E3 2019: “Watch Dogs Legion” – kas liiga hea, et olla tõsi?

Minu esimene Ubisofti tagatoas proovitav videomäng oli “Watch Dogs Legion”, mis on seeria kolmas episood ning koheselt võib öelda, et seni kõige ambitsioonikam. Pressikonverentsil antud lubaused tunduvad kõik liiga head, et olla tõsi, kuid peale enda käega proovimist olen natukene jahmunud ja endamisi mõtlen, et kuidas seda üldse tehti. Suur lubadus oli, et mängijal on vabadus värbata MIS IGANES tegelast tervest Londoni linnast ning selliselt kuni neid on viisteist aktiivset korraga. Surmad on igavesed ning tühja koha saab täita ainult uus DedSec liige. Olin totaalselt skeptiline ja eeldasin, et antud lubadus on seotud erinevate piirangutega, kuid see demo, mida mängida sain, jättis suu ammuli.

Ubisoft jättis demo täiesti vabaks. Seal ei olnud mingit ülesannet ega piiratud rada, vaid osaliselt avatud London ja hunnik inimesi. Abiks oli kood, et kiirendada teatud protsesse E3 ajalise piirangu tõttu. Nimme siis võtsin enda karakteri, andsin ühele naisele keset tänavat kolakat, veendusin, et ta on täiesti DedSeci vastu ja siis värbasin tema. Õnnestus. See naine muutus mängitavaks karakteriks, kus tal oli enda dialoog, hääl ja elu. See viimane on oluline detail – elu. Need karakterid elavad korterites, neil on rutiinid ja palgalised töökohad, transpordi marsruudid ja isegi armukesed jms. Noh, kuna olen kiuslik, siis võtsin enda karakteri ja hüppasin sillalt alla. Sain surma. Mängus olev tehisintellekt seejärel suunas mind järgmise värvatu juurde ja jätkasin temaga. Leidsin taaskord suvalise inimese ning värbasin järgmise.

Neile, kes ei näinud mängu kuulutamist ja esimesi treilereid – “Watch Dogs Legion” tegevus toimub mitte niivõrd kauges tulevikus Londonis, kus on toimunud muutused negatiises suunas. Droonid on igal pool ja iga asja jaoks, AI järjest enam vahetab välja inimesi ning hinge paakuv valitsus süüdistab vaeseid ja immigrante, tuues siis paralleeli Brexiti ja hetkelise kuuma poliitolukorraga. Protagonisti rollis on endiselt DedSec nimeline häkkerite grupeering, mis on nüüdseks võtnud täiesti revolutsionaalsed vastupanuliikumise mõõtmed. Peamine vastane mängus on Albinoni nimeline korporatsioon, mis kontrollib enamust riigis toimuvast.

Värbamine on oluline protsess kogu mängukogemuse juures ning need korrad kui sain seda proovida, olid sujuvad. Hetkel muidugi ei tea kui kaua see tegelikult aega võtab, ilma E3 kiirenduseta. Võib värbata niisama või hakata skännima suvalisi inimesi. Kui leiab kellegi, kes tundub sobilik, siis saab teda märgistada, mille peale AI korjab tema kohta veelgi rohkem infot. Olenevalt nende suhtumisest DedSeci tegemistesse on värbamise protsess kohati kerge ja siis jällegi keeruline. Mida rohkem vastu nad DedSecile on, seda enam on vaja teha teeneid ja ülesandeid, et neid veenda. Lõpuks on vaja teha viimane ja suurem ülesanne, peale mida on karakter värbatud. See muudab temast kontrollitava karateri, kellel on enda dialoog ja ilmub selliselt ka vaheklippides. Jah – lugesite õigesti.

Mängus on igale tegelasele võimalik määrata kolm rolli – Hacker, Enforcer ja Infiltrator. See valik jääb mängijale, kuid oleks mõistlik kasutada karakterile loomulikke omadusi enda kasuks paremini ära – nagu näiteks keegi, kes on juba tugev või osav kakleja võiks olla Enforcer ja häkker võikski olla Hacker. Lisaks põhiomadusele, mis annab ühe olulise lisaoskuse, on igal karakteril veel kolm lisaomaduse kohta, kus saab jällegi vabalt katsetada erinevaid võimalusi. Üsna kiiresti hakkab selliselt enda karakteritesse kiinduma, seega juba kujutan ette neid kümneid (või isegi sadu) tunde, mida võib siia märkamatult maha jätta.

Visuaalselt pole hetkel palju vaja rääkida – London on detailne ja õnnestunud, graafiliselt tugev. Mänguliselt on sarnase tunnetusega “Watch Dogs 2” liikumisele, kuid lähivõitlus on kõvasti parendatud, olles agressiivsem, efektiivsem ja meelelahutuslikum kui varasemalt. Ise küll proovida ei saanud, kuid minu kõrval olnud Ubisofti meeskonnas töötav Alisha mainis, et iga linnaosa omab endale omast atmosfööri ja teatud tüüpi inimesi, kes seal liiguvad ja elavad. Samuti mainiti veel, et kui mängija jääb võimudele alla, siis on kaks varianti – jätka võitlust ja sure või anna alla ning ela edasi, kuid vanglas. See tähendab, et karater on võimalik tagasi saada – läbi vanglast põgenemise.

Mida veel räägiti ja lubati? Minu küsimusele, et kuidas “Watch Dogs: Legion” narratiiviga hakkama saab, sain selge vastuse – hästi. Tegemist peaks olema viieosalise ehitusega, kus iga etapp on selgelt eraldatud ning lõpuks peaks see kõik kokku sulama. Nad pidavat selle väljakutse julgelt vastu võtma ja lahendama. Samuti lisas, et disaini üks oluline element oli juba idee faasis uuesti ja uuesti läbi mängimine. Antud aspekt võeti üle mõnest teisest üksikmängijale mõeldud hittmängust ning seejärel pandud enda formaati. Lõpuks sain kogeda midagi võimast, kuid tunnistan, et kahtlus on alles. Ubisofti avatud maailmad on alati olnud tehnilised meistriteosed, kus visuaalne detail ja avatus on muljetavaldavad, kuid mureks on saanud korduv mängumehhanism ja iseloomu puudumine. Alates Assassin’s Creed seeria rollimängule üleviimisest on Ubisoft hakanud enda stiili paika saama ning hetkel tundub, et “Watch Dogs: Legion” võib-olla see tulemus, mida oleme kaua oodanud. Esmamuljed on laes ja vähemalt hetkel julgelt kahe käega soovitada.

“Watch Dogs: Legion” tuleb juba järgmine aasta, kuuendal märtisil – Playstation 4, Xbox One, PC ja Google Stadia peale. 

Jäta kommentaar:
Raiko Puust

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kolme lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar