtsalt leida see enda jaoks õige, isegi ravijad võivad korralikult rünnata.

Lahingud leiavad aset kolmemõõtmelistel areenidel, kus on enamasti parajalt ruumi, lagendikke, seinu, abivahendeid ja erinevatel kõrgustel platvorme, et oma neljaliikmelise meeskonnaga erinevaid strateegiaid arendada. Koostöö peab paigas olema ning karakterit tundma. Mängija saab vabalt ringi joosta ning hüpata ja rünnata, kaasa aitab ekraani keskel olev sihik, mis võib mõnikord isegi vaenlase peale lukustuda, otseselt sellist nuppu ei  eksisteeri, silmside katkemisel kaob lukustus sihtmärgi ümbert. Kaamera ei keera end automaatselt ning  mängija on sunnitud seda ise tegema, pingelistes olukordades keset suuremat lahingumöllu ja keeristormide animatsioone on paigal seisev kaamera pigem takistuseks. Kõik karakterid saavad hüpata ning R2 teeb kõige tavalisemat rünnakut, ühel mõõgalöök, teisel silmalaser. Paljudel juhtudel on rünnakud seotud laskemoonaga, mis aja jooksul taastub. Ülejäänud oskuste puhul tuleb sisse erinevus, mõni telepordib, teine lendab, kolmas saab esile manada draakoni või luua tiimikaaslastest kloone. Õnneks on võimalik igal ajal oma karakteri oskusi näha ning täpsemalt nende kohta lugeda.

Lahingute liike on erinevaid. põhiline mitmikmängu liik on ühe kindla ala enda valduses hoidmine. Mõlemal meeskonnal on oma meeter, mis alas oldud aja jooksul täitub, võidab see, kelle oma esimesena täitub. Loomulikult ei toimu midagi, kui mõlema tiimi esindajad vastavas alas on. Lisaks on ka liikuva ala sees püsimine ja vastaselt teatud objekti varastamine, seega kõik võitlused ei ole päris ühesugused. Üksikmängijana on enamasti vaja maha võtta kõik vastased, kuid tutvutakse ka kõigi teiste variantidega. Mitmikmängu lahingu liik valitakse juhuslikult.

Täiesti olemas on Training Mode, kus mängija saab järgi proovida  kõiki olemasolevaid karaktereid, või harjutada midagi kindlat, kui peaks mõni mõte tekkima. Tavalise vaba keksimise kõrval on ka mock battle võimalus olemas. igale karakterile on ka ette nähtud kolm variatsiooni, loitsud ja oskused jäävad küll samaks aga attribuudid nagu laskemoona kogus, kiirus, jõud või cooldown võivad muutuda. tegemist on hea võimalusega karakterit oma äranägemise järgi ümber kujundada. Mängusisese rahaga on ka võimalik erinevaid lisasid oma lemmiktegelaste külge pookida, igal variatsioonil on selleks neli tühja kohta. Lisade all kipub olema elude suurendamine, mõne kindla rünnaku cooldowni vähendamine või jõu suurendamine. Muuta saab ka tegelaste värvipaletti.

Välimuselt tundub “Black Clover: Quartet Knights” üsna viisakas, ei midagi erakordset, kuid täitsa normaalne. Vaheklipid on lühikesed ja korralikud, näevad välja nagu anime, pole üritatud väljaspool lahinguid ühtegi kolmemõõtmelist olukorda luua. Küll aga nuriseksin ma dialoogide osas. Kahekõned koosnevad liikumatust pildist, kus aeg-ajalt tekib mõne rääkiva karakteri nägu liikumatule taustale. Karakterite suud ja silmad ei liigu ning seal paistab ka välimus olevat oluliselt kehvem, kohati jääb tunne nagu mõni laps oleks kopeerimispaberiga dialoogidele pilte joonistanud. Ilmselt oli see suurfirmale üks kokkuhoiu kohti.

Isiklikult ma Black Cloveri videomänguga väga rahule ei jäänud, kuna ma eelnevalt selle frantsiisiga kokku puutunud ei olnud, siis kogu olustik on mulle endiselt tundmatu. Kohe kindlasti ei pane see aukliku sisu ja piinlike dialoogidega mäng mind multikat vaatama. Kuna “Black Clover: Quartet Knights” on pigem mõeldud kui meeskonnapõhine võitlusmäng, siis saan ka aru, mitte keegi ei osta seda(loodetavasti) selleks, et üksi kahetunnist narratiivi nautida, rõhk on üle võrgu mitmikmängul. Võitlused saavad küll kiiresti läbi, kuid sama kiiresti muutub asi ka igavaks. Vähemalt minu jaoks oli vastaste sihtimine, nende eest põgenemine ja samaaegne kaamera keeramine rohkem kui ebamugav. Kõige rohkem häiris mind aga liikumine, nimelt puudub kiiremini sööstmise võimalus või normaalne võime vastase rünnakute eest kõrvale põigata, kukerpalle saab küll teha kuid see on jällegi omakorda kohmakas. Seda tüüpi mängu puhul oleks sujuv liikumine väga tähtsal kohal. Kindlasti on karaktereid, kes liiguvad veidi rohkem kui teised, kuid ka nende puhul on asi veidi puine.

Ka võitluste vaheline ajakulu ei aita kaasa, kõik meeskonnakaaslased jooksevad peale lahingut laiali ning peab otsima uue tiimi. Vaatamata pikaajalisele promole, mida Black Clover arendamisfaasis sai, tekib tunne, et tootja on lasknud asju laiskusest käest minna või kaotanud antud projekti suhtes huvi. Mõte antud mängu taga pole halb, kuid teostus võiks olla natuke parem, midagi vähem ebamugavat. Sarnaselt mõnele varasemale animatsioonil põhinevale videomängule, tekitab ka “Black Clover: Quartet Knights” pettumuse, oleks võinud olla midagi rohkemat. “League of Legends” stiilis lahinguviis aitaks kindlasti üldmuljet tugevdada ning ka frantsiisiväliseid mängureid kaasata.

Hinne: 4/10

+ Kõik karakterid toimivad erinevalt.
+ Erinevad mitmikmängu viisid(baasi kaitsmine, aarde otsimine)
+ Võimalus muuta karakterite võimeid oma äranägemise järgi.
+ Sobilik ka lastele.

– Vähe sisu.
– Liigselt auklik narratiiv, et tekitada frantsiisi suhtes huvi.
– Probleemne mehaanika, vähene liikuvus, manuaalne kaamera ja märklaua (mitte)lukustus
– Pigem mõeldud fännidele
– Tootja nagu oleks kaotanud huvi.

 

Jäta kommentaar:

About Priit Kajandi

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar