Arvustus: “WRC 7” – mitu eestlast korraga poodiumile mahub?

Tootja: Bigben Interactive, Kylotonn Racing Games
Lavastaja: –
Platvormid: PC, Playstation 4, Xbox One,
Ilmumisaeg: 15. september 2017
Toetaja: Gamestar.ee

Viimasel ajal olen sattunud taaskord võidusõidumängude lõksu, kus kohe kui ühe lõpetan tuleb järgmine ning mingisugusel põhjusel lõpetab see ikkagi kuidagi minu käte vahel, kus peale tunniajast CSL Elilte roolikomplekti paikapanemist avastan ikka uuesti ja uuesti, et kui masendavalt halb ma virtuaalsete kurvide läbimises olen. “WRC 7” on minu jaoks mingil määral erandiks, sest korralik ja maalähedane ralli on südamlähedamsem kui Baja, F1, Project Cars, Nascar või mõni teine automängude tüüp ning pean tunnistama, et pole mitte ühtegi tervest suurest seeriast vahele jätnud. Koheselt tõuseb siit esile ka esimene probleem, kui reaalselt pidin minema korraks Xboxi menüüsse tagasi veendumaks, et kogemata ei käivitanud hoopis “WRC 6“. Menüüde disain on peaaegu identne, tundub, et muusika on osaliselt samasuguseks jäänud (või äärmiselt sarnane) ning olen veendunud, et ka kõige suurem fänn ei oskaks koheselt neid kahte üksteisest lahutada.

Selline otsene kopeerimine tähendab, et eelmise probleemid tulevad ka siia kaasa – liiga hulljulged ja elutud inimesed, kes autole kurvides ette ronivad ja ülemõistuse ebaaus süsteem karistamaks raialt maha sõitu (kas või ainult mõni meeter), kus koheselt määratakse trahviks üheksa pikka sekundit. Siiski peab ütlema, et “WRC 7” on visuaalselt parem, juhitavus on realistlikum ning suuremate võimalustega ning kiirustetunnetus on viidud tagasi neljanda osa eepilise adrenaliinilaksu juurde. Samuti on seitsmes mäng esimene eraldi menüüga simulaatorite jaoks mõeldud roolikomplektidele, kus on täistugi nii käigukangile, pedaalidele, käsipidurile ning roolile. Kõigele vaatamata on uus WRC keset rallimängude tipphooaega, kus konkurentide varjud on tumedad ja suured, seega proovin vastata küsimusele – kas “WRC 7” suudab konkureerida fännide tähelepanu nimel?

Mäng alustab nüüdseks seeriale kombeks saanud sõidutestiga, kus seadeid muuta ei saa. Kaardilugeja ja selgete suurte noolte abiga ei ole väga keeruline test lõpuni teha ja avastada, et mäng soovitab kõige madalamaid seadeid ehk viisakalt proovib edasi anda ideed – Sa ei oska sõita. Siiski neid seadeid saab peale testi muuta ning suvalisel ajal uuesti enda oskuseid testida, seega mängu katse minu oskuseid maha teha ei läinud korda.

WRC 7” särab kõige olulisemas kohas – sõitmine. See on puhas nauding, olenemata oskustest, siis näiteks korraliku roolikomplektiga, kokpiti vaatega on kiirusetunnetus ja realism seeria seni parim, isegi mõjuvam kui neljandas osas (mis juhuste kokkulangemise tõttu oli suurejooneline õnnestumine). Rallisõit on hirmutav kogemus, sest teed on kitsad ja takistused on igal pool, kuid seni on see seeriast puudu olnud. Selles osas säras näiteks Colin McRae Rally esimesed mängud ning isegi “Sebastian Loeb EVO” tabas märki (kuigi eksis suht kõige muuga). Seekord on WRC tulnud mööda vuhisevate puudega ning hästi implementeeritud keskkonnaga, teekatte ja auto vahelise suhtlusega, kus kõik teede tüübid käituvad täpselt nagu ootaks päriselt. Auto füüsikaline käitumine avariide korral on samuti parem kui varem, kus erinevad osad lendavad ootuspäraselt ning purunemine on kooskõlas tegelikult toimunud avariiga (mitte nagu eelmises mängus, kus küljepealt tabav kivi lõhub auto esiosa).

WRC seeria ei ole kunagi saanud esinumbri tiitlit, sest Colin McRae Rally ja hilisem Dirt seeria domineerib väga selgelt. Praegu esimest korda ütleksin, et WRC ja Dirt on samal pulgal, kus mõlemal on omad plussid üksteisega võrreldes. WRC puhul ongi selleks sõitmisega kaasnev põnevus, kus Soome ralli pikad hüpped ning Rootsi lumised tagasipöörded kütkestavad rohkem kui oleks oodanud. Paraku arenemine võrreldes “WRC 6” mänguga ei ole siiski midagi niivõrd eepilist, et kõike taevani kiita.

Mängurežiimid on samad, mis varem, kus on olemas kõik klassikaline – ajasõit, harjutamine, mitmikmängud mitmes versioonis ning muidugi kõige rohkem aega nõudev karjäärirežiim. Isegi karjäär on täpselt sama nagu oli varem, kus mängija alustab kolme meeskonna valmisega, mis kõik esindavad ühte kolmest sõidustiilist – rahulik, ettevaatlik ja kiire. Meeskonna jaoks on olemas arusaamatu moraalimeeter, mis demonstreerib mängija oskuseid pidada kinni paika pandud lubadustest. Meeskonna omanik või keegi kusagil paneb paika hooaja eesmärgi, milleks on tavaliselt näiteks neljas-viies koht, seega saab rahulikult võtta. Hooaja lõpuks, kui on hästi läinud, tuleb leping WRC 2 seeriasse, kust hiljem on eesmärk muidugi jõuda WRC põhiklassi, kus kõik superstaarid on (Tänak kaasaarvatud). Tunnistan, et seekord maailmameistriks ei saanud, vähemalt mitte kirjutamise hetkeks.

WRC 7” on ametlikult litsentseeritud, seega esindatud on kõik tuntud sõitjad ja meeskonnad. Isegi mehhaanikud ja muud tegelased on päriselt olemas. Autode detailid on peensusteni lihvitud, kus visuaalsed efektid on kohati sedavõrd reaalsed, et momendiks kipub unustama, et tegemist on mänguga. Tõsi, “Project CARS 2” on sammukene või paar eespool, kui enda seerias on tegemist seni võimsaima graafilise ja tehnilise saavutusega.

Eraldi tahan seekord rääkida valgustusest, mis on siin üllatavalt oluline teema. Rallid toimuvad igal võimalikul ajal, seega kord on päike kõrgel taevas, kus pimestab läbi puulehtede, siis on loojumas muutes rajal nähtavuse keeruliseks, kuid probleemid tulevad muidugi pimedas sõites, kus ainult esituled näitavad suunda. Öösel ei tohi kusagile vastu sõita, sest kui esituled on katki, siis on ainult pimedus ja edasi sõitmine on peaaegu võimatu. Taaskord tuleb kiita visuaalselt poolt, kus igasugune peegeldus, määrdumine ja varjutamine on täpselt nagu olen harjunud looduses nägema.

Kylotonni poolt arendatud mäng teeb siiski vigu, kus esimesena jääb silma otsesest auto ja raja ümbrusest kaugemale jääv maastik, mis tundub olevat nagu vanade filmide papist väljalõigatud looduselemendid. Selline tugev kontrast visuaalse kvaliteedi vahel on häiriv ning küsimusi tekitav. Autot endiselt ei ole võimalik liikumatuks sõita. Proovisin enda Fordi ribadeks lasta, siis lõpuks masin vaevu liigub, kuid siiski liigub ning see võtab kogemuse realismist eemale ning paneb mõtlema, et miks siis üldse see süsteem on paigas. Oleks siis vähemalt võimalik sisse lülitada näiteks katkestamisvõimalus läbi auto lagunemise. Samuti ei ole väga vahet erinevate autode juhtimisel – tegemist oleks nagu ühe autoga, mis näeb erinev välja. Tõsi, see liigub ja käsitleb ilusti, kuid lihtsalt alati ühtemoodi.

Hetkel turul domineerib “Project CARS 2“, kuhu kohe lisandub “Forza 7” ja “Gran Turismo Sport”, seega kahjuks “WRC 7” pidu ei ole pikk, kuid kiitust tuleb anda sinna, kus see teenitud. Tugevad konkurendid vähendavad põhjuseid WRC seeria haaramiseks ning võrdlusmoment devalveerib arendusmeeskonna saavutusi tehnilises valdkonnas, kuid “WRC 7” esineb hästi kus kõige olulisem – sõitmine ja juhitavus. Läheksin isegi nii kaugele, et enda käe all on sujuvam kui “Gran Turismo Sport” (MängudeÖÖ raames sai mängitud) ning “Project CARS 2” (pakkudes konkurentsi isegi simulatsiooni võimalustega), seega mäng on mitte ainult žanri fännile, vaid lausa kohustuslik igale rallispordi austajale. Kahjuks ei ole ise Tänaku fänn, seega tema alistamine ei olnud omamoodi eesmärk, kuid hea tunne oli küll, kui kaks Eesti lippu oli poodiumil.

Hinne: 8/10.

+ Visuaalselt tugevalt arenenud.
+ Seeria seni parim juhitavus.
+ Valgustus on seni parim ja suur samm edasi realismi suunas.
+ Kiirusetunnetus on paigas, millega tuleb ka adrenaliin.
+ Pakub ka korraliku simulatsiooni ja tuge erinevatele lisaseadmetele (CSL Elite sobilik).

– Väga väikene vahe on erinevatel autodel.
– Raske eristada eelmisest mängust (menüüd, mängurežiimid jms).
– Toob endaga kaasa eelmise mängu vead.
– Pealtvaatajad ja taust on jubedalt animeeritud, kui üldse. Arusaamatu kontrast raja ja auto imelise visuaalse poolega.
– Muusika on igav ning ei oma erilist tähendust kogumuse loomisel.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar