Arvustus: “Cuphead” – vatitupsupõlvkonna pisarad on soolased!

Tootja: StudioMDHR Entertainment Inc.
Lavastaja: –
Platvormid: PC, Xbox One
Ilmumisaeg: 29. september 2017
Hind: 19,99€

Cuphead” on üks neist mängudest, mis oli tegemisel sedavõrd kaua aega, et vahepeal jõudsin selle mitu korda ära unustada. Hetkel ei oska öelda, kas mäng ainult vaatab tagasi kolmekümnendatesse või seal alustati selle tegemist. Igal juhul lõpuks on see valmis ning lõpuks ka kirjutan sellest praegu kurikuulsast “nagu Dark Souls” videomängust, mille unikaalne retro-eelne stiil üksinda on piisav, et inimesed räägiks ja kiidaks seda veel aastaid.

Cuphead” on 2,5D videomäng, mille kohta on raske öelda platvormer. Levelid on erinevad ja seda maailma saab avastada kaardil kõndides, kuid kuna suurem aeg läheb bossidega võitlemiseks, siis pigem nimetaksin seda boss arena žanriks. Siin saaks seda võrrelda rohkem “Titan Soulsi” või “Yuriga” kui Raymani ja Sonicuga. Kuigi bossid näevad imeilusad välja (nagu terve mäng) ning nad pakuvad omajagu väljakutset, siis isiklik eelistus oleks olnud saada rohkem võimalusi loodud maailma avastada. Õnneks on järg kusagil tulevikus, mis ehk selle väikese puudujäägi parandab.

Narratiivi keerulist siin ei ole ning peegeldab samuti visuaalsest stiilist tulevat kolmekümnendate multifilme, kus põhiline teema oli kurjale saatanale üleannete täitmine, et ennast päästa. Cuphead ehk tassipea peab Mugheadi (kruusipea) hinge päästmiks korjama kokku teatud arvu teisi hingesid ja need saatanale viima. Need samad hinged ongi kõik need bossid, kelle vastu tuleb võidelda. Võitlemiseks saab Cuphead endale maagilised võimed, mida mängu jooksul saab uuendada, muuta ja arendada, kus igal on omad boonused ja tagasilöögid. Mitte eriliselt pikk seiklus lõpetab viimase võitlusega saatana enda vastu.

Esimene asi, mis silma hakkab, on audiovisuaalne pool, kus nii muusika kui iga visuaalne element on kolmekümnendatest. Ei oleks arvanud, et see võib nii lahe olla, kuid see toimib ideaalselt ning on üks oluline osa, miks “Cuphead” on nii sõltuvustekitav ja meeldejääv. Tegemist on mänguga, millest räägime veel viie ja kümne aasta pärast. Fantaasiast selle disainimise juures puudust ei tule, sest vastased, keskkond, bossid ja isegi menüüd on täis nii magusaid värve ja elemente, et tekitab lapseks olemise tunde, kus sooviks kõike proovida ja kohe.

Cuphead on nagu Dark Souls” – lause, mida kuuleme oksendamiseni. Seda võrdlust kasutatakse igal pool ja koguaeg, kus küll Crash Bandicoot on nagu Dark Souls ja isegi Sonic Mania on Dark Souls. Siin tahetakse öelda, et mäng on raske (kuigi Dark Souls pole just eriliselt raske mäng), kuigi tegelikult “Cuphead” on kõike muud kui raske. Vatitupsu põlvkond kindlasti nutab enda hentai patjatesse, sest on harjunud saama igale tegevusele kohest tagasisidet, siis selle mängu disaini juures on lähtutud kunagisest ideest, milleks on mustrite ära õppimine.

Vaenlased ja ka bossid ainult kordavad endale omaseid mustreid ning kordagi ei muuda neid vastavalt mängija tegevusele. Kes kiirustavad, need surevad – need kes ootavad ja vaatavad, paari tunniga lõpetavad mängu. Suremine on siin loomulik aspekt mängu õppimise juures, sest osad vastaste mustrid kattavad terve ekraani välja arvatud üks kindel koht ning ilma seda teadmata, seda ei olegi võimalik vältida. See läheb tagasi aega, kus “Contra” ja “Battletoads” dikteerisid mängudisaini ning just selliselt neid mängima pidigi. Lapsepõlves tegime vihikusse mustreid, et saada jagu bossidest mängus “Contra: Hard Corps“. Proovige seda mängu ja siis tulega tagasi jutuga, et “Cuphead on nagu Dark Souls”.

Cuphead” on tegelikult lihtne mäng, sest siin pole isegi proovitud varjata bosside nõrkuseid. Vastupidi – need tuuakse esile eriti selgelt ning aeglaselt, et kõik ikka saaksid aru, millal ja kuidas neid peab ründama. Paari katsega on bosside mustrid selged ja peale seda on keeruline isegi pihta nende käest saada, sest mingit oskust see mäng eriti ei nõua. Vahepeal peab natukene hüppama ja õhus liikuma, kuid see on suhteliselt minimaalne võrreldes teiste mängudega samas žanris. Näiteks nüüd kui bosside mustrid on teada, siis on äärmiselt keeruline surma saada – seega rasket ei ole siin midagi. Natukene kannatust on vaja.

Audiovisuaalselt kindel võit, kus isegi liikumine on truu algsele meediumile, siis väljaspool seda ei ole tegemist universaalse mänguga, mis sobiks kõikidele. Põhiline põhjus on žanride segamine ning aeglane protsess, kus bossid võtavad aega igal juhul ning vaadates eriti tänapäevaseid noori kelle kannatus on sama pikk kui nende vastupidavus vastassoo puudutuste korral, siis kibedad kommentaarid on kiired tulema. Vaadata on seda lõbus igal juhul ning lastele väga meeldis süles istuda ja koos minuga neid bosse ahistada. Kahjuks nad on natukene noored, et veel ise mängida, kuid ega see aeg kaugel ei ole.

Cuphead” ei ole küll keeruline mäng, kuid on kohati halastamatu, sest ei paku võimalusi enda progressi keset levelit salvestada. See tähendab, et iga põrumine on uuesti alustamine ning see kindlasti tekitab frustratsiooni suht igas mängijas. Õnneks saab mängida koos sõbraga, et isegi kui üks põrub, siis teine saab jätkata. Siin jõuan võib-olla mängu ainsa probleemini – raskuaste. Kohe alguses saab valida kerge ja normaalse vahel ning seda saab igal ajal muuta, kuid kuna bosside hinged saab võita ainult normaalse raskusastmega, siis tegelikult kergem raskusaste ei oma mingit eesmärki. Sellega mängides ei ole võimalik seda lugu lõpetada ning kuna bossid käituvad teistmoodi normaalsel tasemel, siis isegi mustreid ei saa sedasi selgeks õppida.

Esteetiliselt täispunktid, kus presentatsioon on üks parimaid mitte ainult see aasta, vaid üldse videomängudes. Peaaegu veatu väikene mäng, mis teeb seda, mida lubas. Olen kindel fänn ning loodan suurt edu tootjale, kuigi olles Xbox One peal nad loobuvad äärmiselt suurest osast potentsiaalselt publikust ja ka mängudele mõeldud auhindadest. Alguses tootja väitis, et see ei tule kunagi Playstation 4 peale, kuid hilisemad kommentaarid oli leebemad, seega ei imestaks kui näiteks aasta-kahe pärast oleks see ka Sony konsoolidel nagu “Max: The Curse of Brotherhood“. Olgu mis on, siis seda tuleb ise mängida, et mõista. 19,99€ ei ole eriti midagi maksta selle eest, seega andke minna. Eriti soovitan seda lapsevanematele, kellel kodus paar vatitupsukest ringi jooksevad. Las harjutavad kannatust ja sihikindlust.

Hinne: 9/10

+ Soundtrack.
+ Animatsioon.
+ Disain.
+ Suurepärane co-op.
+ Väljakutsuv.
+ Tempokas ja piisavalt lühike, et ei muutu korduvaks.
+ Sõltuvusttekitav.

– Ainuks üks viis mängimiseks (raskusaste ei oma mõtet).
– Parry ei tööta alati nii nagu peaks.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar