Arvustus: “Bravo Team” – virtuaalne koostöö kusagil suvalises banaanivabariigis.

Tootja: Supermassive Games, Sony Interactive Entertainment
Lavastaja: Keith Linares
Platvormid: Playstation VR,
Ilmumisaeg: 06. märts 2018
Toetaja: Playstation Eesti / Sony Playstation

Bravo Team” on Playstation VR eksklusiivne esimeses isikus tulistamine, mis kombineerib kiire ja intuitiivse tulistamise varjumise ja taktikalise meeskonnamänguga. Virtuaalreaalsus ei ole enam uus asi ning mänge on ilmunud juba mitu aastat, kus FPS on seni jäänud korralikult lahendamata. “Arktika.1” Oculus Rifti peal on üks parimad näited selles žanris kuidas olla kaasahaarav ja lõbus, samal ajal liikumine toimib parimalt “Doom VFR” peal, kus saab teleportida, söösta ja liikuda niisama vabalt. VR žanris on suureks probleemiks liikumine, sest sellega kaasneb tihti tugev peapööritus ning mängu keskkonda on raske tajuda selliselt nagu arendajad on planeerinud. “Bravo Team” saabus suure survega, sest Supermassive Games on ennast tõestanud visuaalselt imeliste mängude loomisega, kus on sellised nimed nagu “Until Dawn” ja “The Inpatient“, kuid VR ei ole seni veel neil hästi õnnestunud. Kahjuks ei ole “Bravo Team” see pärl, millest tõuseks VR FPSi esinumber, kuid siin siiski tehakse paar olulist sammu õiges suunas.

Esimesel pilgul oleks nagu tegemist Rainbow Six stiilis oleva mänguga, mis lihtsalt on viidud VR keskkonda, kuid see on äärmiselt petlik. Tuumas on tegemist tavalise arkaadilise tulistamisega, kus mängija varjub erinevate esemete taha – ongi kõik. See on maskeeritud ilusama poolse pildi ja konarliku narratiivi taha ning tihti jäi tugev mulje, et meeskond isegi ei proovinud teha rohkemat. “Arktika.1” näitas imeliselt, et saab teha küll kui soovitakse, siis milles siin probleem tegelikult on?

“Bravo Team” on selgelt vigadega, tihti kaootiline ning vahel õnnestub enda minimaalsetes eesmärkides. Õnneks need momendid kui mäng toimib, on see tõeliselt lõbus ja annab atmosfääri edasi peaaegu veatult. Mängija võtab eriüksuslase rolli, kes on osa neljamehelisest meeskonnast, kelle ülesandeks on kaitsta presidenti. Tegevus on kusagil suvalises madalaubalises banaanivabariigis, kus mängija transporti varitsetakse. Selle tulemusel president röövitakse, peale mida mängija ning tema partner peavad läbi linna liikuma ja sihtmärgi tagasi tooma.

Mängu alguses esimene probleem on fakt, et siin ei saa liikuda. Isegi keeramine ei ole sujuv, vaid 90 kraadi haaval ümber enda. Selle asemel on tuleb sihtida eelnevalt paika pandud asukohta ja nuppu vajutada. Tegelane jookseb valitud kohta, kus siis saab füüsiliselt ümber nurga vaadata ja sihtmärke valida. Tegevus toimib meeskonnana tegutsemises, kus partnerile tuleb käskluseid jagada erinevate käeviibete abil. See on oluline osa, sest mäng muutub kiiresti raskeks ning sellisel juhul on täiesti vajalik, et teine liige töötaks kokku paika pandud plaaniga. Partneriks võib olla arvuti, sõber või suvaline inimene PSNist.

Taktikaliselt on mäng erinev, kus levelid muutuvad nii stiili kui tempo poolest. On kohti, kus kannatlikus on võtmeks, siis on jälle tempo ja kiire liikumine. Lemmikud olid kõrgelt alla vaatavad positsioonid, kus enda partneri jaoks teed puhtana hoida. Kuna mäng on siiski arendatud Aim mängupuldi jaoks, siis tavalise pulidga mängimine on jube piin. Sama kehtib ka Move pultide kohta, sest mõlemad käed on relva küljes kinni, seega kaks vabalt liikuvat Move pulti tekitab kaose. Aim mängupuldiga on mõnus ja nauditav vaadata läbi sihiku ning kes on varasemalt kaitseväest läbi käinud või saanud muud väljaõpet relvade kohta, siis nende jaoks on see kõik intuitiivne ning toimiv. Sihtimine on paigas ning “Bravo Team” on üks väheseid mänge, kus saab silmaga sihtides lasta.

Mäng ise kestab natukene alla nelja tunni ning täis kližeesid ja narratiivi, mis on kirjutatud salvrätikule. Supermassive Games omaselt on olemaks kaks erinevat lahendust loole, kuid kuna mulle isiklikult ei läinud mitte keegi selles loos korda, siis ei omanud ka erinevad lahendused mingisugust olulist tähendust. Narratiivi puudujääk VR mängus on tavaline ning ega tegelikult ei oodanudki suurt midagi, kuid miks ei ole siin mängus granaate, mida loopida ning miks vastased on ülemõistuse lollid, ei suuda kohe kuidagi mõista. Visuaalselt ilus mäng, kuid olles näinud, mida VR tegelikult suudab saavutada, siis pigem on juba aegunud ja natukene pettumuseks.

Mis siin tegelikult oluline on? Kusagil 30-40 minutit algusest möödas, siis olin pettumust täis ja valmis kogu asja kõrvale viskama, kuid äkitselt avastasin, et naudin vastaste maha võtmist ja ümber nurkade tulistamist. Kogu atmosfäär toimis ning tekitas tunde nagu märulifilmid, mida lapsepõlves vaatasin. Koos sõbaraga on see veel parem ning see on tegelikult see oluline osa, miks üldse videomänge mängitakse. Eriliselt meeldib “Score Attack” mängurežiim, mis kombineerib ainult kogemuse lõbusa osa üheks paeluvaks võistluseks. Hetkel näen seda mängu ainult Aim mängupuldiga mängitavana, kuigi see ideeliselt toimib ka tavalise Dualshock 4 puldiga. Ilma Aim mängupuldita ei näe sellel asjal kohe üldse mõtet, kuid kui kõik on olemas, siis “Bravo Team” on siiski nii palju huvitav, et enda hinda õigustada, eriti veel kui on hea sõber, kellel on ka PSVR kodus olemas.

Hinne: 5,5/10

+ Aim mängupulid jaoks loodud.
+ Üks väheseid co-op VR mänge.
+ “Score Attack” on ideaalne kiire meelelahutus.
+ Õnnestunud kohad on väärt mängimist.

– Narratiiv on naeruväärne.
– Ei ole eriliselt mängitav tavalise puldiga. Move pultidega peaaegu, et ei tööta.
– Liikumine ei ole vaba.
– Kordab asju, mida teised mängud on teinud paremini.
– Visuaalselt ei vasta Supermassive Games standardile.
– Kohati väga lohakas ja tehnilisi vigu täis.
– AI on totralt ajupuudulik.

Video sellest, kuidas mängimist esimest korda alustasime:

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar