Arvustus: “Genesis Alpha One” – ämblikmehed Noa laevas.

Tootja: Radiation Blue, Team17 Digital Limited
Lavastaja:
Platvormid: Playstation 4, Xbox One
Ilmumisaeg: 29. jaanuar 2019

Viimaste aastate jooksul oleme näinud mitmeid analoogseid projekte – “Seikle vabalt mööda kosmost, avasta planeete, korja resursse ning ehita oma baasi/ raketti/ Noa laeva”. Iseenesest paberil need nii kohutavad ei tundugi, kuid reaalselt proovides võib üht-teist siiski vastumeelseks osutuda. “No Man’s Sky” on suurepärane näide, mida siia kõrvale tuua, kus mäng muutus päriselt paremaks oluliselt hiljem, kui tema lühike eluiga juba läbi oli, kuid mõte selle taga oli hea. Kas värskelt ilmunud “Genesis Alpha One” suudab tõesti rohkemat?

Suhteliselt lihtsakoeline “Genesis Alpha One” leiab aset avakosmoses, kus mängija ülesandeks on elus püsida ning areneda, avastada ja rüüstada erinevaid planeete ja muud kosmoserisu, samal ajal otsides mõnda uut kivi, kuhu kodu rajada. Erinevaid variante uue kodu leidmiseks on mitmeid, kuid alati konksuga, enamasti nõuavad need teatud tüüpi meeskonnaliikmeid ning suuremates kogustes, seega missiooni kui sellise lõpetamine võib päris korralikult venida. Lihtsamalt öeldes on see mäng moodsamas võtmes Noa laev, mis kunagi valmis ei saa. Nimelt inimkonna hüvanguks ja tugevdamiseks on pidevalt vaja geene modifitseerida, seega kõikide tapetud tulnukate pealt korjatakse infot ning varem või hiljem saab luua mõne uue hübriidi, näiteks ämblikmehe või kivimehe. Paljunemiseks on kasutusel kloonimine. Siiski enne geenide tuunimist ja kloonisõdade alustamist tuleb alustada baasist – lendavast, enamuses kilest ja fooliumist koosnevast, toestamata käkist. Isegi peale mitmendat uuesti alustamist ja kerget etteplaneerimist läheb asi üsna kiiresti käest ning meie “Noa laev” hakkab meenutama kõike muud kui kosmoslaeva. Kui eelnimetatud moodustis oleks relv, siis näeks ta välja umbes selline.

Tagasi teema juurde tulles, alustatakse väga väheste resurssidega, kindlate tubade ehk moodulite loomiseks. Lehekülje alumises nurgas olev nimekiri aitab meeles pidada, mida on alustuseks vaja. Seejärel antakse mängijale vabad käed ning ta saab kõike oma tunde järgi kokku korjama ja looma asuda. Täiesti olemas on ka kohustuslik tutorial ehk õpetus, mis võhikutele põhiasjad kiiresti selgeks teeb, ilmselt peaks kõik ülejäänu mängu jooksul arusaadavaks muutuma. Päris mängu siirdudes peab valima ühe saada olevatest osapooltest kellega alustada, üks neist lisab varakult mängija kätesse kloonivabriku, teine jällegi tuunib relvi. Teatud saavutuste eest on võimalik uusi variante lahti saada. Ehituse osa toimub kõige muu tegevusega samaaegselt, kujutades endast lihtsakoelisemat, poolläbipaistvat plaani, seda on ka võimalik kasutada kaardi ja radarina, teatud hetkest alates on vägagi lihtne eksida. Kõik muu mänguosa toimib üksikisiku vaates. Mööda oma kompleksi saab vabalt ringi liikuda, kõigil tubadel on ka põrandaalune ala täiesti olemas ning nagu ulmetraditsioon ette näeb, eksib nendesse šahtidesse pidevalt ära mitmeid võõrliike, keda peab hakkama jahtima, vastasel juhul teevad nad kuhugi pesa ja paljunevad. Võõrliigid kipuvad kaasa tulema erinevatelt ekspeditsioonidelt või tõmbekiirega resursse omandades.

Vaatamata oma välimusele, ei käitu “Genesis Alpha One” nagu esimese isiku vaates tulistamismäng. Puudub igasugune tagasilöök laskmisel, tehisintellekt on lihtsalt loll ning pähe laskmine ei ole päris asi, varbasse sihtimine tapab sama kiiresti. Pole küll eriline FPS mängude ekspert, kuid võrreldes eelnevate kogemustega on tunne väga vale, nähtavasti on rõhku mujale pandud, mõni selles vallas kogenum inimene oskaks kindlasti täpsemalt neid erinevusi välja tuua. Avastamise osas on samuti üsna korralik piirang, igal planeedil on tänu kahjulikule keskkonnale võimalik viibida ainult väikses alas. Kaasa saab oma laevast võtta kuni kaks abilist, kes oma liikumisvahendist väga palju kaugemale ei roni, abilised kaevandavad resursse, kuni kotid täis saavad, seejärel jäävad ootama koju lendu, tappes samal ajal õhku ahmides ja ohkides kõiki nende poole liikuvaid võõrliike. Mängija saab samal ajal mööda piiratud ala ringi joosta ning loota, et ehk jääb ette mõni alla kukkunud kosmosemasin, millest uut tehnoloogiat või infot saada.

Kosmoslaevas olles saab mängija opereerida kõikide masinatega ning määrata erinevatesse moodulitesse uusi töölisi, vastavalt siis nende intelligentuse ja muude atribuutide väärtusele. Misiganes käimasolevat projekti saab mängija kiirendada, olles vastavas ruumis ja mehitades mõnda üleliigset arvutit, olgu selleks siis tõmbekiir, palmi istutamine või uue neegri kloonimine. Lisaks on ainult mängijale ette nähtud ka teatud tüüpi parandustööd. Põrandaalustes šahtides, moodulite ühenduskohtades on vastavad voolu lülitid. Kui mõni võõrliik juhtub lüliti ära lõhkuma, kukub osa mängija ehitisest mingi aja jooksul lihtsalt ära, kui keegi seda just parandama ei tule. Avastades kosmost, võib kohata mõnda teist, endasugust laeva, kes on valmis resursse vahetama. Tegu pole siiski teise mängijaga, “Genesis Alpha One” ei oma online tuge. Vahetamise kaudu on võimalik saada ligipääsu uute, tugevamate moodulite ning geenideni.

Lisaks sõbralikele laevadele võib kohata ka vaenulikke tulnukaid, kes mõnel juhul mängija laeva jälitama asuvad ning siis ründama kukuvad. See on nüüd see osa mis isegi minus hämmingut tekitas, sest õpetus ei rääkinud sellises asjast sõnagi. Ise suutsin kohata kahte erinevat grupeeringut, kuid ei imestaks kui neid on veel. Suuri ja uhkeid kosmoselahinguid kahjuks ei toimu, selle asemel tuleb aga lõputuid horde vaenlaseid, kes kõik suvalistesse kohtadesse mängija laevas maha pannakse. Nende tehnoloogiline areng on piisav, et kõigest lihtsalt aegluubis üle kõndida. Plussiks võib lugeda seda et nende tapmisega saab mängija endale uut tehnikat, miinuseks on see, et päris kindlasti ei ela ta sellist kohtumist üle. Proovisin hiilides, proovisin lõksudega, proovisin isegi hüperhüppega?(hyperjump) vaenlase hordide eest põgeneda, kuid kõigele vaatamata jäi neid olendeid minu masinale järjest juurde tulema ning enne kui arugi sain oli kõik juba läbi. miks pole võimalik minna nende laeva ründama jääb mulle arusaamatuks. Täpselt sama arusaamatuks jääb uhkete kosmoselahingute puudumine.  Uue miinusena võib tuua ka automaatsalvestuse ja ainult ühe salvestuskoha olemasolu. Misiganes asi mängus toimub, kohe on asi salvestatud. Lihtsalt surma puhul võtab kapteni kohused üle mõni teine suvaline meeskonnaliige, kuid kui kõik surnud on, siis on igasugune progress kadunud, mängijal pole võimalust oma varasemale salvestusele ligi pääseda ning alustada saab ainult uut retke. Seega natuke tobe, et suvalisel hetkel saab keegi tulla ning mitmetunnise progressi lihtsalt ära kaotada, minul juhtus seda korduvalt.

Nüüd siis natuke välimusest. “Genesis Alpha One” näeb välja ja kõlab nagu mõni keskmisest retrom ulmesari. Iga nurga peal on küll kõrgtehnoloogilised aruvutusmasinad, kuid need kõrisevad umbes samamoodi nagu kooli arvutiklassis olnud windows 98 paugupillid, välja näevad veel vanemad, lihtsalt klaviatuuridel on uhkemad tähed. Karakterite mudelid näevad välja nagu Playstation 2 oleks jälle teemas, elutud ja kivistunud pilguga. Võõrliigiga geenide rikastamine tähendab üldiselt karakteritele ainult teistsugust pead, seega pean valmistama pettumuse kõigile neile, kes lootsid näha kombitsaid ja gaasipilve laadseid kehasid. Keskkonnad ise tunduvad detailsemad ja rohkem viimistletud, kuid siiski kohati nurgelised. Erinevaid planeete on kokku umbes kümme, siis hakkavad juba elemendid korduma, veekogusid pole, kõik tulnukad on vaenulikud ning mängija poolt tööle pandud neegrid teevad ainult oma liigutusi, seega otseselt midagi elusat see maailm just ei paista. Häälnäitljejate osas on toimunud ilmselge kokkuhoid, meeskonnaliikmed suhtlevad ainult teksti baasil. Nagu eelnevalt mainitud siis muusika oleks nagu mõnest vanemast ulmesarjast tulnud. Midagi halba selle kohta öelda pole, kõik sobib, kuid pole ka midagi erilist ega meeldejäävat. Pole küll kindel kas see on ainult autist minu sees või tõesti toimib heli poolest kogu mäng kõrvaklappidega paremini, antud juhul eristab helisid paremini ning paneb märguandeid paremini tähele.

Kui nüüd võtta arvesse pisiasja, et kogu mäng on ainult 5 GB ja natuke peale, siis on isegi hästi hakkama saadud, kuigi ma leian et pigem oleks asi natuke teisel kujul telefonimänguks paremini sobinud. Suures pildis ei ole “Genesis Alpha One” midagi nii erilist ja võimast, õpetus ei seleta päris kõike ja nii detailselt kui võiks, kohati pole ka muud vajalikku infot ühes kohas korraga saadaval. Puudu oleks veel üleüldine häire käsk mida meeskonnale anda, kui keegi ründab. Pisiasjad nagu andur, mis annab vaenlase lähedusest märku ja vajadus mööda šahte roomata tekitasid jällegi positiivse tunde, sama võib öelda ka kohalike arvutusmasinate kõrina peale, meeldiv ka näha, et alustamiseks on mitu varianti, erinevad osapooled oma boonusega. Ning jällegi jõuan tagasi algusesse. Paberil tundub mõte suurepärane, kuid kohati tundub nagu asju poleks täiesti läbi mõeldud, juba manuaalse salvestusvõimaluse lisamine suudaks asja oluliselt paremaks teha. Kuigi on asju, mis on hästi tehtud, ei hakanud silma midagi sellist, millega “Genesis Alpha One” särada suudaks. Mäng venib, on (kõrvalt vaatajatele) igav ning mehaanika on liigselt korduv. Praegusel kujul on treiler oluliselt ägedam kui päris mäng ise.

Hinne: 4.5/10

+ Mäng on pikk. Olenevalt õnnest ja kogemuse astmest.
+ Pisidetailid, mis suures pildis asja paremaks tegemisele kaasa aitavad.
+ Võimalus valida mitme erineva stardipaketi vahel.

– Väga lihtne surra ja kogu progress kaotada.
– Pole võimalik manuaalselt salvestada.
– Väga vähe ruumi avastamiseks.
– liigselt korduv mehaanika

Jäta kommentaar:
Avatar

About Priit Kajandi

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar