“World End Syndrome”- mõrvamüsteerium ja romantika väikelinnas.

Tootja: Arc System Works, TOYBOX, PQube, 
Lavastaja: –

Platvormid:
Nintendo Switch, PlayStation 4
Ilmumisaeg:
02. mai 2019
Toetaja:
PQube

Arc System Works on enamjaolt tuntud kaklusmängude (BlazBlue, Guilty Gear, Granblue Fantasy Versus jne.) poolest. Seekord on nende poolt aga ilmunud visuaalromaan “World End Syndrome“, mis räägib paranormaalsetest mõrvajuhtumitest väikeses Mihate linnas. Kuidas sai stuudio hakkama mänguga, mis ei koosne ainult pikkadest kombodest ja keerulistest raundialustussõnumitest?

Nagu öeldud, on tegemist visuaalromaaniga, mis tähendab, et 90% mängust seisneb teksti lugemisest ning tegelaste kohta teada saamisest. Igal antud žanri mängul on aga mingi kiiks juures ning “World End Syndromil” on selleks pidev uuesti mängimine. Iga kord, kui mängija teeb ükskõik mida, on see automaatselt salvestatud ning järgmise uuesti mängimise ajaks on teosel juba meeles, et mängija on antud olukorra läbi kogenud. See on oluline aspekt tegelaste lõppude saamisel, kuna igal tegelasel (keda on kokku 5) on nendega seotud finaal. Lisaks sellele on ka halvad ja üks tõeline lõpp, millest viimase saamiseks tuleb ennem kogeda iga tegelase finaali. Mängida ja lugeda on palju, kuid sujuvalt kirjutatud tegelaste ja fenomenaalse loo tõttu pole tegemist tüütusega.

Mihate linnas on erinevad kohad, nagu mereäär, kool, rongijaam ja ühe rikka tüdruku villa, mida on võimalik külastada. Erinevatel päevadel on seal erinevad inimesed ning nagu ennist mainitud, jätab mäng kõik need kohtumised meelde. Seetõttu on hõlbus esimesed paar korda teost kogedes lihtsalt omas tempos erinevaid kohti avastada ning hiljem kohtade peal olevatest mullikestest vaadata, kus keegi on. Päevas on võimalik ringi jalutada kolm korda – hommikul, lõunal ja õhtul, välja arvatud kindlatel päevadel, millal tegelased on oma okultismiklubis.

Okultism on teose üks läbivaid temaatikaid – kuna mängu lugu räägib vahetusõpilasest, kes läheb uude linna ning liitub seal huviringiga, milleks on, noh, okultismiklubi, siis hakatakse seal uurima iga saja aasta tagant toimuvaid mõrvu. Lugu on väga intrigeeriv ning täidetud pööretega, mida poleks elu sees ette näinud. Kõike seda saadavad imeline muusika ning BlazBlue kunstniku Yuki Kato erilise visuaalse stiiliga ellu toodud tegelased. Kogu asja nägemiseks on vaja koguda umbes 40 tundi kannatust, sest lisaks erinevatele lõppudele on seal ka peidetud lisamissioonid, kogumist ootavad suveniirid ning üks väga hästi peidetud saladus (mille otsa puhtjuhuslikult oma teise läbimängimise käigus komistasin).

World End Syndrome” on üks huvitavamaid visuaalromaane, mida olen lugenud. Naturaalsed tegelased, intrigeeriv lugu ning palju tegevust ühes mängus, milles mängija peamiselt ainult ühte nuppu klõpsib, on suur saavutus. Ootan huviga potensiaalset järge, kuna üllitise lõpp oli selle jaoks väga hästi üles seatud.

 

Hinne: 8/10

+ Pingeline ja kaasahaarav lugu. 
+ Reaalsete inimestena tunduvad tegelased.
+ Polnud täidetud klišeedega.
+ Palju erinevaid narratiivi lõppe.
+ Ei muutunud üksluiseks ka viiendal läbimängimisel.
+ Fantastiline audivisuaalne pool.

– Teos lõppes ära.
– Vähe tekstisiseseid valikuid.

Jäta kommentaar:

Lisa kommentaar