“Immortal Rise of Fenyx” on kodutu mehe “Horizon Zero Dawn”.

Arvustus: “Immortal Rise of Fenyx”
Tootja: 
Ubisoft Quebec, Ubisoft
Lavastaja: Scott Phillips
Platvorm:  PlayStation 4 , Playstation 5, PC, Google Stadia, Xbox One, Xbox Series X/S, Nintendo Switch, Amazon Luna
Ilmumisaeg: 
03. detsember 2020
Toetaja: 
Ubisoft

Alustuseks tahan teha suure kummarduse Ubisofti meeskonnale, et nad julgesid võtta enda kaela põlvkondade ülemineku perioodi. Nende kolm suurt mängu tulid kõik täpselt siis kui uus alles on vigane ja vana kõige kuumem. Seega mul on hea meel, et kõik nende lubadused pidasid vett, mängud töötasid ning sisustasid minu aega viimased kuu ja veidi peale. “Immortal Rise of Fenyx” on verivärske paari päeva pärast ilmuv avatud maailma seiklusmäng. See seob endas jumaliku mütoloogia ja Zelda mängudele omase lapseliku naiivsuse.

Kõige parem võrdlus oleks viia edasi meie varasemalt öeldud idee, et kui “The Legend of Zelda: Breath of the Wild” on vaese mehe “Horizon Zero Dawn”, siis “Immortal Rise of Fenyx” on kodutu mehe “Horizon Zero Dawn”, olles sammukene maas viimasest Zelda seiklusest ning ringiga maas Playstation 4 hittmängust. See muidugi ei tähenda, et see ei ole hea mäng, vaid ainult viitab sellele, et siit ei tasu oodata eelnimetatud meistriteose kuldset narratiivi ja plaatinum atmosfääri.

Iidne võimas Titaan Typhon saab vabaks enda ahelatest ning saadab neli tuntud mütoloogilist Vana-Kreeka jumalat laiali mööda Kuldset Saart. Meie loo kangelane on tundmatu sõdur Fenyx, kes ärgates tundmatu saare rannal, avastab, et kõik inimesed on muutunud kiviks. Olles rohkem jutustaja kui sõdalane, on nüüd tema aeg kirjutada uus lugu uuest legendaarsest sõdurist, kes päästab kõik jumalad. Mängu enda teekond on sarnane loo kangelasega, proovides minna kaugemale kui ümberkaudsete ootused ja alustada uus peatükk juba tuntud lugude raamatus. Ubisoft Quebeci viimane mäng oli “Assassin’s Creed Odyssey” ning siin on tunda seda müütilist maitseainet, andes meile põneva ja kaasahaarava seiklusmängu. See ei ole kümnendi topis, kuid see aasta saab selja sirgelt hoida.

Kuldne Saar on vapustav

Alustan detailsemat ülevaadet mängus kesksel kohal olevast saarest – Kuldne Saar. Selgelt paika pandud piirid jagab saare erinevateks bioomideks. Iga keskkond on erinev, kuid elust vohav, täis ülesandeid, vastaseid ja puslesid. Igal jumalal on oma ala ning need iseloomustavad omanikku nii värvides kui geograafias. Mängija ülesandeks on päästa neli jumalat – Ares, Hephaistos, Athena ja Aphrodite ning sellega abistab natukene Hermes. Põhinarratiiv kestab orienteeruvalt 22 tundi ning selge jaotusega on üpris lihtsakoeline. Mängija enda loodud karakter on kas mees või naine, mis ei määra loo ega nime juures mitte midagi.

Loo alguses on võitlus lihtne – kiire rünnak relvaga, aeglane ja tugev rünnak kirvega, blokeerimine ja eest liikumine. Õnneks see muutub kiirest, sest Fenyx hakkab saama jumalikke võimeid ning õnnistust pluss lendav tulelind fööniks. Neid kombineerides saame stiilse visuaalselt elava lahingu, kus löögid ja kiire liikumine vaheldub uskumatute trikkidega nagu taevast sajavad tulepallid ja maa seest kerkivad suured odad. Varustus mängib olulist rolli – kiiver, tiivad (jah, Fenyx saab hõljuda), armor, ratsu ja relvad. Igal on oma näitajad, seega erinevaid valikuid tehes saab valmistuda vaenlase tüüpide ja bosside jaoks. Kahjuks tavaline vastane muutub kiiresti korduvaks, seega hakkasin neid kiirelt vältima kas mööda joostest või üle lennates.

Mängul on omane visuaalne stiil, mis on selgelt matti võtnud Studi Ghibli teostest nagu Ni No Kuni. 4K HDR pilt on terav ning suures plaanis on kõik detailne ja ilus, siis lähedalt oli palju tekstuuri vigu, mis kinnistes ruumides hakkas silma häirima. Samal ajal kui väline saar on ilus ja seal liikuda on nauding, siis kahjuks enamus mängust toimus mujal. Eraldi levelid nimega Vaults, mis põhimõtteliselt on 3D platvormimine ja puslede lahendamine. Mõni kord ka väikene boss boonuseks, kuid üldiselt need väsitasid jube kiiresti ära, sest koguarv läks ikka suht sajani ära.

Kõik on avastamiseks

Igale väljakutse otsijale on saarele peidetud kümneid erinevaid valikulisi bosse, kelle mahavõtmiseks on vaja palju jõudu ja ettevalmistust. Arendamine käib läbi mitme elemendi. Varustuse uuendamiseks on erinevaid mineraalid, elude jaoks tuleb korjada ambroosiat, võhma (stamina) jaoks on vaja Zeusi välku ning oskuste jaoks on jumalate münte. Nende jaoks on vaja leida kirste, lahendada ülesandeid ja väljakutseid, tappa vastaseid või lihtsalt leida peidetud kohti. Olles siiski Ubisofti mäng, näeme kaardil palju erinevaid kohti, kus alati on midagi ning kogu kaardi puhastamine võtab lõdvalt üle 60ne tunni.

Isiklikult lemmik jumala oskus on Apollo nool. Sellega saame õhus noolt ise kontrollida ning näiteks lasta ümber nurga või väga kaugele väga täpselt. Samuti hindan puslede disaini. Olgugi, et neid palju nagu Zelda mängus Shrine lahendamist, siis erinevus ning kavalus on hinnatud. Kohati olid need liigagi kavalad, mis näitab, et Ubisoft usub enda mängijatesse. Narratiiv põhituumas on tõsine probleem, kuid toon on alati humoorikas, kergelt multifilmilik. Keegi ei võta Typhoni ohtu tõsiselt ning kõikidel on aega lollusteks. Nalja tehakse palju, põhiline stsenaariumi tugevus on eneseiroonia, seega minu poolt koheselt kiidetud, sest eneseiroonia võtab iseloomu.

Toon ja atmosfäär on sama läbi terve loo ning isegi suured pöörded tunduvad ilma tagajärjeta. Meelelahutust on palju, unikaalsust ka piisavalt, et olla midagi enamat kui suvaline videomäng, kuid kas piisavalt, et tekitada frantsiis, ei ole enam kindel. Heli ja muusika on head, jumalate karakterid selgelt mitmetahulised ning üllatavalt vähe tehnilisi probleeme (välja arvatud üks suur, mille pärast pidin algusest peale uuesti tegema). Üldiselt olen rahul, hetkel vanim poiss teeb enda kampaaniat ning isegi teisel korral ei olnud see nii tüütu kui arvasin, et on. Peaaegu sama hea kui Zelda viimane mäng (on see siis kiitus või mitte).

Hinne: 7/10

+ Unikaalne visuaalne stiil.
+ Kuldne Saar.
+ Eneseirooniline narratiiv.
+ Palju kõrvalist sisu, mis ei ole tüütult korduv.
+ Hea puslede disain.
+ Väljakutsuvad bossid.
+ Apollo nooled.

– Narratiivi sündmused ei setti, sest liiga suvaliselt suhtutakse.
– Puslede arv põhinarratiivis oli ülemõistuse.
– Ratsude kasutamiseks polnud põhjust, sest sai hõljude ja Fast Travel kasutada.
– Tavalisi vastaseid liiga vähe. Kiirelt korduv.

Mängu saab osta SIIT.

Jäta kommentaar:
Raiko Puust

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja endine ehituse peatöövõtja ja/ning projektijuht on täiskohaga rahuvusvaheline meelelahutuse ajakirjanik. Abikaasa ja nelja lapse kõrvale aega leida pole kerge, kuid suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar